Noodle!

Topsi aastasel sünnal alustasime 2x2 slaalomiõppega, tänaseks on juba mõnda aega 12 pulka reas, ehk siis slaalom kolme nädalaga: 

 

https://www.youtube.com/watch?v=eSg2zUS5lfk

 

Muidugi töö slaalomiga jätkub, aga selle meetodi puhul tulevad rasked sisenemised juba suht algusest peale kauba peale ja kiirus on juba praegu suht hea. Olen väga rahul, et Minku channeli järel midagi muud katsetama utsitati. Meetod ilmselt nõuab teiste mulle teadaolevatega võrreldes kõige kiirema protsessoriga koera, kuna eeldab algusest peale rohkem iseseisvalt mõtlemist, aga no kui borderil seda pole, siis kellel veel:)??! 

 

Onni, Bella, Dobby

 

Trenn Tartus 10.02.

Eelmisel võistlusel Tartu liivapinnasel näitas Minku üles erakordset sihikindlust ja jooksis mõlemal agilityrajal mööda kõikidest kontaktpindadest. Sedasama püüdis ta harrastada ka järgmisel võistlusel TAKO hallis, kus tabas poomi, kuid A-st ja kiigest manööverdas ennast ikka mööda.

Seega sai haaratud kinni võimalusest osaleda meie treener Inga koolitusel Tartus, kus me saime eriprogrammi alusel õppida mitte juhtimist nagu teised, vaid teha harjutusi kontaktpindadele. Kuna minu jaoks on isegi põlvini sulalumes märgatavalt lihtsam joosta kui selles Tartu jalanõude külge kittivas niiskes liivas kaapida, siis oli tegemist ühe väga raske trenniga, järgmisel päeval andis märku ka mingi senitundmatu jalalihas, rääkimata sellest, et mänguasja külge hüpates ajas Minku mulle liiva silma, mis peale mitmepäevast vaevlemist lõppes silmaarsti juures käiguga. Tuli välja, et hoolimata ohtrast loputamisest ja silmatilkadega möllamisest oli siiski veel mingi terake kuhugi kinni jäänud. Ühesõnaga üks raske trenn vaipkattega ära hellitatud tüüpide jaoks:D

Kontaktpindadega toimus aga järgnev: esimesel katsel ühelt poolt poomile suht otse minekul läks Minku poomile u. neljandal katsel. A-st jooksis mööda kõige esimesel korral, pärast läks järjest kenasti. Eelviimasel korral komistas pealeminekul ja lendas rinnaga põmaki  vastu A-d. Kuid läks järgmisel katsel jälle kenasti peale, kuigi võimalus A all asuvasse tunelisse joosta oli ka sealsamas võtta.

Kiigega võib väga rahule jääda, tegime seda küll kõigest kaks korda, kuid mõlemal korral jätsin koera slaalomit tegema ja jooksin ise päris pikalt ette, kiigest mööda ja Minku tuli väga ilusti ja suure hooga kiigele, kuigi möödajooksmise võimalused olid loodud. Õhtu nael oli aga üritus läheneda poomile siis ka teisest küljest. Ja see ei õnnestunudki, Minku lihtsalt jooksis ainult poomist mööda ja sinna peale teda ei saanudki. Poomi kõrval oleva tunneli augu ees seisis Inga, aga Minku pressis ta jalgade vahelt läbi ja tunnelisse (Minku on väga sihikindel, kui ta midagi pähe on võtnud vältida:ükskord trennis raskema nurga alt A ja tunneli valiku tehes pressis Minku ennast lõpuks läbi nirgile parajast praost A ja tunneli vahelt ja seda mitu korda järjest:p). Seda poomi sai proovitud nii umbes kümme korda...ka ilma tunnelita..aga täiesti edutult, mitte kordagi ei läinud ta poomile. Eduelamusega lõpetamiseks proovisin siis lõpuks veel ka teisest otsast poomile pealeminekut ja seda oli ta kohe nõus tegema:p  

