Pages

27. mai 2011

Paukjärve ja Mikiliiksi paljastused

Eile pressisid ennast ühte autosse Inga, Piret, Liisi, Maarja, Femmu, Minku, Tuutu, P.Ööbik, Keili, Roosi, James ja Michellu e. siis neli erinevatel põhjustel töölt ja lasteaiast vaba isikut ja kaheksa koera ning sõitsid Paukjärvele, kus otse loomulikult oli väga mõnus.



Roosi ja James


Michellu



Kuivaks ``föönitatud``

Las otsivad mind....





Mikiliiksi paljastused:

Minkul on kodune slaalom ühes reas, channelit pole enam. Tehnika on hea ning kui vilumusega kogu sooritus veel paar sajandikku kiiremaks läheb, mis kindlasti juhtub, siis võib slaalomisooitusega igati rahul olla (sest muidugi ma ju veetsin aega juutuubis ja mõõtsin erinevate koerte slaalomi sooritamise kiiruseid ja ei, see pole nali :p). 
Liigselt ei tasu veel muidugi kilgata, sest päris trennis on täisslaalom veel proovimata.
Minkul läks channel meetodil slaalomi selgeks saamiseks nii u. 9 kuud ja lisaks trenniskäimisele tegime omajagu kodutööd. Vahepealse jalaluumurruta oleks ilmselt pisut kiiremini läinud. Aga praegu tema sooritustehnikat vaadates olen rahul, asi oli seda väärt ja tegelikult polnud see ju mingi vaev, vaid sellise koeraga pigem puhas rõõm:)  

Slaalomi muuvi juutuubis:





24. mai 2011

21.05. Veskimetsa RV

Vanemate landseer Tetu
Laupäeval käisime Veskimetsas A-koera rahvusvahelisel võistlusel pealtvaatajaks olemas.  
A3 klassis oli seekord vahelduseks puuduvatele lätlastele kõvasti soomlasi tulnud CACIAgi püüdma.
Minu jaoks oli eredaim hetk see, kui läbi kolme jooksu stabiilselt ja puhtalt esinenud Elika ja Charlie 38sajandikuga CACIAgist (blogilugejatele  nagu minu vanaema, kellel pole ilmselt õrna aimugi, mis võiks olla CACIAg selgituseks - tegemist on rahvusvahelise agilitysertifikaadiga, mis on palju popim värk kui kohalik sertifikaat) ilma jäid...noh, eks järgmisel korral:)

Elika ja Charlie kolmas  res-CACIaciag
Klõpsutasin
ka pildikesi,
sest ükskord
teeb harjutamine mu meistriks! 
Aga sinna läheb veel omajagu aega!


 

 


 
Tutulutu


Kristina ja Joker
 
Eelmine KÕIGE UUEM BORDER on troonilt tõugatud

, sest tuvustati uut KÕIGE UUEMAT BORDERIT, kes minu kahtlustuste kohaselt on maailmameister Fetch Granting Pleasure´i armastuse vili:)





Stiilinäide sellest, kuidas mina pildistan liikuvaid koeri. Ehk siis viimasel hetkel on tabatud osa kaadrist põgeneva koera mingist kehaosast ja paremate tabamuste korral peaaegu ka terve koer. Needless to say, et paljudel piltidel ei olegi üldse mingit koera. Antud pildi paremas servas Femmu õde Liisu.
 
