 |
| Nagu näha, siis Soomes on rohi päris roheline |
Olin juba ammu plaani pidanud Soome võistlema minna ja kuna talve lähenedes Eestis võistlustega kitsas käes, siis nüüd me Soomes käisimegi, proovile panemas nii ennast kui ka Minku võistlusnärvi ja tahet võõraste keskel võõral platsil joosta. Välja sai valitud sel nädalavahetusel Helsingile kõige lähemal toimuv võistlus, ehk siis Hyvinkääl.
Esimene proovikivi pidi olema laevasõit autotekil. Kaks tundi mürisevas autos jättis Femmu täiesti külmaks, Minku pisut värises ja mölises kui puurist pääses, aga pigem erutusest kui hirmust.
Pärast paaritunnist Helsingi kesklinnas sotsialiseerumist ja tuvide ahistamist asusime Hyvinkää poole teele. Hotell Rantasipi Sveitsi oli koerasõbralik, seda ümbritsesid lahedad valgustatud jalutusrajad ja koerte suureks rõõmuks kalpsasid ringi ka jänesed. Miinuspoolele võib kanda selle, et kohale jõudes teatas naeratav administraator meile, et õhtul/öösel esineb hotelli restorani osas Soome kõige popim heavy metal bänd. whuppiii....nii et kell 5:45 pühapäeva hommikul ärgates ei olnud olemine just eriti värske. Avastasin ka oma meelehärmiks, et kodus otse kuivamast kotti pistetud dressipüksid olid pesumasinas põlvpüksteks kahanenud, ehk siis ilmselt olin pesnud neid liiga kõrgel temperatuuril ja mingid sisemised kummiribad olid ära sulanud/kokku tõmmanud. Igatahes opereeris Gert pükse nüri võinoaga päris kaua, enne kui püksid lõpuks siiski tagasi normaalpikkusesse said, küll aga enam mitte eriti vormi hoidvateks.
Kell 6:30 olime agilityhalli juures kohal. Tegemist mõnusa sooja ja suure halliga, korralik vaipkate ja korralikud takistused, ei midagi kerget, kipakat ega logisevat. Ruumi nii pealtvaatajate kui koerte jaoks kenasti, Eestis võistlustel sellist luksust siseruumides pole kohanud. Ühesõnaga ideaalsed tingimused.
Eesmärke kõrgeid polnud seadnud, lootsin vaid, et Minku jookseb tavapäraselt, et ma ise ei unusta rada ja et vähemalt üks poomikontakt õnnestuks positiivselt sooritada. Selles osas said eesmärgid täidetud.
Kaks disklahvi õnnestus meil kätte võita, mõlemal korral tunnelisse saatmisega ja mõlemad puhta mu enda arvestusvead. Ühel agilityrajal saatsin liiga kaugelt koledasse süsimusta tunnelisse Minku, ta keeras minu poole tagasi ja lipsas valesse auku. Teisel rajal andsin talle juba stardis vale trajektoori ja nii ta jällegi valesse tunneliauaku lipsas. Esimesel rajal sai näha ka väga koledat poomiotsa, teisel rajal see õnnestus oluliselt paremini. Kiige otsas jäi Minku püüdlikult ootama,nagu viimasel ajal trennis harjutatud, ei kimanudki kohe edasi. Kahjuks vist ei andnudki talle vabastuskäsku enne kui ise edasi liikuma hakkasin, ehk siis jälle vedas aju alt ja mida ma sellega jälle koerale õpetan eksole..grr...
Tegelikult olid kohtunik Anne Savioja rajad väga lihtsad, kindlasti Minkuga seni joostud A1 radadest kõige lihtsamad. No aga ega siis lihtne rada ei tähenda, et me sealt diklahvi väja ei suudaks pigistada. Ikka suudame:D
Aga ega me siis kolme disklahvi ka ei saanud, sest esimesel rajal, ehk siis hüpperajal, jättis Minku konkurendid selja taha ja tuiskas esikohale. Tundub, et temasuguse napaka närvisüsteemile mõjus öine heavy metal ainult virgutavalt. Jooks siin :
http://www.youtube.com/watch?v=Kyn6SRR6UwU
 |
| Lahedad pinnavormid Helsingi äärelinnas |
Nii et väga lahe oli, olen Minkuga super-rahul, et ta ennast üldse heidutada millestki ei lasknud, seega esimesest Soome võistlusest väga head kogemused. Tahaks kohe jälle minna, õnneks pilk rahakotti toob mõistusele:D
Selle ühe võistluse põhjal jäi mulle küll mulje, et Soomes vähemalt ``algklassides`` suudaks konkureerida küll ja treeningutes oleme Inga juhtimisel õigel teel.
