Luige võistlus 24-25.08, kohtunik Antonin Grygar ehk "We are the Champions" :)

Tšehhi kohtuniku Antonin Grygari agilityrada saime suve algul A2 klassis ise proovida Poolas IABC-l ja A3 klassi esituses ka pealt vaadata ning meelde need rajad igatahes jäid, kuna antud kohtunikul on oma käekiri üsna välja kujunenud. Härra Grygar armastab kasutada lauda ja paigutada kontakttakistuste alla ja ka mujale pikki tunneleid, kuhu koera peab päris kaugelt saatma. Tunnelitesse kaugelt minemine on Minku jaoks käkitegu, küll on aga omanikul vähe rohkem tegemist, et järgmisesse olukorda jõuda, aga siiski enam-vähem saame hakkama, kuna sellistes olukordades ma juba koera usaldan.  Kuna olime ka eelnevalt mitmes trennis selle kohtuniku radu harjutanud ja nende üle kambakesi ohkinud, siis olime eesootavaks tormamiseks valmis ja see väljenduski laupäevase esimese agilityraja I koha võitmises (19 minikoera hulgas). Teisel rajal dsq (õppetund: ei tasu ikka päris ummisjalu ka tormata:D).

 

Pühapäevane rahvusvahelise võistluse hüpperada oli kohe päris lihtne, selline korralik jooksurada. Raja lihtsust näitab ka Minku kiirus: 5,67 m/s. Rallirajad meile üldiselt pigem sobivad ja selle hüpperaja me võitsime.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=G15x40PTlaM

 

Ka agilityrajal olid meil kõik võimalused võita olemas. Isegi see, et Minku peale poomi olevast kõverast tunnelist esimese hooga kõigeepalt nina valele poole välja keeras, ei oleks meile saatuslikuks saanud, kui mina vaid oleks julgenud lõpus peale slaalomit planeeritult kätt vahetada. Aga seal slaalomi kõrval ma siis olin, peaaegu raja lõpus, eelnevalt kõik suht kenasti kulgenud... ja lihtsalt ei julgenud kätta vahetada, sest kartsin Minkut slaalomist välja tõmmata:p Seega jooksin viimased tõkkeid väga eba-optimaalselt pikemat trajektoori pidi koera enda ette saates, kuna ei julgenud koera usaldada ja sinna see caciag kolme sajandiku kaugusele täiesti ärateenitult meist jäigi! Tulemuseks II koht ja reserv-caciag.  

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=x6p6OcBJ5zs

Koondarvestuses rahvusvahelise võistluse I koht ning samuti on Minkul nüüd olemas vajalikud võistlustulemused Eesti Agility Tšempioni tiitli kinnitamiseks. Vajamineva näitusehinde sai Minku ka probleemideta kätte ja ühe kikki viskava kõrvaga agilityorav on nüüd juba elus teistkordselt näitusel "suurepäraseks" hinnatud:p

 

 

Eesti Meistrivõistlused Agilitys 2013

3. augustil osalesime Viljandis Minkuga tema elu esimestel Eesti meistrikatel. Kohtunikuks oli Vile klubi kohale toonud väga nimeka austerlase Bernd Hüppe.

Eesti meistrivõistlused, kus osaleda saavad vaid kõrgeimas klassis võistlevad koerad, on juba täiesti viisaka mastaabiga üritus. Osalemas oli 20 mini, 10 midi ja 25 maksi koera (kokku 55 koera), võrdlusena esimestel meistikatel 2007. aastal osales koeri kokku 13. Ja meistrite väljaselgitamisel tõesti enam ilma  elektroonilise ajavõtusüsteemita hakkama ei saa.

 

Koerajuhid kuulamas kohtuniku manitsussõnu: have fun and treat your dogs well (meistrikatel õnneks kedagi polnud noomida vaja, aga järgmisel päeval jälgis onu päris hoolega ja pikalt rajalt lahkuvaid rahuolematuid koerajuhte ja seda, kuidas nad pärast koertega käituvad, ning üks sai ka lausa pragada)

 

Härra Hüppe hüpperada oli suhteliselt lihtne, ilmselt eesmärgiga agilityrajaks võimalikult palju koeri konkurentsi jätta. Õnnetuseks pudenes meil maha üks tõkkepulk. Aeg oli Olli järel teine.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=b5vwyNkMONQ

 

Agilityrajaga saime ka üsna kenasti hakkama, kuid raja lõpuosas sai meile saatuslikuks poomilt vasakule tagasi pööramine. Minku lendas kenasti poomi otsast üle. Videolt muidugi selgub tõsiasi, et ma teen seal tema poomilt keeramiseks mingit huvitavat koha peal tippimist ka, mida ma trennis ei harrasta. mental note: ilmselt kui ikka ei oska üle jääva ajaga midagi asjalikumat kui koha pea tippimine peale hakata, siis peaks valima mõne rohkem enda liikumist nõudvama manöövri:D Agilityrajal oli meil napilt kõige kiirem aeg.

