Pages

19. juuni 2012

16.06 võistlus Jõulumäel, kohtunik Zeljko Gora (Horvaatia)

Oli jällegi üks tore soe suvepäev. Võistlust Jõulumäe tervisespordikeskuses oli kutsustud hindama tuntud agilitysportlane Zeljko Gora Horvaatiast, kes aastaid jooksnud agilityt malinois Gungaga ja viimasel ajal border Mawlch Tipiga, ehk siis selline pikkade jalgadega edukas maksikoerajuht. Kuna ei õnnestunud internetist eriti tema radu leida, ei osanud ka midagi karta. Ja karta polnudki vaja, sest A2 rajad oli ääretult mõnusad, eeldasid küll kohati koerajuhilt päris korralikku lippamist, aga see pole ju ilmtingimata paha asi:D 

I agilityrada: Slaalomisse sisenemine oli päris raske ja sellega me hakkama ei saanud, kui saaks uuesti teha, ei hakkaks enne slaalomit üldse valssima, vaid prooviks kaugelt saata. Poomiotsaga ka ei saanud hakkama.  10kp kiuste saime siiski I koha. 




II agilityrada: Natuke läbematu sundvalss tõi kohe alguses disklahvi ja väga kaugele me enam ei jõudnudki, kuna Minku otsustas jälle kiige peal mitte püsida. Proovisime paar korda edutult ja siis lahkusime rajalt. Nüüd hakkame trennis kiigesooritust palli kaasabil maksimaalse ärevuse pealt tegema, äkki on sellest kasu.  

Hüpperada: oli jällegi väga tore jooksurada, kuid saime kohe päris alguses oma disklahvi kätte. Videolt on näha, et ma saadangi Minku ise valesse tunneliauku, koha peal tundus küll endale, et olin hoopis paremal positsioonil.. ei tea, kuidas seda fenomeni seletada:p

4. juuni 2012

Möödunud nädalavahetused

Pole mahti olnud jooksvalt blogi täiendada, seega peab nüüd kahe möödunud nädalavahetuse sündmused ühte postitusse mahutama.
Kõik algas  laupäeval 26.05. Pärnu agility võistlusega, kohtunikuks Anne Tammiksalu. Võistluse toimumiskoht oli suurepärane ning samuti oli ilm lausa südasuvine.


Võistlusradadel, mis iseenesest olid toredad jooksurajad, me tulemuste mõttes midagi korda ei saatnud Minkuga. Hüpperajal tundus mulle, et ta komistas slaalomis, aga kohtunik nägi, et tegelikult jättis hoopis pulga vahele. Kuna ma ise midagi ei märganud, ei olnud ka midagi parandada, seega dsq.

A2 agilityrajalt lahkusime poole raja pealt, kuna Minku tegi mitu korda järjest lendkiike ja ei näidanud üles mingit soovi seda parandada.

Mitteametlikult said madalamad klassid proovida ka A3 hüpperada, kus saime muidugi DSQ, aga raja lõpuosaga olen rahul, sest Minku ei lahkunudki peibutavasse valesse tunneliauku, vaid jälgis ilusti juhtimist. Väga tubli temast.

Kuna järgmisel päeval oli plaanis Jaani talus karjatamispäeval osaleda, siis jäime ka Pärnu kanti ööbima. Peatuskohaks valisime mitme kaasvõi(s)tleja soovitusel Jõulumäe Tervisespordikeskuse, mis oligi väga lahe koht ja sel hetkel ka mõnusalt inimtühi, kui välja arvata aeg-ajalt hämarduvast metsast välja kargavad disc-golfi harrastajad (jah, tõesti on olemas selline mäng, mis seisneb mingite taldrikute metallkettidest meisterdatud korvitaolistesse anumatesse loopimises).
Harrastasime ka ise sportlikke tegevusi
Vaatasime ka eurovisiooni
Järgmisel päeval karjatamiskoolitusel selgus, et Minkul erilisi lambakarjatamise instinkte pole,  huvi jätkus tal põhiliselt minu karjatamiseks ja aia taga röökimiseks. Aga milleks neid lambaid veel kuhugi ajama peaks, elagu oma elu:D 
Lambad Minku üle naermas
Jazzie stiilinäide
Femmu stiilinäide ( e. Femmu läppdoogimas)
Mhäääglin instinkti näitamas
Vaevalt olime sellest tegusast nädalavahetusest toibunud, kui juba seisis ees A-koera poolt korraldatud kahepäevane rahvusvaheline agilityvõistlus, kohtunikuks 2012 maailmameistrivõistluste kohtunik (kohe lähen copypeistin tema nime A-koera lehelt:D) - Jiřina Máčková.
Ilm oli kahjuks väga tuuline ja päris külm, seega mingit mõnusat passimist ette ei võtnud, napilt enne oma jookse kohale ja kohe peale oma jookse kott selga ja punuma.

