Pages

30. aug 2012

Agility Hollandi kohtunike käe all

Kaks nädalavahetust järjest on Eestis käinud agilityt hindamas  kohtunikud Hollandist.
18. augustil A-Koera korraldatud võistlusel Veskimetsas hindas tänavuse MMi kohtunik Kees Stoel ja möödunud nädalavahetusel TAKO korraldatud võistlusel Ronald Mouwen. Mõlemat kohtunikuonu iseloomustas tahe jõuda vähemalt maksikoertel jälgida nii poomile pealeminekut kui mahatulekut, millega siinkandis eriti harjutud ei olda. Tulemuseks palju esimese kontakti vigu poomil. 
 
Kees Stoeli, kes ise oli väga sümpaatne onu, rajad mulle millegipärast üldse ei istunud, tõkete vahed olid kuidagi niiiiiii pikad ja nurgad kuidagi eriti mittesobivad meile. Seega välja meil suurt midagi ei tulnud. Disklahve vist ei saanud, aga igasugu pusserdusi oli küllaga. Lendkiikusime muidugi ka usinalt.

Foto Kristina Grau
 
Ronald Mouweni rajad Luigel istusid hoopis paremini..no vähemalt rada õppides, kuna mitmeid neist me läbida ei jõudnudki. Esimesel päeval saavutasime kaks kiiret disklahvi, kuna tegime Minkuga kiigeharjutust ja lahkusime peale seda rajalt. Õnnetuseks oli kiik mõlemal korral väga raja alguses:p

Kiigemonster sõiduvees (foto Kristina Grau)
Teisel päeval otsustasin, et jooksen raja igal juhul lõpuni ja seda ma kiige viieka kiuste ka tegin, pedagoogiliselt see peale kiike lahkumine ei paista ka Minkule suurt midagi tähendavat, seega tuleb muudmoodi kiik võistluskindlaks saada, ennekõike tuleb tegeleda omaenda võbeleva käitumisega kiige läheduses.  Saime vea ka A takistuselt, kust Minku viltu maha tõmbasin ja kusagil kukkus ka pulk.  Poomiotsa lahendusega olin tol hetkel rahul, aga videost on hästi näha, et nii järsu pöörde peale künnab Minku korra ka lausa rinnaga maad, hüppab aga kohe püsti. 15 kp, hea aeg (kiirus 4,80), ja 5. koht.

Hüpperajalt jällegi DSQ, Minku kaldus pikemal sirgel mu nina alt läbi ja paremale tunneliauku. Mõnes teises olukorras on see päris hea, et ta suht vähese taidluse peale niimoodi kaugemat auku valib, aga seekord oli see vale auk:D. Minupoolne mahajäämine tulenes eelneva tõkke päästmisvajadusest. Peale pikka sirget algust oli päris huvitav tõkete kombinatsioon, mille lahendasin kõikidel tõketel ettesaatmisega ja viimasel ettesaatmisel keeras Minku tagasi ümber vale tiiva, mis on meie puhul väga tavaline viga, kui ma hoolikas ei ole. Oleks ta ka viimase tõkke planeeritult poolelt tagasi keeranud, oleks ma juba tiba ees olnud ja oleks ka tal trajektoor olnud õigesse auku.  
 
Pühapäevased jooksud e. siis need, kus finishisse jõudsime:
 
Femmu osales ka laupäeval kahel rajal, aga nagu ikka peale Minku jookse ei suuda ma üldse ennast Femmuga jooksmiseks kokku võtta, jooksen tihtipeale temast liiga ette, kuigi enne võtan kindlalt plaani seda mitte teha ja see võtab Femmul tuju ära ja siis toimub rajal mingi lömberdus. Kohtunik muidugi kasutas juba A2 mini ja midi klassides maksimumkõrgusi ja tegelikult pole Femmu hea tuju huvides juba väga ammu trennis 35cm tõkkeid hüpanudki. Laupäeva esimesel rajal lädistas ka täitsa korralikku vihma. Femmu kiiruse juures pole sellest muud ohtu peale koerajuhi riiete läbi vettimise, aga vihmalibedal poomil nägi päris mitut komberdust ja üks kiire ja vihane maksikoer lendas ka kukerpalli poomilt alla, õnneks plastilise borderina vedrutas kohe püsti, aga vaadata oli küll kole ja samahästi oleks see võinud lõppeda ka vigastusega. 
 
