Kaks nädalavahetust järjest on Eestis käinud agilityt
hindamas kohtunikud Hollandist.
18. augustil A-Koera korraldatud võistlusel Veskimetsas hindas tänavuse MMi kohtunik Kees Stoel ja möödunud nädalavahetusel TAKO korraldatud võistlusel Ronald Mouwen. Mõlemat kohtunikuonu iseloomustas tahe jõuda vähemalt maksikoertel jälgida nii poomile pealeminekut kui mahatulekut, millega siinkandis eriti harjutud ei olda. Tulemuseks palju esimese kontakti vigu poomil.
18. augustil A-Koera korraldatud võistlusel Veskimetsas hindas tänavuse MMi kohtunik Kees Stoel ja möödunud nädalavahetusel TAKO korraldatud võistlusel Ronald Mouwen. Mõlemat kohtunikuonu iseloomustas tahe jõuda vähemalt maksikoertel jälgida nii poomile pealeminekut kui mahatulekut, millega siinkandis eriti harjutud ei olda. Tulemuseks palju esimese kontakti vigu poomil.
Kees Stoeli, kes ise oli väga sümpaatne onu, rajad mulle millegipärast üldse ei istunud, tõkete vahed olid kuidagi niiiiiii pikad ja nurgad kuidagi eriti mittesobivad meile. Seega välja meil suurt midagi ei tulnud. Disklahve vist ei saanud, aga igasugu pusserdusi oli küllaga. Lendkiikusime muidugi ka usinalt.
Ronald Mouweni rajad Luigel istusid hoopis paremini..no vähemalt rada õppides, kuna mitmeid neist me läbida ei jõudnudki. Esimesel päeval saavutasime kaks kiiret disklahvi, kuna tegime Minkuga kiigeharjutust ja lahkusime peale seda rajalt. Õnnetuseks oli kiik mõlemal korral väga raja alguses:p
Teisel päeval otsustasin, et jooksen raja igal juhul lõpuni ja seda ma kiige viieka kiuste ka tegin, pedagoogiliselt see peale kiike lahkumine ei paista ka Minkule suurt midagi tähendavat, seega tuleb muudmoodi kiik võistluskindlaks saada, ennekõike tuleb tegeleda omaenda võbeleva käitumisega kiige läheduses. Saime vea ka A takistuselt, kust Minku viltu maha tõmbasin ja kusagil kukkus ka pulk. Poomiotsa lahendusega olin tol hetkel rahul, aga videost on hästi näha, et nii järsu pöörde peale künnab Minku korra ka lausa rinnaga maad, hüppab aga kohe püsti. 15 kp, hea aeg (kiirus 4,80), ja 5. koht.
.jpg) |
| Foto Kristina Grau |
 |
| Kiigemonster sõiduvees (foto Kristina Grau) |
Hüpperajalt jällegi DSQ, Minku kaldus pikemal sirgel mu nina alt läbi ja paremale tunneliauku. Mõnes teises olukorras on see päris hea, et ta suht vähese taidluse peale niimoodi kaugemat auku valib, aga seekord oli see vale auk:D. Minupoolne mahajäämine tulenes eelneva tõkke päästmisvajadusest. Peale pikka sirget algust oli päris huvitav tõkete kombinatsioon, mille lahendasin kõikidel tõketel ettesaatmisega ja viimasel ettesaatmisel keeras Minku tagasi ümber vale tiiva, mis on meie puhul väga tavaline viga, kui ma hoolikas ei ole. Oleks ta ka viimase tõkke planeeritult poolelt tagasi keeranud, oleks ma juba tiba ees olnud ja oleks ka tal trajektoor olnud õigesse auku.
Pühapäevased jooksud e. siis need, kus finishisse jõudsime:
Femmu osales ka laupäeval kahel rajal, aga nagu ikka peale Minku jookse ei suuda ma üldse ennast Femmuga jooksmiseks kokku võtta, jooksen tihtipeale temast liiga ette, kuigi enne võtan kindlalt plaani seda mitte teha ja see võtab Femmul tuju ära ja siis toimub rajal mingi lömberdus. Kohtunik muidugi kasutas juba A2 mini ja midi klassides maksimumkõrgusi ja tegelikult pole Femmu hea tuju huvides juba väga ammu trennis 35cm tõkkeid hüpanudki. Laupäeva esimesel rajal lädistas ka täitsa korralikku vihma. Femmu kiiruse juures pole sellest muud ohtu peale koerajuhi riiete läbi vettimise, aga vihmalibedal poomil nägi päris mitut komberdust ja üks kiire ja vihane maksikoer lendas ka kukerpalli poomilt alla, õnneks plastilise borderina vedrutas kohe püsti, aga vaadata oli küll kole ja samahästi oleks see võinud lõppeda ka vigastusega.
