Ka pime kana leiab tera ehk kuidas Minkust Soome tšempion sai

 

Soomes oleme Minkuga kolm korda võistlemas käinud, igas klassis korra. Kuna eelmisel aastal Syysskabadel Helsingis oli väga lahe ja asukoht Tallinnast laevaga tulijatele ka igati sobiv, siis sai seekordki otsustatud samal võistlusel osaleda. Muidugi ei arvanud, et A3 klassis õnnestuks esikohti saavutada nii nagu madalamates klassides, eriti veel meie ebastabiilsuse juures. Kuid radadega meil vedas (Ritva Herrala rajad olid parajad jooksurajad suht otse poomilt mahaminekutega, millel raskused olid tekitatud peamiselt koeri enda poole tõmbavate ahvatlevate tõketega finishijoonel) ja kahe esikohaga pistsime taskusse lausa kaks agility serti.

 

 

Esimesel päeval saime esikoha Soome minide edetabelijuhi legendaarse Sonicu ja Sini Erikssoni ees. Muidugi ei ole 8,5-aastase Sonicu kiirus enam see mis varem, aga selle eest on paremini kokku harjutanud ja kindlamat võistluspaari raske leida. Muidugi olin sellist Soome agility raduvara võites sõgeda oravaga väga rahul.
 

Kuna koha peal oli väga raske aru saada, kas Soome sert jääb ootele kuniks Eesti tiitli kinnitame või mitte, siis võtsime igaks juhuks mõlemad serdid vastu. Ega siis potentsiaalseid tiitleid saa ripakile jätta, seega on Minku nüüd Eesti ja Soome Agility Tšempion.  

 

 

Ka Femmu ja Powers käisid Soomes trippimas ning kuna me polnud kaugeltki ainsad eestlased, siis oli õhkkond täitsa kodune ja hotelliõhtu meeleolukas. Kui eestlaste-horvaatlaste ühiselt jalutuskäigult peale võistlust tagasi jõudsime, olid kõik juba lahkunud. Võtsime enne rämpstoitu pugima suundumist selle väikse aja, et Powersit kiirelt Soome kiviklibu pinnasel treenida:p 

 

 

 

 

 

 

Juba eelmisest korrast oli meelde jäänud Helsingi kesklinna läheduses laiuv mõnus park, nii et seekord me juba teadsime, kus laeva väljumiseni jäänud tunnid surnuks lüüa. 

 

 



6.11.13.

Topster Dobby 6,5-kuune

 

6,5 kuuselt on Briana u. 13 kg kaaluv ja 50 cm kõrge makaronijalg. Kõrgusele viimastel nädalatel suurt minu meelest juurde pole tulnud. Juba täitsa soliidsest kaalunumbrist hoolimata on ta endiselt nii kõhna, et saab juba mõnda aega kuivtoidule ja  närimismaiustele lisaks seapekki ja rasvast hakkliha. No et ikka talve üle elaks.Läigib küll nagu rasvapõrsas, aga suurt kosumist väga ei paista.

Külgvaates näeb suht viisakas välja ,aga see on petlik:p

Üle kõige siin elus armastab Briana ehk Powers (agilityplatsil Dobby või kui väga kiire on, siis Top) sõpradega metsas ringi rallitada. Tema kidurat jooksuhurda kehaehitust arvestades on see talle üsna sobilik tegevus. Lisaks sellele, et tal ühtegi üleliigset grammi raskust liigeseid koormamas ei ole ja üle okste ja kändude liugleb ta nagu lendorav, ei jää ta ka kunagi puude vahele kinni:D
 

 

Siiani pole puberteet veel ennast märgatavalt ilmutanud, mingit käskluste unustamist ja valikulist kuulmist justkui ei esine, pigem muutub ta aina kontaktsemaks ja püüdlikumaks. Autoteede ääres ja terviseradadel sihipärase jõlkumise tulemusel on käitumine autode ja ratturite/rulluisutajate suhtes täitsa rahulik. Hetkel ütleks, et Minkut igasugu kiirelt liikuvad tegelased ajavad rohkem pöördesse. Ainus probleeme tekitav käitumine Powersil on rihma otsas olles üsna äge reageering vastutulevate suurte ähvardavama välimusega koerte suhtes. Selliste peale ikka tõuseb turi turri nagu okasseal ja algab ennetav arg-agressiivne rähklemine rihma otsas. Selline reaktiivsus on suhteliselt tüütu, aga tundub, et ka selles osas on paranemist märgata. 
 

