Pages

1. juuni 2018

Mäeotsa kroonika

Postitus oli valmis kirjutatud ammu,avaldada märkasin alles nüüd.
Mäeotsa. Vot selline (ja täiesti tegelikkusele vastav) nimi siis meie tulevasel elukohal. 4-meetrine kõrguste vahe ühe elamumaa tüki piires on Põhja-Eesti arvestuses ikka täitsa vooremaa. Ega see meeldiva krundi leidmine lihtne polnud, mitu aastat sai ikka kuulutusi passitud, paari kohta ka vaatamas käidud, aga mingit ahaaa elamust ei tekkinud. Kui oli hind sobiv, siis oli suurust vähevõitu  või kasutusotstarve vale. Kui oli hind ok ja suurus ok, siis oli kaugus Tallinnast juba mõtlemapanevalt suur jne. Tavaline asi oli see, et hind oli ok, kasutusotstarve ok, suurus ok ja kui siis õhinal kaardi lahti lõid selgus, et maatükk on kasina koogiliistaku kujuline. Kuna eelmise huvipakkuva kohaga läks nii, et kui hommikul ilmus kuulutus, siis õhtuks "polnud enam müügis", siis Mäeotsa kuulutuse ilumudes sai kohe kiirelt tegutsetud ja samaks päevaks vaatamine kokku lepitud. Ja siis ma seal juba keset võilillemerd kahe suure männi all seisin ja mõtlesin "see ongi see, see ongi see, jee, jee...". Mõistlikumate inimeste osutused võimaliku kehva talvise juurdepääsu ja muu praktilise osas läksid juba kurtidele kõrvadele: mina ehitasin mõttes juba mäe otsa mändide kõrvale maja ja nägin koeri krundil ringi kihutamas. Elu suurim emotsiooniost:) 

Kõigpealt oli mets, siis tuli siht (ega ta ise ei muidugi tulnud, tubli perekondlik töömeeste brigaad aitas kaasa). Kuna allesjäänud metsatukakeses peitub lahedaid vanu tammesid ja vahtraid, suuri kive ja toredaid "orge", siis on muinajutumetsahõngulise  jalutusraja loomiseks kõik võimalused olemas.  



 tagaplaanil tee alged ja esiplaanil leidkoer Robbie, kes 2015 veebruari seisuga elab endiselt hästi





juba valmis tee ja elektri alged


juhhei, 7 kuud peale esimesi paberimäärimisi jõudis ka elekter jaanuari lõpus kohale!!


Tähelepanelik silm näeb  torust tumedat juga purskamas. Naftat ei leidnud, küll aga lõpuks vett. Plaanitud 35 meetri asemel küll alles 70 meetri sügavuselt....nüüdseks on selgunud, et vesi on ka täitsa joogikõlbulik 



Lahked vallainimesed on peale väikest norimist väljastanud meie projektile ka ehitusloa. Nüüd võiks keegi ruttu valmis ehitada:)

Kuna need viimased talvised pildid on nii trööstitud, siis järgneb Mäeotsa suvepiltide assortii.



Rannamõnud naabrimehe põllutiigis

Sihikindlal sammul tiigi poole


Keegi juba ees suplemas

Siga-Suvitaja paremas nurgas

Mäe otsast alla veeredes jõuad ühele väärt põllule - nimelt saab siin sügisel sõnniku sees rullida

 







 see rohutirts hüppas mu salatitaldrikusee, valis sealt ühe mahlase sibulapealse ja asus seda sisse sööma endale. mina arvasin, et need elukad söövad putukaid.