 

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=YxaVpvXBHp8

 

Kuna nii hüpperajal kui agilityrajal saime 5 karistuspunkti, siis koondarvestuses oli meie koht oma 10 kp-ga kahekümne minikoera hulgas 7.  

 

Foto Elizabeth Heinrich

 

Ööbisime Holstre Polli puhkekeskuses, kus Powersil õnnestus õhtule särtsu lisada: nimelt terrasilt, kuhu me ennast peale võistlust mugima sättisime ja mis minu teada oli klaasseinaga piiratud kenasti, suutis ta siiski leida ühe piisavalt laia prao ja pääseda katusele. Õnneks suutsin katusel nuhkivat kutsikat märgates rahu säilitada ja ta petlikult lõbusal hääletoonil jälle samast praost tagasi terrassile meelitada. Täiskasvanud koera puhul polekski ju hullu, aga minul puudub usk Powersi kainesse mõistusesse ja sellesse, et ta kindlasti ei hüppaks katuselt alla mõnda linnukest püüdma. Võeh:p

 

Järgmisel päeval olime jälle platsis rahvusvahelisel agilityvõistlusel. Sealsed rajad olid juba meie jaoks üsna krõbedad ja saime mõlemad jooksud dsq.

Iseenesest mulle antud kohtuniku rajad väga meeldisid, eriti RV hüpperada oli põnev oma tunnel, tõke,rõngas, kõvera tunneli kaugem tunneliauk kombinatsiooniga, mis sai saatuslikuks väga paljudele, nii ka meile:

http://www.youtube.com/watch?v=JB0BhbroTTc 

 

 

 

 

Fitness monster 5-kuune

Nädal aega tagasi sai Powers juba 5-kuuseks. Kaalub nii u. 11 kg ja on 47 cm kõrge. Välja näeb endiselt nagu kõhna makaron, koosneb kontidest, paar numbrit suuremast mustakarvalisest nahast ja lihastest. Eks kogu tangitav kütust kulub borderikutsikas olemisele, mida ta täiel rinnal harrastab. Vastikud teravad kutsikahambad on vist nüüd kõik vahetunud, paljud tõmbasin ilmselt ise tirimismänguasjaga välja, sest päris tihti olid mängimise käigus äkitselt käed verised.

11 kg puppy powerit

Kui 3,5-kuuse Powersi puhul võis mänguasja kättetoomisest vaid unistada, siis 5-kuune Powers muud ei teekski:p viska-too-viska-too-viska-too-viska-too mänguga lõbustaks tema ennast tundide kaupa, kui vaid leiduks keegi, kes selle suhteliselt nüri tegevuse juures teda nii kaua assisteerida sooviks...no täpselt nagu need hirmujutud non-stop tennisepalli maniakkidest :D Kättetoomise oskus siiski ununeb tal täiesti sel hetkel kui mänguasjale on teisigi soovijaid, aga üksi olles jookseb ta kohe rõõmsalt palli/nutsuga tagasi. Paigal istumine ja vabastava käsu ootamine said mänguasjaga veiderdamise läbi ka väga ruttu selgeks. Powers otsustas kohe, et see on üks väga lahe mäng kui mina mänguasjaga liputan ja sihitult ringi jooksen ning tema kohal peab istuma ning ainult ja ainult lubava käskluse peale püsti vedrutada võib. 

Tulevast agilitykarjääri silmas pidades muidugi tikutame-takutame ümber erinevate objektide: lillepottide, puude, põõsaste, pulkade ja ka mõne juhusliku tõkketiiva.  Kui Powers iseenda otsa komistamise lõpetas sai talle ka natuke tunnelit tutvustatud.
Ega sellest logisevast kutsikast polegi enam palju alles. 5-kuuselt on ta juba tõeline atleet: nõtke, kiire ja osav. Palli püüdes enam ümber ei kuku (ei julgenudki talle mingil hetkel mänguasju visata, sest ta käis neid püüdes alati uperkuuti) ja Minkust jookseb mängeldes kiiremini.
Loomult tundub ta olevat pigem selline rahulikumat tüüpi. Ühelt poolt hästi intensiivne oma tegemistes on ta samas suhteliselt kergesti rahunev ning mingit vahutavat üleskeeratud elukat ma siiani veel näinud ei ole. Toimetab intensiivselt oma päevased tegevused ära ning õhtul vedeleb rahulikult diivanil ja vaatab telekat. Ka õhtused amokijooksmised jäid beebiaegadesse. Äärmiselt meeldiv tüüp. Võimalik muidugi, et kui temaga vähem tegeleks, ei oleks see pilt nii tore.