Rahvusvahelist võistlust oli väga huvitav jälgida, konkurents oli korralik, miniklassis näiteks 21 koera, tublisti esikolmikusse mahtusid Eesti koertest ka Tiina ja Lill. Caciagidest jäi seekord Eestisse vaid midiklassi oma, mis läks Liivikale ja Pikole, teised caciagid läksid Lätisse (tegelikult küll Soome võistlejale, kuna Läti koer juba on INT Ag CH) ja Venemaale. Kristinal ja Jokeril jäi caciagist puudu üks pudenenud pulk.
Kõrvaltvaatajana oli päris huvitav jälgida, kuidas mitmedki tavavõistlustel normaalselt juhtivad koerajuhid RV võistluse pinge all hakkavad üsna teistmoodi käituma (otseloomulikult ei ole ma ise mingi erand, mida ´´tähtsam´´ võistlus, seda kummalisemad tegemised).
 
Esmaspäeva õhtul toimus ka Ronald Mouweni loeng, sest tegemist on ka veterinaari ja kiropraktikuga, ehk siis agilitykoerte terviseprobleemidest rääkima kindlasti õige isik, seda enam, et agilityga tegeles ta ammu enne veterinaariks saamist, seega õpingute ajal oskas ta juba asju vaadelda just agilitykoerte seisukohalt. Sain aru, et endal kodus elab tal naise kahepeale 9 koera, naisel vaid üks sheltie.
Loeng oli väga huvitav ja tõlk oli ka koera anatoomiaga väga hästi kursis ning igati tasemel. See pole muidugi mingi uudis, et koeri ja eriti noori koeri tuleb hoolega hoida, kuna vigastuste oht on väga suur, aga huvitav on ikkagi teada, mis põhjusel just ei tohiks lasta näiteks noorel koeral sprintida rohkem kui 30-45 sekundit järjest, miks A takistusel just pealeminek eriti ohtlik on (väga hea oleks kummist liistudega, kummikattega ja ka kergelt vetruv A), kui palju taastumisaega on vaja peale 15 takistusest koosneva raja läbimist jne. Mulle jäi mulje, et A takistus on R. Mouweni arvates üks ohtlikumaid, mida ta ise üritab võimalikult vähe teha ja kontaktitreeningud teeb kõik madaldatud A-l, kõrget teeb vaid niipalju, kui on vaja koerale päris A kalde tutvustamiseks. A on ka viimane takistus, mida ta koertele tutvustab. Minkule sai ka Tuhalas A-d tutvustatud viimasena, see küll tulenes pigem jooksukontaktide eripärast, aga hea teada, et ka tervise  mõttes oli see igati õige otsus.
R.Mouweni tähelepanek oli see, et Hollandis on inimesed muutunud oluliselt teadlikumaks ja ettevaatlikumaks noorte koertega treenimise ohtude osas ja sellega seoses näeb ta ka erinevate vigastustega koeri palju vähem. Tema ise ütles, et 18-kuuselt ei ole tema koerad küll valmis võistlema, eriti veel mitte vaimselt. Eesti koerte tervisliku olukorra kohta mainis ta seda, et madalamates klassides nägi ta päris palju liiga pakse koeri.   
 
Koera üldise konditsiooni hoidmise osas ma loengust mingit ahaaa elamust ei saanud. Loengus kuuldu põhjal järeldasin, et Minkul füüsilise vormi osas mingeid puudujääke ei tohiks olla. Mouwen muidugi ei jutlustanud ka põlevate silmadega igapäevasest tundidepikkusest mägistes metsades üle langenud puutüvede hüplemisest nagu näiteks Silvia Trkman. Mouweni koerad lasevad hoopis liikumispuudega vanuritele mõeldud metsarajal varahommikul jalgratta sabas 15-20 minutit traavi :D
 
 

14. aug 2012

Agility Jõulumäel 04.08.-05.08. kohtunik J.Nyberg

Vaevalt olime Rootsi higi jõudnud maha pesta, kui juba tuli nina Pärnu poole suunata. Nimelt leidsid Jõulumäel, mis on üks mõnusamaid paiku agilityvõistluse pidamiseks, aset Eesti meistrivõistlused agilitys, tavavõistlused ning tunnelivõistlus. Kohtunik Johanna Nyberg (Soome).