 

Mis järeldusi siis teha...üsna kindlasti mängib  möödajooksmistes rolli Angela Ungeri võistlus, kus Minku raske nurga alt peale minnes kaks korda poomil tasakaalu kaotas ja alla sadas. Pärast seda need seletamatud ja sihipärased möödajooksmised tekkisid. Ilmselt ei ole ka liivased kontaktpinnad Minku lemmikud, ei tea, kas liiv hõõrub või lihtsalt tundub kahtlane kare/libe käpa all. Liivaga tal ju minimaalselt kogemust ka. Aga kuna ta siiski on enne pikalt võistelnud ilma möödajoksmise probleemita, siis loodetavasti see kiiks ka tahaplaanile jääb jälle. Mis muud kui tuleb harjutada. Seekordse Pärnu võistluse jätsime siiski vahele, harjutaks kõigepealt vaibal mitte-möödajooksmist:)

 

 

 

 

Agility Plussi rajatreening 24.03.

Kuna eelmisel Agility Plussi rajatreeningul ei osutunud A1 rada meile palju mõtlemisainet pakkuvaks ja A2 rada plaanis polnud, siis seekord sai Minku põnevuse mõttes osaleda ka A3 rajal. Femmu osales ka ja jooksis A1 rada siilikõrgusel tõketega.

A3 rajal oli asju, millega me ei saanud hakkama, peamiselt ei õnnestunud üldse poomile pihta saada. Samas olen eriti rahul sellega, et kui sirgelt poomile saatsin, siis sooritas Minku esimesel katsel imeilusa paremale mahakeeramise nagu ette nähtud, mitte ei tuisanud otse ees olevasse tunnelisse. Kuna aga operaator seda vist oodata ei osanud, siis jäi see jäädvustamata :D

Samuti pidi Minkule korduvalt meelde tuletama stardis ja kiige otsas püsimist. Aga üldiselt oli täitsa vahva see esimese A3 raja kogemus, sest oli ka asju, millega hakkama saime ja õppisime nii mõndagi.

Muuvi:  http://www.youtube.com/watch?v=S6zFistN5kQ

35cm tõkkekõrgus

Uutest kõrgustest väike muuvi kah: 
http://www.youtube.com/watch?v=HXgqHkX1fCg&feature=youtu.be

Minku, nagu paljud teisedki sheltied, on väga ökonoomne hüppaja. Ei tal pole mahti keset rada kõrgust hüpata, vaid kiirema edasiliikumise nimel lennatakse üle tõkete üsna olematu varuga, nii et küüned pidevalt vastu tõkkepulki klõbisevad.

Kuna siiani pole vajadust olnud maksimumkõrgusel hüpata, siis sai Minkule esmakordselt 35cm tõkkeid tutvustatud alles eile. Ilmselgelt on 30cm talle juba nii käppa harjunud, et 5cm kõrguse lisa peaaegu ilma varuta hüppavale koerale tähendas seda, et esimestel katsetel tulid pulgad robinal maha. Aga järgmistel katsetel õnnestus juba enamus tõkkeid puhtalt ületada. 

Saime ka esmakordselt A3 hüpperada  proovida. Raskusi oli ühe nähtamatu tunneliagu leidmisel, aga muuga saime täitsa hästi hakkama.

Back in business

Seoses külmalaine, Minku jooksuka ja pisukese puhkusereisiga on mõned nädalad möödunud agility mõttes suhteliselt väheaktiivselt. Nüüd aga saab loodetavasti uue hooga treeninguid alustada.

Täna osalesime Minkuga Tubli korraldatud rajatreeningul, kuna seekord oli plaanis harjutada A2 raskusastme hüpperada, mis sobis meile hästi, sest enne agilityrajale pääsemist peaks poomikontaktiga mingit progressi näha olema. Kuna Minkust paistis juba kaugele kindel kavatsus stardis varastada, siis saime teha stardiharjutusi. Rada ise oli nii lihtne, et kuigi vahepeal  sanatooriumis rasva kogunud Minkul polnud vast teravaimat minekut, siis polnud tal raja läbimisega ka raskusi.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=jMElCeOINR8&feature=youtu.be

Heietus : minu unistuste agilitykoer 2011



Vähem kui aasta tagasi, jaanuari lõpp 2011, poomilt kukkumine ja murtud esikäpp

Back on track!!!

2011. agilityaasta esimene pool möödus rehabilitatsiooni  tähe all, kasvatasime käppa kokku ja harjutasime koduaias slaalomit, mis igati ära tasus. Meenutades oma tundeid 2011. jaanuari lõpus ei osanud kuidagi arvata, et juuni alguses jookseb Minku juba võistlusel ja augusti alguses toimub esimene start A1 võistlusklassis.

Kõige ärevam üritus võistlemise mõttes oli kindlasti võistlemine Soomes Hyvinkääl, kus kahe DSQ kõrval õnnestus ka saada üks ilus poomikontakt ja hüpperaja esikoht. 

Mõni sõna siis minu kogemusest karjakoera omanikuna, sest kuigi tilluke, on sheltie siiski algupäraselt aretatud täieõiguslikuks töökoeraks eesmärgiga saada koer, kes on väike ja seetõttu sööb vähe, kuid on vastupidav. Seega võrreldes seltsikoer cavalieriga üpris teist masti tegelane. Ühe cavalieri jaoks on inimühiskond ja sellega kaasnevad objektid ning hääled ääretult iseenesestmõistetav elukeskkond, ühe tähelepaneliku ja tundliku Minku jaoks leidub seal aga palju kahtlast ja kummastavat. ÕNNEKS on kahtlastest nähtustest märguandmisel looduse poolt antud abiks kõrge ja kile hääl. Haukumine on Minkule väga loomupärane tegevus ja selle väljajuurutamist pole ma kunagi eriti tõsiselt kaalunud. Tundub üsna tuuleveskitega võitlemine. Agilitys haukumise välja õpetamist on mõni trennikaaslane üsna edukalt harrastanud, aga ausalt, mina ei raatsi sõita 40km kaugusele trenni selleks, et koera haukumise peale boksi ära pista. Las karjub, peaasi ,et jookseb. Paljud sheltid siiski ei haugu pooltki nii palju.

Aktiivsus: kui noore Minku puhul tundus, et pole see aktiivsuse tase nii hull midagi ja pärast mitmetunnist jalutuskäiku koos ohtra palli-pulga loopimisega võttis ka Minku koos cavalieridega puhkeasendi sisse, siis nüüd puhkab ta vaid siis kui tõesti midagi muud üle ei jää, näiteks autos puuris. Üks paaritunnine ohtralt palli-pulga loopimisega sisustatud jalutuskäik ei väsita teda küll üldse. Ajutegevust ei suuda ma ka ilmselt sellistes kogustes pakkuda, et üks reibas noor koer selle peale väsiks, pigem see aktiveerib teda. Öösel Minku siiski magab ja seda mõnuga ning pikalt. Ja tegelikult õpib seda ainitist koerapoolset jõllitamist lihtsalt ka ignoreerima, sest ega ta siis hulluks ei lähe tegevusetusest, ta on selline vaikne ahistaja, tasakesi jälitab mind igal sammul, tuiab ringi ja moodustab mänguasjadest mu jalgade ümber kuhjasid. Kui ma tõesti vedu ei võta, siis käib teised koerad läbi, viimases hädas nügib ka jänest..kas äkki mängiks? ja kui siis endiselt kõik teda ignoreerivad, võtab paar merisea pabulat maiuspalaks ja paneb ka lõpuks külje maha. Aga iga minu liigutuse peale kargab ta püsti ja on valmis actioniks. Laiskloom Femmu seevastu  enne kella kolme hea meelega ei käiks pissilgi, kutsumise peale kaevub vaid ägisedes sügavamale patja.