   
Stiilinäide 2: Jane jalad ja Kribu keha

Stiilinäide 3 : Kristi jalad ja Lexi kere

22. mai 2011

Minku trenn

Kuna varsti on esimene A0 võistlus ukse ees, siis harjutame natukene hüpperadasid. Tõkete kõrgus 30 cm.
Slaalomit sai ka raskemaks tehtud, et oleks ikka progressi. Kodusel slaalomil on nüüd 5 esimest pulka sirges reas ja senini pole Minkul ühtegi eksimust olnud. Nö päris trennis Tuhalas pulkasid päris 100% kokku ei pannund ja seal tegi ta asja mõnevõrra aeglasemalt kui kodus, ehk siis oli näha, et koer pingutas aju ja mõtles asja üle. Siiski, ühtegi keeldumist ega eksimust ei olnud.  Treeneri väitel muutub ta taas kiireks niipea kui asi on selgeks mõeldud, jääme seda lootma:D

 

20. mai 2011

Pildikesi ja poomijuttu

Minku on nüüd jälle poomil tagasi.
Esialgu teeb ta poomi kasvatuslikul eesmärgil küll suht olematu hoovõtumaaga, aga põhiline on see, et tal poomi ees mingit tõrget pole. Kahjuks, kui Minku esimestel kordadel poole poomi peale tõstetuna läbis poomi suhteliselt ontliku tempoga, siis täispikka poomi joostes ta juba haukus ja keerles harjutuse eel. Mis ei ole muidugi hea. Siiski kogu sooritus oli tõesti rahulikum ja korralikum kui enne poomilt alla sadamist. Aga selles võis vabalt süüdi olla ka tudisev ja kahvatu assisteeriv personal, kes teda käte võdisedes poomile sättis ja igasuguse hoovõtuürituse juba eos summutas. Kahjuks ei ole ma siiski päris vaba kahtlusest, et üks jalaluumurd Minkut veel väga hoolega mõtlema ei pane teemal, kas poomi pealt on tore alla kukkuda või ei, või kas äkki tasuks üldse seda kukkumist pigem vältida. Aga loodame parimat. Ilmselt, kui oleks veel hiljem selle poomi ette võtnud, oleks ta viimasegi ettevaatuse raasukese jõudnud peast visata.

Minku sai muide täna 16 kuud vanaks. Lähiajal on esimene meie tasemele sobilik võistlus plaanis 11. juunil Pärnus, kus kavas on A0 klassis kaks hüpperada. Sinna tahaks minna.

Mina ja mu pärdikud eile Sakus (by Inga Järv)

Blogipidaja roosa fotokaga ringi hiilimas (by Inga Järv)

Minku naerab
 

Minku tuult nuusutamas (hiljem saime teada, et nii magusalt lõhnas üks metssearaibe:p)

Michellu püstijalu magamas

Jameson

Söögipunkt

Taevakarva Kutsu Keili ja Tuutu
Taevakarva Konn

Taevakarva Kutsu Keili ja Minku tagument

Minu lilled






15. mai 2011

Tuhala võistlus

Tuhala väliplats

14.05.2011 korraldas Agility Pluss Tuhalas  võistluse, kohtunik Anne Tammiksalu, dresscode punane :)





Femmu sobis ilusa lauasekretäri rolli oluliselt paremini kui agilitykoera omasse. Joostes oli ta  aeglasem kui iial varem, slaalomi läbis kõndides ja teisel rajal tõrkus kolm korda hüppamast. Naljakal kombel oli seekord kiik ainuke element, millega rahul olin. Esimesel korral tulemuseks puhta rajaga peaaegu 10 sekundit ajaviga, teisel disklahv.
Kahjuks paistab, et iga jooksukaga Femmu võltstiinuse vaevused aina süvenevad ja agility on sel perioodil tema jaoks üks kohustuslik tegevus, mitte lõbu. Seega oli lahendatud ka küsimus, kas osaleda järgmisel nädalavahetusel caciagi võistlusel või mitte. Meie bande külastab mõnda matkarada või grillib ja chillib:D


Valgejärve raba 11.05.2011


Mülka-Äss

Ellamaa kohalik mini-border Juku

Saku 16.05.2011



9. mai 2011

Labradorid ja alanud välihooaeg

Juhtus nii, et olen nüüd mõneks hetkeks ``labradoriomanik``. Mitte ühe, vaid lausa kahe. Üdini sõbralikud, rahumeelsed ja leplikud tegelased, lemmiktegevuseks söömine, päikeselaikudes lesimine ja sabaliputamine. Tegemist on mitte enam esimeses nooruses labradorineiudega. Selle tõu nooremad esindajad on ilmselt kõvemad möllumehed.