Esimesel päeval kaks DSQ ja üks I koht. Minku jäi endale kindlaks ja kuna ta esimesel rajal otsustas, et tema A-koera A-d (mis tundus Tuhala omast kitsam ja järsem, aga see viimane võis olla ka illusioon) üritab võimaluse korral vältida, siis jätkas ta selle plaaniga ka järgnevatel radadel. Seega võis teda näha igal agilityrajal ümber A ringi kihutamas umbes sedamoodi nagu allolevast videost paistab:

Teise päeva teisel rajal rajal tulin ka poolelt rajalt ära, kuna jällegi ei olnud Minkul mingit plaani kiige otsa pidama jääda, kuigi ma seal kõrval seisin ja ´´oota´´ ütlesin kõva ja selge häälega. 
Rahul olen poomi pealt keeramisega, mis küll iga kord ei tähenda ka kontakti  tabamist, aga vähemalt keerab ilusti, ei torma otse edasi. Samuti ei olnud ühelgi rajal slaalomiga ühtegi viperust.

Jätkame treeninguid:) 
  

15. mai 2012

Viljandi võistlus 12.05, kohtunik Svetlana Kreslina (Läti)

Põhiliseks ärevusetekitajaks Viljandis kujunes seekord ilm (mitte kehtivuse kaotanud autojuhiload:p). Agilityplatsi kõrval lainetas järv ja puhus tugev tuul, mis pühkis minema korraldajate telgi ja poomilt ka nii mõnegi koera.

Agilityplats ülevalt
Mõlemal A2 agilityrajal saime disklahvi. Rajad iseenesest olid huvitavad  jooksurajad nii A2 kui A3 klassis, kohati pidi ikka päris korralikult jooksuliigutusi tegema. Mitmed rajad eeldasid ideaalis koertelt väga kaugelt täisnurga alt slaalomisse minemise oskust.
Esimesel rajal tõmbasin Minku slaalomist enne viimast pulka välja ja ei läinud seda parandama, seega dsq. Teisel rajal läksin lendkiike uuesti tegema, seega dsq.  Poomiotsa hüppas Minku esimesel rajal üle. Taaskord paiknes poomile järgnev tõke sellisel kaugusel, et ma ei suutnud välja mõelda, kas lasta tal poomilt otse maha joosta või keeramisega, seega vasakule käsku ei andnud, küll aga kaldusin ise vasakule. Ühesõnaga üks segane värk.   
Tundub, et Pärnu võistlusel tehtud stardiharjutusest oli kasu, sest mõlemal agilityrajal püsis Minku ilusti stardis, hüpperajal küll juba tõusis seisma ja astus ka sammukese. Aga siiski progress.

foto Jaana Salujõe

foto Jaana Salujõe

Millega absoluutselt ei ole rahul, on enda käitumine  slaalomi kõrval. Minkut ei pea slaalomis viimase pulgani valvama nagu Femmut ja ometi võistlusel, sujuva eemaldumise asemel, kontrollin ma slaalomit peaaegu lõpuni ja tõmban ta siis viimasest pulgavahest välja, kuna järsku hakkab järgmisesse olukorda väääga kiire. Selge see, et see kalduvus oli mul ka varem, aga A1-s ei olnud see nii selgesti märgatav, kuna slaalomist eemaldumist polnud hädasti tarvis, sai ka muudmoodi. Seekord aga keerasin tegelikult kõikidel radadel slaalomiga endale käki.

Hüpperajal oleks slaalomi külge kleepumine ka peaaegu disklahvi toonud järgmisele tõkkele hiljaksjäämise tõttu, aga disklahvi asemel siiski puterdus ja pudenenud pulk. Ehk siis 5 karistuspunkti, II koht, kiirus 5,06 m/s.  
   
