Agilityaastal 2012 osalesime Minkuga pea kõikidel saadaolevatel ametlikel agilityvõistlustel ja Femmuga ka mitmetel, aga eks see postitus saab olema peamiselt Minkust.
Disklahvimerre eksisid ära ka mõned 0-tulemused ja esikohad, loodetavasti 2013 muutub see suhe rohkem disklahvide kahjuks.
Agilityoskuste hetkeseis on umbes-täpselt selline, et oleme seljatanud mitmeid probleeme ja maadleme veel mõnedega.
Stardis püsimisega on suhteliselt hästi hetkel. Minku tõuseb küll tihti istumast seisma, aga edasi ei liigu enne märguannet.
Kiik on palju parem, Minku suudab isegi võistlusel sinna otsa käsu peale pidama jääda, lendkiik ei ole enam meie lemmiktrikk.
A-kontaktpindadega otse jooksmisel probleeme pole, raskusi on keerulisemate nurkade alt A peale saamisega, aga see on küll põhiliselt minu juhtimise viga, et ma teda piisavalt otseks ei aja.
Suurimad raskused on poomilt keeramisega. Kodused harjutused ``antenniga`` (mis on salajane Tuhala poomilt keeramise abividin) näitavad, et vasakule poole suudab ta ilusti ümber antenni keerata, paremale poole aga suurte raskusega, ehk siis tahab hirmsasti ´´lõigata´´. Viimasel võistlusel tekkis kiiksude nimekirja juurde ka sihikindel poomist ja kiigest mööda jooksmine, mida Minku ka kunagi varem on harrastanud, aga ei mäleta, millal täpsemalt. Kuid peale Tartu võistluste pole trennides kordagi mingist kiiksust märkugi olnud, seega ei oskagi seisukohta võtta, kas oli asi äkki ikkagi Tartu liivas...eks järgmisel korral võõras kohast siis paistab.
Slaalomis eksib Minku haruharva, suudab ka sees püsida kenasti ja saan vajadusel päris kaugele ette ära minna slaalomi juurest.
30cm kõrgusel pulkasid ajab võistustel maha enamasti vaid siis kui rada eeldab järsku tagasipööret tõkkelt ja mina ta liiga kaugelt ära saadan ja ennast juba vastassuunas ära keeran. Sellist asja kannatab ta halvasti. 35-cm pulgad trennis pudenevad sagedamini, peab hoolega ennast jälgima, et hüppel olevat koera ei segaks. Laias laastus pulkade maha ajamine siiski probleem ei ole.
Üldiselt on Minku imehästi juhitav ja jälgib mind väga hästi, probleem tavaliselt selles, et mina ei jõua piisavalt kiiresti reageerida, ehk siis selleni, et saaks koera mingis keerukamas tõkkekombinatsioonis kätte ilma suurte kaarteta, läheb veel aega. Mäletan, et kunagi tundus mulle võimatu, et Minku hakkaks mind nii hästi jälgima kui Femmu, aga see kartus oli küll täiesti asjatu, jälgib liigagi teraselt ehk siis kogu aeg tuleb eriti adekvaatne püüda olla ja see pole just tingimata mu tugevaim külg:p.
Tuju ja motivatsiooniga on kõik hästi, Minku jookseb alati kiiresti ja lõbusalt. Kiiresti ja tühja sest, et valesti loosungist, mida oma trennides järginud oleme algusest peale, peaks ühel hetkel saama kiiresti ja õigesti ning igatahes on ilminguid, et oleme sinnapoole teel;).
Füüsiline vorm ei tohiks ka olla laita, koerad saavad pea igapäevaselt lahtiselt maastikul rallitada, palli taga ajada ja sõltuvalt aastaajast teha metsajooksu/ suusatada.
Kokkuvõttes võib öelda, et suurim probleem agilitys on Minkuga kontaktpindadele nurkade alt pihta saamisega ja poomi kontaktpinnalt maha keeramistega. Aga küllap leiame ka sellele murele treener Ingaga koostöös lahenduse. Otse poomilt jooksmisel õnnestuvad kontaktid juba mõnda aega päris kenasti, mis annab lootust ka ülejäänu suhtes.
Femmu käib endiselt kaks korda nädalas trennis. Eriti meeldib talle teispäevane titade (endiste) trenn koos Minku ja Donnaga, kus saab teha lõbusaid lühikesi harjutusi. Vahepeal on minek juba päris hea, trenni teeme muidugi ainult 30cm tõkkekõrgustega.
Minkuga käisime 2012 ka välismaal võistlemas ehk siis Soomes ja Rootsis European Openil. Kuigi suvel Eestis agilityvõistlustel käimine on tore, siis selline agility-trippimine välismaal on veel eriti vahva. Saab pikaks ajaks vägeva motivatsioonilaksu.
 |
| Agility Plussi Aasta Agilitykoer 2012 arvestuses II koht |
.jpg)