Järgneb suvaliste suvepiltide assortii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Esimesed A3 võistlused

Peale All Breed Cup´i Poolas asusime siinmail A3 radadega võitlusse. Poola open radade järgselt ei tundunud meie esimese A3 võistluse (Pärnu, kohtunik P.Akimovs) rajad just eriti keerulised, A2 klassis sellised radu joostud rohkem kui mitmeid. Minupoolne juhtimine muidugi suhteliselt saamatu ja arglik, kuna esimene A3 võistlus ju ikkagi:p Hoolimata sellest õnnestus teisel agilityrajal saada 19 miniklassi koera hulgas  I koht (5kp, Minku ajas pulga maha, seda ei juhtu sageli), nii et A3 algas täitsa edukalt. Samal üritusel võitsime ka mini/midi koondarvestuses Open võistluse.

Minku ja Joker Pärnus

 

 Siinkohal meie võitudeseeria katkes enne kui alatagi jõudis:D ja paarilt järgmiselt võistluselt korjasime omajagu kogemusi, ehk siis peaasjalikult disklahve või mitmete vigadega tulemusi. Päris mitmel rajal tuli ette seda, et Minku "ümber" käsu peale mitte ei hüpanud tõket tagantpoolt, vaid jooksis üldse ümber tõkke. See muutis mind selle "ümber" käsu kasutamise suhtes juba õige ebakindlaks. 

 

 

 

Jälle rohkem õnne oli meil viimasel Ülenurme võistlusel kus kohtunikuks tšehh Zdenek Spolek, kelle meeletut jooksurada vastikute kotti sisenemise ja A-peale minemise nurkadega me võistluseelses trennis ka harjutasime. Ülenurmes küll mingitest meeletustest rääkida ei saanud, kui siis vast A3 rada oligi selline kõige rohkem jooksurada. Kuna olime juba hüpperajal ja esimesel agilityrajal saanud dsq (rajad iseenesest polnudki väga rasked, aga sisaldasid suurel hulgal lõkse kuhu koerad kergelt kaduma läksid ja nii ka Minku), siis oli päris meeldiv üllatus, et kolmandale agilityrajale oli poomile pealeminek meie jaoks lihtne (peale okserit vasakule tagasipööre ja poomile) ning poomilt maha otse jooks eesolevale tõkkele. Kuna Minku okseri võtmise oskused on head, siis okserilt järsu tagasi pööramise pärast eriti ei muretsenud, saatsin ta okserile ja kaapisin ise minema ning tulemusest võib järeldada, et Minku tegi mul selja taga kõik nii nagu vaja:p Kuigi kiige peale jätsin Minku kindluse mõttes (kohtunik näitas lendkiike päris hoolega) ehk sekundi murdosaks liiga kaua ootama, siis muus osas õnnestus rada suhteliselt kenasti läbida ja tulemuseks meie esimene 0-ga võit A3 klassis!

 

 

Järgmisel nädalavahetusel ootavad ees Minku elu esimesed meistrikad.

 

 

Briana 3,5 kuud vana

 

Briana ehk koduselt Powers/Dobby (äksi täis olekus Powers, unisena Dobby) on juba 3,5 kuud vana. Kuigi makaronijalgade pikkuse põhjal võiks pidada noorborderiks, on ta vanuselt veel täielik imik. Aga ühe imik-borderi pähe mahub juba päris palju mõtteid. Seega tegeleme sellega, et neid mõtteid häädele radadele suunata, ehk siis harjutame erinevaid kehateadlikkuse ja muidu lõbusaid trikke, ennetame ohtlike objektide (nt. autod) karjatamist (mida ta tegelikult veel ei üritagi, sest parim karjatamise objekt on ikka teine border) ja arendame toredaid tulevasele agilitykoerale tarvilikke baasoskusi nagu erinevate objektidega julgelt suhtlemine ja mänguasjaga mitte jalga laskmine. Kuna saagiinstinkt on tugev, siis ikka kättevõidetud mänguasja mulle tagasi ei kipu tooma, tahaks ikka seda vaikselt omaette killima hiilida. Aga paari treeninguga on asi juba oluliselt paranenud ja kanapalli eest on palli nõus juba päris edukalt ja käbedalt retriivima;). Powers on ka äge klikkerkoer, kes on juba taibanud et mingi tavalise istu/kaabi käpaga/keeruta peale klikker häält ei tee ja pakub igasugu huvitavaid kombinatsioone. Kerget frustratsiooni keerulisema asja väljamõtlemisel talub hästi, minema ei kõnni, mõtleb niikaua kuni pirnike plõnndi põlema lööb. No ta on ikka üks väga avatud meelega ja õppimishimuline põnn. Sotsialiseerumise baaskursus on meil läbitud ja kõige magusamas vanuses sai Powers kõvasti elu näha. Eks ta ikka imestab mõningate asjade üle, aga kuna ka Minku erinevalt cavalieridest imestas minu jaoks naljakate asjade üle  ja kasvas täiesti "normaalseks":p, siis ma selle peale väga ei erutu. Lõppude lõpuks on see ju tõesti kahtlane kui naabrimees heki taga ringi hiilib, teada tuntud kohta metsas on üle öö mingi jalgratas kasvanud või kui üksik vanamees keset metsa mättal istub:p 

 

 

 Allpool erinevate suvepiltide assortii: