Pages

23. veebr 2011

The Shetland Patient

Eile möödus 30 päeva Minku operatsioonist ja sel puhul võeti lahas jala ümbert lõplikult ära. Karvutu koivake on tänu lihaste kõhetumisele silmaga nähtavalt peenem kui terve jalg ja piki jala sisekülge jookseb pikk roosa arm. 


Aga tühja sellest, sest tehti ka uus röntgenpilt ja avanev vaatepilt oli väga rõõmustav. Luu on peaaegu kokku kasvanud ning täiesti sirge, pea võimatu on murru kohta märgata. Väiksem luu, millel pole metallplaati (kahjuks minu väga piiratud anatoomilised teadmised ei võimalda öelda, kas see on küünarluu või kodarluu) ongi põhimõtteliselt juba kokku kasvanud. Täna kõnnib Minku, kes saab nüüd lõpuks ka täiesti vabalt rannet liigutada, nagu varem, minu silm ei suuda mingit longet märgata. 







































Nüüdsest on meil ka piiramatu jalutusluba, loomulikult endiselt rihma otsas ja kasutame seda võimalust nii kuidas ilm lubab.

Plaanikohaselt eemaldatakse aprilli alguses suurema luu pealt metallplaat, siis on veel korraks vaikne reziim kuni augud luus kinni kasvavad ja siis võib vast juba vaikselt trenni poole kiikama hakata. 
Täna luban endale olla optimist - nüüd olen ma juba üsna kindel, et Minku võidusõitjakarjäär veel enne alata jõudmist ei katkenud lõplikult, vaid ainult ajutiselt :)

(ok, sülitan salaja ikka kolm korda üle õla)







21. veebr 2011

Kauaoodatud Glabazna

Möödunud nädalavahetusel käis Eestimaad väisamas Slovakkia kohtunik Tomas Glabazna, kelle radasid eelnevalt trennis hoole ja armastusega harjutatud sai.

Külmatrotsivalt tenniseid kandnud kohtunikuhärra rajad olid oodatult ja mitte ootamatult (kõvasti harjutatud neid, eksju)omapärased. Ei ole enne näinud ühel rajal korraga kahte A-takistust. Samuti oli minu jaoks esmakordne A alt läbi pandud kott.

Sedapuhku vanarahvatarkus ``harjutamine teeb meistriks`` küll ei kehtinud :) - meie saagiks jäi kaks disklahvi ja üks IV koht.

Tegelikult siiski 20 külmakraadi ja Glabazna vigurid meile Femmuga suuri raskusi ei valmistanudki nagu võiks järeldada tulemustest, puterdasime hoopis lihtsates asjades. Hüpperajal juhtisin ta ise valesti tõkke taha, kusagil ei aidanud teda tunnelist välja korralikult ja kutsusin liiga vara tagasi, mille tulemusel läbis ta lõbusalt sama tunneli ka tagasitulles. Ka tunnelist väljudes slaalomisse sisenemise rikkusin ise ära.
(Muide mulle väga meeldis, kuidas Anne Tammiksalu bordercollie Rika  oskab ilma koerajuhi lähedaloleku ja kehalise märguandeta puhtalt suulise käsu peale slaalomisse minna.Anne on kaugel koera selja taga, annab slaalomi käsu ja koer hakkab enesekindlalt slaalomit otsima ja läheb sinna õigesti sisse. Takistuste äratundmine vaid sõnalise käsu järgi oli mäletamist mööda ka üks Tumanova põhiloosungeid ) 

Esimesel agilityrajal keeldus Femmu suhteliselt ootamatult A-takistuse võtmisest ja tegi seda alles kolmandal katsel. Kõige rohkem oli kahju teisest agilityrajast, mille tulemus läks selle nahka, et Femmu keeldus esimesel katsel kiigele minemast. See jooks on nähtav ka Agility Plussi juutuubis: http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/6/-WKZtVQfPvA

Ühesõnaga, nii kui võistlusgraafik hõredam, hakkavad võõrad takistused Femmule jälle eriti koledatena tunduma... A peale minekust pole ta minu mäletamist mööda küll veel iialgi keeldunud ja kiigest mööda on üritanud minna vist kahel korral. Sedakorda siis otsustas kõik oma kompleksid ühe võistluse raames välja elada, jehuu :) 

Kahe disklahviga sellise kiirusega koera puhul ma eriti rahule ei saa jääda. Aeglase koeraga peaks ikka suutma puhtalt teha. ERITI vähe rahul olen ma hüpperaja disklahviga, tänu kiige puudumisele reeglina õnnestuvad just need meil paremini.

Jäin ka A0 esimest rada vaatama ja ütlemata nunnud on need algajad ikka. Üks seisab harkis jalgadega A otsas ja haugub kohtuniku peale, teine kimab rahva sekka tuttavaid tervitama, kolmas ajab jooksu pealt jälge:)

Suusaäss

9. veebr 2011

Taastusravila

Minku operatsioonist on möödas 17 päeva.

Paaril viimasel päeval olen tasapisi talle natuke koormust juurde lisanud ehk siis pissiringid veidi pikemaks venitanud. Viimane väljaskäik kestis juba 25 minutit, aga eks see sisaldas suurel määral igasugu tuule-ja postinuusutamisi, kitsedele tammiku serva jäetud õunatükkide põhjalikku läbivaatust, tundmatu looma urgu pugemise üritust ja muud sarnast, nii et läbitud maa iseenesest polnud kuigi pikk.
Ei märganud, et Minku oleks väsinud või jalga hoidma hakanud. Ta toetab sellele rahulikult ja kasutab liikumisel niipalju kui lahas võimaldab (käpa ülemine ja alumine osa on lahasest väljas, aga rannet ei saa liigutada). Natuke kehva, et ei näe, mis sideme all toimub, aga kuus päeva tagasi võeti niidid välja ja siis sai piiluda ning kõik paistis kena. Loodan, et on endiselt...
Minku kõndis arsti juures paar sammu ka ilma lahaseta ja samuti katsetati kuidas ta toetab ainult haigele jalale ilma terve jala abita. Toetas vabalt. Kui kõik plaanipäraselt sujub, siis 22.-23. veebruaril võetakse lahas ära.   







































Rehabilitatsiooniprogramm sisaldas ka Tuhala agilityhoolli külastust...trennikaaslase Jeffersoni tohutuks vaimustuseks:D 
Ei paistnud, et Minkul oleks mingeidki negatiivseid emotsioone seoses viimase korra sündmustega.Agilityhoollile on andestatud...

Ei, poomile me teda loomulikult ei toppinud:)