Kui aastal 2007 osales meistrikatel üldse kokku 17 koera, siis aastal 2012 oli neid samapalju  juba ainuüksi miniklassis. Kokku osales 47 võistluspaari (meistrikatel osalemine eeldab koera kuulumist agility kõrgeimasse võistlusklassi e. siis osaleda saavad vaid A3 koerad).  
Erinevalt eelmisest aastast olid meistrikate rajad ikka juba A3 radade moodi, aga ei midagi eriliselt ägedat. Eks kohtunikud tahavad iga hinna eest vältida seda, et liiga krõbedate radade tõttu jääks mõnes klassis meistritiitel välja andmata. Kuna rajad olid lihtsad, siis miniklassis oli palju puhtaid radasid, agilityrajal 9 rajavigadeta rada ja hüpperajal 13 rajavigadeta rada 17nest koerast. Ikka päris palju. 
Femmuga tulemuseks koondarvestuses 8. koht, kahe raja peale kokku 5,61 sekundit ajaviga. Tublimatest tublimad olid seekord Piret ja Pööbik, kes koondarvestuses vaid 0,59 sekundiga kaotasid meistritiitli ja saavutasid auväärse hõbemedali:)
Kui meistrikate rajad olid lihtsad, siis järgneva tunnelivõistluse rajad jällegi sellevõrra keerulisemad. Minkuga 2 DSQ.

(Foto Tuuli Kauer)
Pühapäevase tavavõistluse A2 rajad meeldisid mulle oluliselt rohkem kui meistrikate omad, päris huvitavad jooksurajad olid suures osas, samas oli mõlemal agiltyrajal üks raskem koht, mis esimesel rajal õnnestus meil väga hästi, teisel rajal suhteliselt koperdades, aga siiski.
Esimesel agilityrajal õnnestus meil saada kirja ka esimene puhas rada A2 klassis. I koht. Kiirus 4,98 m/s.

Teisel agilityrajal leidis aset Minku traditsiooniline kiigelend (kiik on hetkel ka meie kõige problemaatilisem takistus) ja kontaktiviga ka A-takistusel, viimase võib küll minu läbematuse süüks panna, sest A pealt oli koeral vaja päris tugevalt tagasi pöörata ja ei mallanud ära oodata ,et Minku alla välja jookseks, vaid vajusin liiga vara ära. Eks peab hakkama A pealt tagasi keeramisi ka harjutama. Tegelikult hüppas Minku üle ka paremale keeramisega poomi, aga kohtunik ei näinud seda, kuna jooksukontaktid tulid talle vist mitu korda järjest üllatusena. Keeramine poomilt õnnestub Minkuga viimasel ajal päris hästi, kontakti tabamine võistlustel siiski mitte eriti. Kahjuks aga A2 klassis otse poomilt jooksmist tuleb oluliselt vähem ette kui keeramist. Kiirus 5 m/s.

Hüpperajal pusserdasime slaalomi viimase pulgaga, selle eest 5 kp ja I koht.



Femmu jooksis uue roosa palliga taaskohtumise ootuses esimese agilityraja päris lõbusalt, kahjuks mööda nii rõngast kui ka viimasest tõkkest.
Teise raja ajaks polnud palliga taaskohtumise ootus enam üldsegi nii suur. Rada oli küll puhas, aga koht IV. A3 rajad olid jälle nii lihtsad, et aeglase Femmuga pole neid mingit pinget joosta. Vead tulevad sellest, et ei malda koera ära oodata.