Femmuga hüpperajal DSQ, agilityrajal IV koht (12 osalejat). Femmu oli tegelikult väga tubli, sest  agilityrajal ainult neli koera tulemuse kirja saidki, Paljudele osutus saatuslikuks tunneli-poomi valik, millega Femmu tavaliselt mööda ei pane. Ka seekord õnnestus see valik, hoolimata sellest, et lausa näppupidi näitama läksin ja hea et kummuli ei kukkunud poomi otsa. Kahjuks aga hüppas Femmu üle poomi kontaktpinna, kuna liikusin liiga entusiastlikult edasi (eks ikka selleks, et sinna kaugel olevasse slaalomisse kuidagi jõuda koos koeraga:p). Millegipärast sättis ta poomilt allatulekul hirmsasti sammu ka.

foto Jaana Salujõe

foto Jaana Salujõe

Möödunud nädalal käisime Ellamaal rabamõnusid, mudaravilat ja vanaemade seltskonda nautimas.
 





Endine hulgus-kass Pätu elab hästi...erinevalt vanaema tapeedist :p

8. mai 2012

Pärnu võistlus 06.05, kohtunik Peteris Akimovs

Päev Pärnus algas seekord vahelduse mõttes A3 jooksudega ja tõotas tulla pikk, sest kõikide klasside peale kokku oli registreeritud 92 võistluspaari.


A3 I agilityraja alguses välja kuulutatud ideaalkiirus 4,15 m/s ei jätnud meile Femmuga mingit lootustki ideaalaja lähedalegi mahtuda. Kuigi ühes punktis tekkis meil Femmuga väike valestimõistmine ning seisak, ei näinud kohtunik põhjust selle eest viiekat anda, küll aga läks sinna aega kaduma. Puhta raja ja ajaveaga saime  IV koha (11 osalejat).
Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=MVX0iJ1CG5w


A3 II agilityrada , mis oli ka suures osas täitsa mõnus jooksurada, sobis meile vähem kui eelmine, sest juba esimesed tõkked sisaldasid kombinatsiooni, mis eeldas täisringi tegemist ümber tõkketiiva, mis Femmu puhul tapab selle viimasegi kiiruse. Seal tekkis meil ka väike vaidlus, mille eest huvitaval kombel samuti viiekat ei saanud, koht jällegi IV.

Aga tegelikult oli Femmu täitsa tubli ja isegi kiige peal ei kõlkunud seninägematult kaua.


Femmu ja Minku jooksude vahele jäänud tunnid said Gerdi abil suviselt sisustatud

A1 radadel pakkus kohtunik mulle vägagi hästi sobiva üllatuse, sest, erinevalt TAKO võistlusest, oli seekord mõlemal agilityrajal poomi pealt järgmisele takistusele täitsa otse minek ja sellisel puhul õnnestuvad kontaktid meil juba üsna hästi.
A1 I agilityrada: tundus õppides täitsa ok ja hakkama sellega saimegi, tulemus puhas rada, kiirus 5,13 m/s. 
See oli viimane vajalik tulemus klassivahetuseks ning edaspidi jookseme A2 klassis. A1 disklahvirohke teekond algas meil ka Pärnus, septembris 2011, ja sümboolselt sai ka samal platsil oma otsa.




Kuna A2 oli enne juba ära jooksnud ja viimasena jooksvasse A0 klassi meid ei saadetud, saime võimaluse joosta ka kaks järgmist A1 rada.

A1 II agilityrada: saime DSQ juba esimesel tõkkel, sest Minku varastas stardis, hoolimata sellest, et üritasin teda seal paigal hoida nii zhesti, mõtte, kullipilgu kui ka hääle combo jõul. Lootusetu. Tegelikult nagu ma sain aru, on tegemist lausa geneetilise hälbega:D, sest Minku ema pidi omaniku jutu järgi samasugune pärdik olema, kes hoolimata aastaid A3 klassis jooksmisest püsib stardis endiselt u. 20% kordadel ja pahatihti tuleb harrastada lendstarti. Nii et, kuna Minku tuli täiesti jäärapäiselt üle esimese tõkke, kuigi ma seal käsi püsti seisin ja käskisin tal oodata, siis läksin tagasi ja istutasin ta uuesti. See aitas täitsa hästi ja teisel katsel püsis ta juba kenasti.  
Rajal tuli viperus sisse slaalomis, muus osas oli ok...no kiigega pole ka päris rahul, sest ega ma seal mingit korralikku vabastuskäsku Minkule ei anna. 

 
A1 Hüpperada: lõppes tänu pisut kehvale trajektoori valikule jällegi disklahviga. Oleks pidanud ka vastaskäega tõmbama, siis oleks äkki saanud Minku rõngasse selle tunneli asemel, kuhu ta väga uljalt kimas.
Muidu oli päris äge kiire rada, mulle meeldis.

Nagu näostki näha: juba paadunud pärdik ja pärdiku-hakatis (Ema Reila tütar Minkuga)