Mäeotsa kroonika

Postitus oli valmis kirjutatud ammu,avaldada märkasin alles nüüd.
Mäeotsa. Vot selline (ja täiesti tegelikkusele vastav) nimi siis meie tulevasel elukohal. 4-meetrine kõrguste vahe ühe elamumaa tüki piires on Põhja-Eesti arvestuses ikka täitsa vooremaa. Ega see meeldiva krundi leidmine lihtne polnud, mitu aastat sai ikka kuulutusi passitud, paari kohta ka vaatamas käidud, aga mingit ahaaa elamust ei tekkinud. Kui oli hind sobiv, siis oli suurust vähevõitu  või kasutusotstarve vale. Kui oli hind ok ja suurus ok, siis oli kaugus Tallinnast juba mõtlemapanevalt suur jne. Tavaline asi oli see, et hind oli ok, kasutusotstarve ok, suurus ok ja kui siis õhinal kaardi lahti lõid selgus, et maatükk on kasina koogiliistaku kujuline. Kuna eelmise huvipakkuva kohaga läks nii, et kui hommikul ilmus kuulutus, siis õhtuks "polnud enam müügis", siis Mäeotsa kuulutuse ilumudes sai kohe kiirelt tegutsetud ja samaks päevaks vaatamine kokku lepitud. Ja siis ma seal juba keset võilillemerd kahe suure männi all seisin ja mõtlesin "see ongi see, see ongi see, jee, jee...". Mõistlikumate inimeste osutused võimaliku kehva talvise juurdepääsu ja muu praktilise osas läksid juba kurtidele kõrvadele: mina ehitasin mõttes juba mäe otsa mändide kõrvale maja ja nägin koeri krundil ringi kihutamas. Elu suurim emotsiooniost:) 

Kõigpealt oli mets, siis tuli siht (ega ta ise ei muidugi tulnud, tubli perekondlik töömeeste brigaad aitas kaasa). Kuna allesjäänud metsatukakeses peitub lahedaid vanu tammesid ja vahtraid, suuri kive ja toredaid "orge", siis on muinajutumetsahõngulise  jalutusraja loomiseks kõik võimalused olemas.  

 tagaplaanil tee alged ja esiplaanil leidkoer Robbie, kes 2015 veebruari seisuga elab endiselt hästi

juba valmis tee ja elektri alged

juhhei, 7 kuud peale esimesi paberimäärimisi jõudis ka elekter jaanuari lõpus kohale!!

Tähelepanelik silm näeb  torust tumedat juga purskamas. Naftat ei leidnud, küll aga lõpuks vett. Plaanitud 35 meetri asemel küll alles 70 meetri sügavuselt....nüüdseks on selgunud, et vesi on ka täitsa joogikõlbulik 



Lahked vallainimesed on peale väikest norimist väljastanud meie projektile ka ehitusloa. Nüüd võiks keegi ruttu valmis ehitada:)

Kuna need viimased talvised pildid on nii trööstitud, siis järgneb Mäeotsa suvepiltide assortii.

Rannamõnud naabrimehe põllutiigis

Sihikindlal sammul tiigi poole

Keegi juba ees suplemas

Siga-Suvitaja paremas nurgas

Mäe otsast alla veeredes jõuad ühele väärt põllule - nimelt saab siin sügisel sõnniku sees rullida

 

 see rohutirts hüppas mu salatitaldrikusee, valis sealt ühe mahlase sibulapealse ja asus seda sisse sööma endale. mina arvasin, et need elukad söövad putukaid.



Agilitytopsi ametliku võidusõitjakarjääri algus

Agilitytops sai üleeile 20 kuud vanaks. Nii kui 18 kuud kukkus, nii me A1 klassis võistlemist alustasime. A0-iga nimelt on selline kummaline paradoks, et mõnikord on ta lausa nii lihtne, et kiire maksikoeraga on üsnagi raske neid "lihtsaid" radu joosta. A0-is võib keskmisest suurema tõenäosusega kohata sellist pikka sirget: tõke-tõke-6 m tunnel-"mingi koht mida oleks ka juhtida vaja" jada, mis A3 omadelegi omajagu ärevust tekitaks. Kuna Topsil kõik elemendid eraldiseisvatena olid selged, tõkkekõrgus trennis ka midagi muud kui A0is pakutakse, stardis ja platsil püsimisega ka probleeme polnud, siis suundusime ametliku lubatud võistlusea saabudes kohe ootusärevalt A1 radasid vallutama.