3. aug 2012

European Open, 27.-29- juuli,Kristianstad

Otsus agility koorekihti Rootsi oma silmaga vaatama sõita sündis varem kui otsus seal ka ise võistlejana osaleda. Mingil hetkel hakkas tunduma suisa rumal pealtvaatajana kohale minna ja ise mitte joosta kui selline võimalus olemas, sest väikeses Eestis erinevalt paljudest teistest riikidest ei toimu European Openile pääsemiseks mingit kvalifikatsioonivõistlust ja meiesugustel susserdistel on sinna vaba pääs samu radu jooksma selliste agilitystaaridega nagu näiteks Silvia Trkman. Osalejaid oli üle 600 ja vist 28 erinevast riigist, sealhulgas ka tõeliselt eksootilisi tegelasi nagu näiteks Venezuela esindaja. Selge, et värskelt A1 klassist pääsenud koeraga taolisel üritusel kõrgetele kohtadele ei pretendeeri, aga enda ja Minku võistlusnärvi testimiseks pidi olema tegemist oivalise võimalusega ja nii oligi. Hiljuti kokkulapitud käeluu ei tundunud ka olevat piisavalt kaalukas põhjus ürituselt kõrvale jäämiseks.
Niisiis asus Agility Plussi vapper tiim (ehk Tuhara küla kosmosemutid) kolmapäeval Tallinki abil Stockholmi poole teele, et sealt siis pea 600 km lõuna pool asuvasse Kristianstadi linnakesse vurada. Allolevad pildid pärit Kristina, Terje ja minu fotokatest. 
Minkut ei õnnestunud kuidagi veenda laeval selliseks tegevuseks ettenähtud liivakasti pissima, õnneks imas suurte aukudega roheline kummimatt väljutatud vedeliku imekiirelt ja keegi pissiloiku astuma ei pidanud


Eestlaste ööbimiskoht asus umbes 30 km võistluspaigast



Reede hommikul toimus vet kontroll, kust läbi käimiseks igale riigile oli määratud kindel ajavahemik, seega sujus kõik ummikuteta. Paralleelselt tegutses kolm vet-kontrolli ringi. Peale kiibi kontrollimist katsuti koeri päris hoolega, näiteks näpiti tagajalgu ja kannakõõluseid.


Peale vet kontrolli oligi varsti kord treeningu käes. 11 Eesti koera peale oli ette nähtud 13 minutit treeningu aega, mis tähendas seda, et kõik said minutikese kunstmurule püsti pandud treeningplatsil harjutada. Minul õnnestus treeningu lõpuks veel ka kummuli kukkuda, mis kätt silmas pidades polnud just eriti julgustav algus kogu üritusele :p Treening näitas, et Minku tervitab oma elu esimest suurvõistlust ning ennenägematut koertehulka entusiastlikult ning koiba väristamata.

Peale treeningut ja pisukest linnatuuri suundus meie neljane ekipaaz tagasi ööbimispaika, kust asusime sportliku perekond Piiroja eestvedamisel keskpäevase päikese all mäkke rühkima, seal väidetavalt leiduvat karjääri otsima, mille me ka leidsime ja mis oli kahtlemata külastust väärt.  Teine eestlaste reisiseltskond pidi kahjuks streikiva rendibussi tõttu õhtuni linna jääma.

(Foto R.Piiroja)
Õhtuks oli planeeritud rongkäik linnarahvale agilitysportlaste ja koerte  näitamiseks linna keskelt turuplatsilt 900 m kaugusele jalgpallistaadionile, kus võistlus toimus ja kust esimest korda ajaloos oli selleks puhuks koeri keelavad märgid eemaldatud.
  