Topskin on nüüd juba poolteist kuud PÄRIS agilitytrennis käinud ja esineb seal kenasti, on kontaktne ja motiveeritud, ehk siis põhiasjad on paigas ja saab juba natuke agilityt teha. Ilmselt on ka erinevate agilityvõistluste külastamisest ja impulsikontrolli harjutustest kasu olnud, sest Powersiga saab ka platsi ääres kenasti näiteks starti harjutada samal ajal kui teine koer platsil trenni teeb ja ei pea kartma, et ta äkitselt minema pühib. Kui see platsil treenija juhtuks muidugi olema suur iidol Keili, siis seisaks  Powers ilmselt kahel jalal püsti ja ajaks vahtu välja.

tihedad pöörded tunnelist

Üldine fitness, selles osas on suured sõbrad Minku ja Powers üksteisele abiks

Kokkupõrge tunnelis

 

Nagu ülalolevatelt piltidelt näha, teeme ka koduaias trenni:D Kuigi meil seal eriti ruumi pole, siis igasugu kruttimisi ümber paari tõkke saab igatahes teha ja tiku-taku-ümber Powersi esituses näeb juba päris hea välja. Kuna juba enne Powersi sündimist oli ära otsustatud, et jooksukontaktidega borderit temast ei saa (isegi kui õppimise protsess poleks nii vaevarikas kui logisevate kruvidega Minkuga, siis peab keegi seal poomi kõrval seda jooksukontaktidega borderit juhtima ju ka ja erinevalt Powersist minul kaelani ulatuvaid jalgu ei ole), siis teeme ka 2on2offi harjutusi. Toiduga õnnestuvad need juba täitsa hästi, (kuigi alguses oli mul tõsiselt palju tegemist et hakkama saada õige soorituse õigeaegse klikkimise, vabastava käsu andmise ja maiuse andmisega), aga mänguasjaga viskab igasugu krutskeid sisse. Näiteks peale ebaõnnestunud sooritust tuleb uus katse talt selline hiiliv. Kuna eesmärgiks on ikkagi võimalikult kiire sooritus, siis üritan igasugused hiilimise ilmingud juba eos lõpetada. 

Powersil on nüüd ka laevaga sõidetud, kuna käisime Minkuga Soomes Syysskabadel võistlemas. Probleeme polnud, aga Powers oli juba korduvalt laevas loksunud Minkuga koos puuris, seega oli tal lihtsam ka.

 

Jooksuhurt Powers

Selline on linavästriku luuramise nägu 

Luige võistlus 24-25.08, kohtunik Antonin Grygar ehk "We are the Champions" :)

Tšehhi kohtuniku Antonin Grygari agilityrada saime suve algul A2 klassis ise proovida Poolas IABC-l ja A3 klassi esituses ka pealt vaadata ning meelde need rajad igatahes jäid, kuna antud kohtunikul on oma käekiri üsna välja kujunenud. Härra Grygar armastab kasutada lauda ja paigutada kontakttakistuste alla ja ka mujale pikki tunneleid, kuhu koera peab päris kaugelt saatma. Tunnelitesse kaugelt minemine on Minku jaoks käkitegu, küll on aga omanikul vähe rohkem tegemist, et järgmisesse olukorda jõuda, aga siiski enam-vähem saame hakkama, kuna sellistes olukordades ma juba koera usaldan.  Kuna olime ka eelnevalt mitmes trennis selle kohtuniku radu harjutanud ja nende üle kambakesi ohkinud, siis olime eesootavaks tormamiseks valmis ja see väljenduski laupäevase esimese agilityraja I koha võitmises (19 minikoera hulgas). Teisel rajal dsq (õppetund: ei tasu ikka päris ummisjalu ka tormata:D).

 

Pühapäevane rahvusvahelise võistluse hüpperada oli kohe päris lihtne, selline korralik jooksurada. Raja lihtsust näitab ka Minku kiirus: 5,67 m/s. Rallirajad meile üldiselt pigem sobivad ja selle hüpperaja me võitsime.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=G15x40PTlaM

 

Ka agilityrajal olid meil kõik võimalused võita olemas. Isegi see, et Minku peale poomi olevast kõverast tunnelist esimese hooga kõigeepalt nina valele poole välja keeras, ei oleks meile saatuslikuks saanud, kui mina vaid oleks julgenud lõpus peale slaalomit planeeritult kätt vahetada. Aga seal slaalomi kõrval ma siis olin, peaaegu raja lõpus, eelnevalt kõik suht kenasti kulgenud... ja lihtsalt ei julgenud kätta vahetada, sest kartsin Minkut slaalomist välja tõmmata:p Seega jooksin viimased tõkkeid väga eba-optimaalselt pikemat trajektoori pidi koera enda ette saates, kuna ei julgenud koera usaldada ja sinna see caciag kolme sajandiku kaugusele täiesti ärateenitult meist jäigi! Tulemuseks II koht ja reserv-caciag.  