Rahvusvahelist võistlust oli väga huvitav jälgida, konkurents oli korralik, miniklassis näiteks 21 koera, tublisti esikolmikusse mahtusid Eesti koertest ka Tiina ja Lill. Caciagidest jäi seekord Eestisse vaid midiklassi oma, mis läks Liivikale ja Pikole, teised caciagid läksid Lätisse (tegelikult küll Soome võistlejale, kuna Läti koer juba on INT Ag CH) ja Venemaale. Kristinal ja Jokeril jäi caciagist puudu üks pudenenud pulk.
Kõrvaltvaatajana oli päris huvitav jälgida, kuidas mitmedki tavavõistlustel normaalselt juhtivad koerajuhid RV võistluse pinge all hakkavad üsna teistmoodi käituma (otseloomulikult ei ole ma ise mingi erand, mida ´´tähtsam´´ võistlus, seda kummalisemad tegemised).
Esmaspäeva õhtul toimus ka Ronald Mouweni loeng, sest tegemist on ka veterinaari ja kiropraktikuga, ehk siis agilitykoerte terviseprobleemidest rääkima kindlasti õige isik, seda enam, et agilityga tegeles ta ammu enne veterinaariks saamist, seega õpingute ajal oskas ta juba asju vaadelda just agilitykoerte seisukohalt. Sain aru, et endal kodus elab tal naise kahepeale 9 koera, naisel vaid üks sheltie.
Loeng oli väga huvitav ja tõlk oli ka koera anatoomiaga väga hästi kursis ning igati tasemel. See pole muidugi mingi uudis, et koeri ja eriti noori koeri tuleb hoolega hoida, kuna vigastuste oht on väga suur, aga huvitav on ikkagi teada, mis põhjusel just ei tohiks lasta näiteks noorel koeral sprintida rohkem kui 30-45 sekundit järjest, miks A takistusel just pealeminek eriti ohtlik on (väga hea oleks kummist liistudega, kummikattega ja ka kergelt vetruv A), kui palju taastumisaega on vaja peale 15 takistusest koosneva raja läbimist jne. Mulle jäi mulje, et A takistus on R. Mouweni arvates üks ohtlikumaid, mida ta ise üritab võimalikult vähe teha ja kontaktitreeningud teeb kõik madaldatud A-l, kõrget teeb vaid niipalju, kui on vaja koerale päris A kalde tutvustamiseks. A on ka viimane takistus, mida ta koertele tutvustab. Minkule sai ka Tuhalas A-d tutvustatud viimasena, see küll tulenes pigem jooksukontaktide eripärast, aga hea teada, et ka tervise mõttes oli see igati õige otsus.
R.Mouweni tähelepanek oli see, et Hollandis on inimesed muutunud oluliselt teadlikumaks ja ettevaatlikumaks noorte koertega treenimise ohtude osas ja sellega seoses näeb ta ka erinevate vigastustega koeri palju vähem. Tema ise ütles, et 18-kuuselt ei ole tema koerad küll valmis võistlema, eriti veel mitte vaimselt. Eesti koerte tervisliku olukorra kohta mainis ta seda, et madalamates klassides nägi ta päris palju liiga pakse koeri.
Koera üldise konditsiooni hoidmise osas ma loengust mingit ahaaa elamust ei saanud. Loengus kuuldu põhjal järeldasin, et Minkul füüsilise vormi osas mingeid puudujääke ei tohiks olla. Mouwen muidugi ei jutlustanud ka põlevate silmadega igapäevasest tundidepikkusest mägistes metsades üle langenud puutüvede hüplemisest nagu näiteks Silvia Trkman. Mouweni koerad lasevad hoopis liikumispuudega vanuritele mõeldud metsarajal varahommikul jalgratta sabas 15-20 minutit traavi :D
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
