Haapsalu võistlus, kohtunik Henri Luomala

Laupäevasel A-koera poolt korraldatud Haapsalu võistlusel läks meil üsna keskpäraselt nagu näitavad ka tulemused võistlejaterivi keskel. Võistlusraamat ütleb, et meile Femmuga jäi esimesel agilityrajal 6. koht 14 osaleja hulgast ja teisel agilityrajal 6. koht 15 osaleja hulgast. Kuna ma kohapeal tulemusi ei vaadanud ja üles neid pole veel pandud, siis teiste jooksudega võrdluses ei oska eriti midagi öelda. A3 miniklassis oli osalemas päris mitu lahedat ülikiiret pisikest russelit Soomest, kes, niipalju kui märgata oli mahti enne ja pärast oma jookse,  lidusid oma imelühikeste jalgade peal nii kiiresti, et paistsid lausa lendavat. Väga kihvtid ja ülimotiveeritud tegelased. Samuti oli A3 mitu Soome vinget borderit ja rõõm on tõdeda, et ``meie`` ainus osalenud A3 border Bolty (koerajuht Natalja Garastshenko) tegi neile vähemalt ühel agilityrajal ära ja võttis esikoha;)

Esimesel rajal langes Femmul üks pulk, seega 5kp ja võistlusraamatu järgi mahtusime esimesel rajal ka ideaalaega, mis kah omaette tore, seda ei juhtu just igapäev. Soome kohtunikuonu (kes väga professionaalse kameeleonina suutis rajal absoluutselt märkamatuks jääda) rajad olid väga mõnusad, ei midagi ulmelist.
Muuvi Femmu esimesest rajast: http://www.youtube.com/watch?v=eeozoZRHGS0

Teisel rajal tegi Femmu A-d väga aeglaselt ja enne A-d, kus tuli minna ringi üle müüri ja siis A peale, olin lausa püsti hädas, sest no see koer lihtsalt seiskub rajal niipea, kui mina pööran ennast ümber oma telje ja rajal ei liigu. Igasugused hüppetakistused ümber ja ringi võttes lähevad meil jube jamalt, sest kiiremini jookseb Femmu siis, kui ma olen temast natukene ees, aga see omakorda tähendab seda, et kui järgmine takistus on vaja ümbert võtta, siis pean ma takistusest lausa mööda jooksma, et ta veel vähegi liiguks ja siis jälle tagasi jooksma ja  sellistes kohtades läheb kõvasti aega kaduma. Samal põhjusel tõmbasin ma ta ka teisel rajal mööda ühest hüppetakistusest, mis tuli võtta tagant. Ei mallanud viimase hetkeni kontrollida, kas ta tõesti võtab selle tõkke tagant ja hakkasin enne ära liikuma, kui Femmu oli tõkke taha jõudnud ja Femmu tõmbas ennast koheselt minuga kaasa, ei mingit iseseisvat tegutsemist, tema tahab teha kõike koos.
Muuvi: http://www.youtube.com/watch?v=5JLvBeVw0KQ&feature=related

Kuna ma teisel rajal märkasin, et Femmu enam eriti liigutada ei viitsi, siis me hüpperajal enam ei startinudki. Tegelikult ei hüpanud ta algusest peale hästi, sättis kõvasti sammu enne igat hüpet. Trennis seda ei märganud.
Ei tea, mis hullus mind üldse sundis teda kirja panema tuleval laupäeval Tartusse lausa neljale rajale kui järgmisel päeval veel ka tunnelitevõistlus?...eks ikka agilityhullus:)     