Laupäeval joosti individuaalne agilityrada ja hüpperada. Kumbki rada meil Minkuga ei õnnestunud. Pärast treeningul kukkumist oli meeleolu veits kõhklev ja hüpperada õppides kujutlesin ennast  pidevalt pooliku käega pikkushüppe otsas siplemas (oli too sellise nurgaga, et hea sinna otsa koperdada), seega jäin liiga ettevaatlikuks ja dsq oligi käes, Minku lipsas valesse tunneliauku. Edaspidi küll õnneks haaras agilitymeeleolu nii kaasa, et käsi ei tulnud enam meeldegi.
Agilityraja slaalomisse sisenemine osutus meile ka liialt raskeks:
http://www.youtube.com/watch?v=xWEIilwyVKU
EO korraldusliku poole pealt võiks mainida, et võistlusjooksude ajal mingit asjatut ootamist või võistlejate taga otsimist ei toimunud, hoolimata hulgast osalejastest kulges võistlus kiiresti ja sujuvalt. Küll aga ei suutnud rootslased kuidagi tulemusi kokku lüüa ja finaalis osalejate nimekirju väljastada. Tulemusi arvutati kaua ja jäi mulje, et sellega tegeles üks inimene, kes keeleots suust väjas käsitsi numbreid kokku lõi (tegelikult küll väidetavalt oli EO korraldamisse kaasatud 140 inimest ja see toimus kolme klubi ühendatud jõud).

Anne ja Rika aega surnuks löömas
Pühapäevased meeskonnajooksud läksid meil Minkuga paremini. Agilityrajal õnnestus kirja saada puhas rada, kuigi eks ta selline pisut paaniline ja mõnede suurte kaartega oli, siiski meile jõukohasem kui individuaalne agilityrada. Poomilt mahaminek tunnelisse oli jooksukontaktidega paras pähkel, aga sellega saime hakkama tänu Minku plastilisusele, mis võimaldab tal tahtmise korral kiire hoo pealt järsult suunda muuta.
Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=6vzYrxIsabc


Hüpperada tõi kohe alguses disklahvi, aga muidu oli päris kena tants:D
Jooks:
http://www.youtube.com/watch?v=1VhsxJOrZus&list=UURSCQfr7pKvBK29Q1VQnlQw&index=1&feature


Meeskonnavõistluses sai Agility Plus meeskond koosseisus Joker, Pööbik, Lill ja Minku 37. koha nii umbes 90 meeskonna hulgas.


Pühapäevaseks maiuspalaks olid muidugi meeskondlikud finaalid. Mitu tundi tulemuste ootamist ja rajaehituse jälgimist vihmases pühapäevas oli päris tüütu, aga kui kümme parimat meeskonda kord juba jooksma hakkasid, siis oli see vaatemäng absoluutselt kogu ootamist väärt. Kes ei tea, siis finaalides ehitatakse üks tavapärasest suurem agilityrada, mida siis ühe meeskonna liikmed alustavad neljast erinevast platsinurgast (igaüks jookseb erinevat rada), niipea kui üks lõpetab, teine alustab. Omaette vaatemängu pakkus võidukas Vene mini/midi tiim, kus kaks meeskonnaliiget jooksid vaheldumisi nelja koeraga. Svetlana Tumanova jooksis ühe koeraga raja läbi ja samal ajal kui teine meeskonnaliige oma jooksu tegi, sprintis publiku kisa saatel mööda platsi äärt teise ootava koera juurde.

Finaalirada valmimas
Minku auhinnatseremoonial passimas, taamal Horvaatia koondises väga edukalt esinenud eestlane Alar Kivilo bordercollie Tuffyga
 Kokkuvõttes võib öelda, et igati igati vahva kogemus oli. Torkas silma see, et radade ümber polnud mingeid piirdeaedasid, koeri hoiti palju lahtiselt, soojendati ja mängiti platsi kõrval ja valdav enamus koeri oli koerajuhiga nii heas kontaktis, et keegi ei vahtinud ringi, ei tormanud platsilt kedagi ründama, ei üritanud stardijärjekorras kedagi ära süüa, vaid olid ääretult motiveeritud ja keskendunud oma koerajuhile. Radade läbimisel oli  võtmesõnaks kiirus, kiirus ja veelkord kiirus. Ka finaalis ei muututud ettevaatlikuks, ikka täie peale minek ja puhta raja nimel ei tehtud kiiruse osas mingeid järeleandmisi ega juhitud ettevaatlikumalt. Nii tihedas konkurentsis lihtsalt muudmoodi ei olegi võimalik, sest iga kaotatud sajandik tähendab mitmeid kohti allapoole langemist. Ja koerad muidugi nautisid seda rallitamist täiega, sest suuremas osas oli koerte näol ikkagi tegemist tõeliste kogenud agilitymonsteritega :D