Topsi elu esimene A1 võistlus:  https://www.youtube.com/watch?v=pogy4zx55iw

Tegelikult on nüüd nii, et kuna ma oma laiskuses olen suutnud kaks kuud jälle blogimata ära elada, siis A1st saabki kirjutada vaid tagasivaates, sest Topsi karjäär A1 klassis väga pikalt ei kestnud. Ja vahelduseks väga meeldiv, et ei peagi kirjutama, et vot kus oleks teinud ja olnud, kui vaid seda ja teist põhjust poleks ja kuidas ikka napilt miskit viltu vedas. Noh seda tavalist "peaaegu õnnestus" agilityjuttu:)
Kogusime hoopis oma kolm puhast agilityrada kokku (kohtunikud Peteris Akimovs, Marjo Heino ja Anne Tammiksalu) ja rohkem polnud vajagi, et saada järgmisesse klassi, kus elu juba hoopis keerulisemaks tõotab minna. A1 möödus suhteliselt valutult, sisaldades sobivalt proportsioonis disklahve, poodiumikohti ja puhtaid radasid. Igal juhul võistlusraamat näeb sissekannete osas hoopis mõistlikum välja kui Minku raamat omal ajal ja kui juba ajalooannaalides tuhnimiseks läks, siis tuli välja, et agilitypontshikule alla ei jäägi suurt, sest Femmu vahetas ka klassi viie võistlusega, tol ajal oli lihtsalt võimalik vähem jookse korraga teha. vot selline oluline teave siis faktivaramusse. Ma arvan, et selle statistika põhjal võib täie kindlusega väita, et 2009 aastataga võrreldes on  minu koerajuhtimise oskused tuntavalt paranenud, sest 2009 aasta oskustega borderi roolis olla....olalaa, oleks see alles sõit:D

Topsiga hetkel peamiseks probleemiks on kohatised suured kaared. Kuna Tops lausa armastab ennast pikalt-pikalt välja sirutada ja teeb seal ühe sammu kus mõnel teisel kuluks kolm, siis on tema puhul õigeaegne keeramise info kohe eriti tähtis. Ja selle infoga jään mina muudkui hiljaks...see mis Minku puhul on õigeaegne, on Topsi puhul juba naeruväärselt hilja. Kontaktid on sellised rahuldavad. On kiiremaid 2on2 offe nähtud, on ka aeglasemaid. Meie viimasel A1 hüpperajal meenus taaskord ka "EDASI" käsu juurutamise vajadus, millega ühel hetkel sai algustki tehtud, aga sinnapaika see jäi. Video: https://www.youtube.com/watch?v=tD12-K8N9XY
Ilmselgelt oleks toimiv "edasi" antud rajal päeva päästnud ja koerajuhi koperdamise kompenseerinud.
Üldiselt on Tops üks väga tubli ja püüdlik tööloom, mis muidugi tekitab kerget kahetsust et äkki oleks ka jooksukontaktid temaga palju libedamalt läinud kui väikse hullukesega, AGA seda ei saa me kunagi teada (mental note: saa juba üle sellest!!!). Tops on veel nii noor, et ma mäletan selgelt, et borderi puhul pidi minu eesmärk olema kõigepealt üldse borderijuhi ametiga hakkamasaamine, mitte mingid kontaktidel võidetud sekundid (mental note: meelde jätta!!!). Aga noh andke andeks, inimene on värskelt klassi vahetanud, sellest ka mõningane ülemeelikus:D

A2

 

 Arusaadavalt on antud postitus Topsist, aga ka teised elavad kõik hästi!

Sleepover

Tops demonstreerib oma kõhnukest karkassi

 

Kuulutan suve lõppenuks!

Eile seljahaigena tatise nina ja valutava kurguga Saaremaa võistlusel vihma eest telgi varjus kükitades jõudis minuni kurb teadmine, et suvi on läbi. (Tuleviku tarbeks võiks meelde jätta, et sellises totaalses tervislikus alavormis ei ole tõesti mingit mõtet võistlustele ronida). Kuna tänane päev möödub suuresti jõuetult diivanil ägisedes, siis ongi vast paras aeg enesehaletsuse kõrvalt toredat kuumalainet meenutada ja pilte sirvida.



Peale Moravia Openit Aadria mere äärde

 

 

Trygg

 

 

 

 

Tops õppis kuumalaine raames ujuma, kohe ka vettehüppeid sooritama ja pardiretriiveritega võidu ujuma, ehk siis ühe päevaga trollijuhiks

 



Minku võitis caciagi ja Dobby osales kahel A0-i võistlusel (mis jäävad ka tema viimasteks selles klassis)

Tops on suureks kasvanud. Kuu aja pärast juba 18 kuud vanust täis.





Unistusi/võimalusi/koerakarja suurust silmas pidades sai lõpuks tehtud valik tulevase elukoha osas looduskaunis karutagumikus:)