Agility suveplaanid: teha suvel palju agilityt:)

Kindlasti on kavas osaleda tunnelite sarjas nagu igal aastal, aga sedakorda juba kahe koeraga. Loodan, et Femmu saab ka lõpuks vormi, tundub, et hormoonimöll hakkab vaikselt tagasi tõmbama ja sellega seoses ta ka ei paisu enam nagu kuklike. Eks Tuhala võistlusel ole näha, mis konditsioonis ta tegelikult on.

Minkuga on plaanis hakata osalema A0 hüpperadadel. Tuhala võistlusel küll veel mitte, kuna Minku esimene jooksukas lõpuks ikkagi saabus. Agilityradadeni läheb aega, kuna kontaktpindade trenn on rohkem kui kolm kuud olnud olematu ja täispika poomi katsetamiseks olen siiani olnud veel üsna võimetu ennast vaimselt mobiliseerima. Tuhalasse tuleb uus poom ja kuna vana enam väliplatsile ei tassita, siis oleme hetkel poomitud niikuinii. Kahjuks...või õnneks...ei teagi, tunded on väga vastakad. Tahaks juba üle saada, aga käed ikka värisevad poomi vaadates.


Kahjuks tuleb ka ära märkida, et talv läbi mõnusal vaipkattel jooksmine oli süstinud minusse optimismi, et jõuan küll Minkuga joosta. Esimene välitrenn vabastas mind halastamatult sellest illusioonist. Natuke jõuan joosta küll, aga kindlasti mitte niipalju kui vaja oleks sirgema rajalõigu lõpus mõne algelisema juhtimisvõttega maha saamiseks:p Aga no see nutt ja hala käib tegelikult  igal kevadel murule üleminekuga seoses. Esimesed trennid lähevad väga vaevaliselt, aga eks inimene harjub kõigega. Loodetavasti juhtub nii ka sellel hooajal!
(Takkajärgi video teisest trennist  : http://www.youtube.com/watch?v=bwbuAJBRC1w . Tunne oli juba pisut parem, kuigi esimese korraliku palavusega olid meil Minkuga mõlemal keeled päris ripakil)

Tuleb hakata ka Minku tõkete ületamisele tähelepanu pöörama, ta on nii harjunud esmalt seoses vanusega ja hiljem seoses jala hoidmisega titakõrgusi hüppama, et nüüd 30 cm kõrguselt pöörete pealt pudeneb pulkasid omajagu. Nüüd oleks aeg talle õpetada, et kimamine on jube lahe küll, aga selle käigus võiks pulgad ka pidama jääda. Tegelikult ei ole ma kunagi pulga pudenemisele mingit tähelepanu pööranud, nii et ega tal ilmselt ei olegi see päris selgegi, et pulkasid võiks püüda pigem mitte maha tõmmata. Muidugi on Minku märgatavalt tundlikum kui Femmu, kes pole iialgi pulkasid maha ajanud ja seega on tegemist minu jaoks jällegi täiesti uudse probleemiga. Femmu sooritab hüppe eelnevalt planeeritud moel ja suunas (hoolimata sellest, mida mina teen tema hüppe ajal) siis ta maandub ja siis alles mõtleb ilmselt midagi stiilis mida ta seal nüüd vehkiski, kas saab juba süüa, kuhu edasi, ahah, see tõke tuleb võtta,äkki saab siis süüa... Minku roolib aga ka siis kui jalad maast lahti ja liiga vara ära tõmmatud käsi või käsklus hüppe ajal paneb ta ka juba õhusoleku ajal reageerima kas liiga vara mahapotsatamisega või liiga järsu suunamuutusega.

Nüüd aga mobiliseerun õue oma supikana karva ihule pisut jumet peale hankima!