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=x6p6OcBJ5zs

Koondarvestuses rahvusvahelise võistluse I koht ning samuti on Minkul nüüd olemas vajalikud võistlustulemused Eesti Agility Tšempioni tiitli kinnitamiseks. Vajamineva näitusehinde sai Minku ka probleemideta kätte ja ühe kikki viskava kõrvaga agilityorav on nüüd juba elus teistkordselt näitusel "suurepäraseks" hinnatud:p

 

 

Eesti Meistrivõistlused Agilitys 2013

3. augustil osalesime Viljandis Minkuga tema elu esimestel Eesti meistrikatel. Kohtunikuks oli Vile klubi kohale toonud väga nimeka austerlase Bernd Hüppe.

Eesti meistrivõistlused, kus osaleda saavad vaid kõrgeimas klassis võistlevad koerad, on juba täiesti viisaka mastaabiga üritus. Osalemas oli 20 mini, 10 midi ja 25 maksi koera (kokku 55 koera), võrdlusena esimestel meistikatel 2007. aastal osales koeri kokku 13. Ja meistrite väljaselgitamisel tõesti enam ilma  elektroonilise ajavõtusüsteemita hakkama ei saa.

 

Koerajuhid kuulamas kohtuniku manitsussõnu: have fun and treat your dogs well (meistrikatel õnneks kedagi polnud noomida vaja, aga järgmisel päeval jälgis onu päris hoolega ja pikalt rajalt lahkuvaid rahuolematuid koerajuhte ja seda, kuidas nad pärast koertega käituvad, ning üks sai ka lausa pragada)

 

Härra Hüppe hüpperada oli suhteliselt lihtne, ilmselt eesmärgiga agilityrajaks võimalikult palju koeri konkurentsi jätta. Õnnetuseks pudenes meil maha üks tõkkepulk. Aeg oli Olli järel teine.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=b5vwyNkMONQ

 

Agilityrajaga saime ka üsna kenasti hakkama, kuid raja lõpuosas sai meile saatuslikuks poomilt vasakule tagasi pööramine. Minku lendas kenasti poomi otsast üle. Videolt muidugi selgub tõsiasi, et ma teen seal tema poomilt keeramiseks mingit huvitavat koha peal tippimist ka, mida ma trennis ei harrasta. mental note: ilmselt kui ikka ei oska üle jääva ajaga midagi asjalikumat kui koha pea tippimine peale hakata, siis peaks valima mõne rohkem enda liikumist nõudvama manöövri:D Agilityrajal oli meil napilt kõige kiirem aeg.

 

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=YxaVpvXBHp8

 

Kuna nii hüpperajal kui agilityrajal saime 5 karistuspunkti, siis koondarvestuses oli meie koht oma 10 kp-ga kahekümne minikoera hulgas 7.  

 

Foto Elizabeth Heinrich

 

Ööbisime Holstre Polli puhkekeskuses, kus Powersil õnnestus õhtule särtsu lisada: nimelt terrasilt, kuhu me ennast peale võistlust mugima sättisime ja mis minu teada oli klaasseinaga piiratud kenasti, suutis ta siiski leida ühe piisavalt laia prao ja pääseda katusele. Õnneks suutsin katusel nuhkivat kutsikat märgates rahu säilitada ja ta petlikult lõbusal hääletoonil jälle samast praost tagasi terrassile meelitada. Täiskasvanud koera puhul polekski ju hullu, aga minul puudub usk Powersi kainesse mõistusesse ja sellesse, et ta kindlasti ei hüppaks katuselt alla mõnda linnukest püüdma. Võeh:p

 

Järgmisel päeval olime jälle platsis rahvusvahelisel agilityvõistlusel. Sealsed rajad olid juba meie jaoks üsna krõbedad ja saime mõlemad jooksud dsq.

Iseenesest mulle antud kohtuniku rajad väga meeldisid, eriti RV hüpperada oli põnev oma tunnel, tõke,rõngas, kõvera tunneli kaugem tunneliauk kombinatsiooniga, mis sai saatuslikuks väga paljudele, nii ka meile:

http://www.youtube.com/watch?v=JB0BhbroTTc