Muidugi töllerdas kaasas ka Minku, kellega sai sobiva võimaluse avanedes proovitud võõrast A-d ja slaalomit sooritada. Mõlemad õnnestusid esimesel katsel ja Minku ei lasknud ennast segada ka keset slaalomit seisvast Femmust ning jätkas sihikindlalt lõpuni:D (Vahemärkus: eilses trennis panime Minkule poomi lõppu peibutiseks tunneli ja mina sain käsu koera kõrval liduda. Tulemuseks Minku poolt väga suurepärane kiirus poomi sooritusel,jõhker hüpe kontaktpinnal, väike hoolimatu põrge üle tunneli ette asetatud maiusekausi ja valguskiirusel tunnelisse:p)

Suurem vihm oli A2 ajal ära olnud, aga meie Haapsalus viibimise aega mahtus siiski üks huvitav ilmaga seotud intsident. Nimelt olin koerad autosse viinud ja sattusin just juhuslikult vaatama meie parkimiskoha suunas, kui üsna lähedal Inga autole, millega saabusime (õigupoolest VÄGA lähedal sellele kohale kuhu algselt tahtsime parkida), lõi välk puu pooleks:p  Esimese hooga ei näinud puude tagant, kuhu täpselt murdunud pool puust kukkus, nii et paar sekundit oli päris jube küll. Õnneks keegi puu alla ei jäänud.

Kogu inventar kaasas, ehk siis Inga eestvedamisel oli meil lausa oma koerajahutuse vann olemas (pildid Inga Järv)

Summertime

Vahepealsesse aega on mahtunud Agility Plussi suvepäevad Saaremaal, mis ei sisaldanud grammigi agilityt, vaid hängimist Margiti imekenas suvekodus, mõnusaid grillimise õhtuid, mõningaid looduskauneid kohti ja üht mereäärset matkarada.

Muidugi teeme ka trenni. Paari viimase trenni põhjal võib järeldada, et Femmu on lõpuks ometi jälle digimuutunud ja jookseb trennis päris lõbusalt. Seega osaleme nii laupäevasel Haapsalu võistlusel kui ka järgmisel nädalavahetusel Tartus nii meistrikatel kui ka tavavõistlusel. Muidugi ei jää vahele ka tunnelite III etapp ja loodame, et trennides näidatud hea vorm ja tuju päris ära ei lagune.  

Minku sai eile 18 kuud vanaks. Põhimõtteliselt võib öelda, et kõik edeneb plaanitult ja mingeid tagasilööke pole senini ilmnenud. Kõige keerulisemaks osaks trennides on minu jaoks valikud kahe tunneliagu vahel kui eelmine tõke on suhteliselt lähedal.

Slaalomile pole suurt midagi ette heita. Sisenemised on head ja enne viimast pulka välja tulemist on ka väga vähe olnud. Sisseminekute suhtes saab Minku hakkama ka A3-e omadega, kui ma vaid suudan ennast kaugele hoida ja lasen tal iseseisvalt tegutseda ning teda valele pulgale ei aja.

Kiike ei karda mitte tema, vaid mina. Kipun kiige lõpus maiusekätt Minkule liiga nina alla toppima ja teda üleliia turvama.

A on peale esimesi lennukaid hüppeid ka üsna sujuvalt edenenud, nüüd teeb Minku seda juba pikema hoovõtumaaga ja ei harrasta mingeid koledaid õhulende.

Poomiga iseenesest pole ka probleeme, aga pika raja sisse seda veel pannund  ei ole, sest ega ma Minkul tegelikult päris kõrval ei julge endiselt joosta, ikka tahan maha jääda. 

Tänase trenni poole sõites teatati raadiost, et sündinud on selle suve kuumarekord. Põhimõtteliselt polnud platsil liigutada vajagi, vesi voolas mööda keha alla ka lihtsalt platsi kõrval varjus seistes. Paljas hingamine ajas higistama:D  Aga ka võistlusi ei jäeta kuumaga ära, nii et sellised ekstreemsete ilmaoludega trennid annavad aimu, kuidas koer võistlustel vastu peaks. Olgu öeldud, et Minkul ei paistnud küll raskusi olevat, tegi kõike suure rõõmuga. Loomulikult, kui ta oleks silmaga nähtavalt palavuse käes kannatanud, poleks teda hakanud trenni tirima. Ilmselt oli Minku palavusetaluvuse põhjuseks kolme teguri koosmõju: 1) motivatsioon, mis on tal alati kõrgem kui väike ebamugavustunne 2)tundub, et tema kasuka all toimub mingi huvitav termoregulatisoon 3) uus popp jahutusvest.

Kuna kaamera oli kaasas, siis sai ka filmitud: http://www.youtube.com/watch?v=bGHe1j28_yY

Võistlustreeningud

Osalesime kahel võistlustreeningul:

2. juuli Tuhala võistlustreeningul Femmuga A2-A3 klassis ja Minkuga A0 hüpperajal ja A1 hüpperajal. Kohtunikuks Inga Järv. Femmu sai mõne osaleja hulgast koondarvestuses esikoha. Kuna ilm oli lämbe ja kõik olid ühtlasi ka rajatöölised, siis viimase jooksu ajaks olin peast juba sõna otseses mõttes soe, aga õnneks Femmu vähemalt täitsa viitsis joosta.

Minkuga tegelesin A0 hüpperajal jälle ülemõtlemisega, ehk siis kujutasin ette, et ma ei jõua pärast kõverat tunnelit kätt vahetada. Sellel rajal tuli disklahv ja nagu A1 hüpperada näitas, jõuan küll kätt vahetada. Aeg oli vist kõige parem, aga pudenes kaks pulka, nii et 10. kp. Rahul olen slaalomiga, mis õnnestus puhtalt teha. Videosid kahjuks ei ole.

Eile osalesime aga TAKO võistlustreeningul, kus kavas kaks hüpperada A0 klassile, kohtunik Tiina Jürjo. 

I rada:

Tulemuseks disklahv. Juba õppides tundus kõige keerulisem koht 7-8-9 takistused. Olin suhteliselt kindel, et tunnelisuust nr 6 välja paiskuv Minku mind 7.nda tõkke juures ootamas ei näe ja teeb seal mingi tühja tiiru. Ja nii läkski. Seal oli ka oht, et koer läheb samasse  tunnelisse tagasi, seda siiski ei juhtunud. Disklahvi saime aga 8.ndalt tõkkelt ehk kotist tunnelisse minekul, kuna kotist välja tuiskavale koerale jäi otse nina alla vale tunneliauk. Valesse tunneliauaku minemisest päästsin ta küll ära, aga siis suundus ta hoopis hüppetõkkele, kuna minu vehklemine talle õiget suunda kätte ei andnud. Aga peale kotti kätt vahetama ei oleks niikuinii jõudnud ja poleks tahtnudki, liiga suur tõenäosus pimedast kotist tulev koer ära talluda.

Järgmine puterdus toimus takistustel 13-14-15, kus ma rada õppides ei osanud üldse tähelegi panna, et koer võiks sattuda ka 17ndale takistusele. Sinna aga Minku tänu hooletule juhtimisele justnimelt sattuski:D

II rada:

Oli lihtsam. Takistused 3 ja 4, mis said nii mõnelegi saatuslikuks ei valmistanud meile muret, Minku trajektoor kaldub nii pikkade vahemaade puhul ikka selles suunas, kus mina olen, seega tunneliauk nr 10 polnud tema jaoks mingi ahvatlus ja kuna ma seda ka karta ei osanud, siis seal mingi liigse taidlusega ei tegelnud ja kõik õnnetuski. Tulemus puhas rada ja parim aeg. 

Mõlema jooksu video siin:

http://www.youtube.com/watch?v=gPpa9BMUwvA

Oleme ka osalenud mitte-koeraüritustel, piltidele siiski millegipärast peaasjalikult koerad jäänud:

Mina ja landseer Teti

Vanaema:)




 

bordercollie All Zet All Jazzed Up

Michellu

Femmu ja Minku

Lennuharjutusteks valmistumas