Siis, kui ta veel päeval magas.... Femmul muideks on peas väga iseloomulik nägu: selline ta näebki välja esimese poole päevast :D

 

Agility: ootuspäraselt on kõige rohkem väljakutset pakkunud Minku jooksukontaktid, mis on veel peenem teadus kui ma alguses kahtlustadagi oskasin ja kahjuks pole ka vahendeid koduseks harjutamiseks. Lugesin paar nädalat tagasi jooksukontaktide ``ema`` Silvia Trkmani kommentaari, et erinevalt levinud valearusaamast on jooksukontaktid väiksele koerale ehk isegi keerulisemad õppida. Põhjendus küllaltki loogiline: nimelt saab suur pika sammuga koer oluliselt varem aru, et õnnestumiseks peab ta oma sammu sättima, aga väike koer võib korduvalt juhuslikult õnnestuda teadlikult oma sammu reguleerimata. Tundub täitsa loogiline.

Aga küll need jooksukontaktid ka ükskord kindlaks saavad, lõppude-lõpuks on ju tegemist targa koeraga.

Femmu agilityaastat on kõvasti varjutanud ebatiinused, agilitykonditsioonis on ta  üsna vähe aega aastast. Praegused ``kutsikad`` peaksid mõne aja pärast loovutusealisteks saama, ehk siis ka lööb korraks Femmul kupli alt selgeks enne järgmist jooksukat. Hetkel käib Femmu Tuhala Agilityhoolis trennis korra nädalas ja jookseb samu asju mis Minku. Rohkem nagu sellised meeleolutrennid, agilityoskuste mõttes on Minku harjutused Femmule ju väga lihtsad. 

Meie eriline tänu kuulub meie suurepärasele treenerile Inga Järvele!

Eesmärgid 2012. aastaks: on täiesti olemas!

Head treenimist aastal 2012!

  

Agility Plussi jõulukas

Kui eelmisel aastal Agility Plussi jõuluka ajal soe jook minutitega topsis jäätus, siis seekord oli meeleolukate jõulutuledega kaunistatud Tuhala Agilityhoolis lausa soe.

Nagu eelmine kordki, toimusid lõbusad võiduajamised nii kahe- kui neljajalgsetele. Inimvõistkondade arvestuses käis tihe rebimine lõpuni, silmatorkavaimaks esituseks võiks pidada vast meie võistkonna ankrumehe, ja ühtlasi ka Margiti mehe Heiki, imetabast sööstlaskumise stiilis sooritatud võidukat ja omanäolist pulgapõlgurlikku slaalomi läbimist :D

Neljajaglsete tunnelivõistlusel meie saagiks ``vanade kalade`` e. võistlevate koerte arvestuses noorkala Minkuga I koht ja Femmuga IV koht, mis andis lootust, et äkki hakkab Femmu oma liba- kutsikaootuse mõtteid vaikselt selleks korraks maha matma. 

Minku:  http://www.youtube.com/watch?v=ZVLgeu_D_rU

Femmu: http://www.youtube.com/watch?v=2ZXMTYiKfvQ

Esmakordselt sai tunnustatud ka Agility Plussi Aasta Agilitymürsku e. aasta edukaimat võistluspaari. Kuigi arvestuspõhimõtete kohaselt ei olnud kõrgeimal võistlusklassil eelist, olid esimesed siiski igati teenitult A3 võistluspaarid. Algajate arvestuses sai aga näha jooksmas paljusid tulevasi agilitymürske.



Agility Pluss 2011 edukaim võistluspaar e.  kuldse roseti omanikud Elika ja Charlie. II kohal võrdsete punktidega Jana ja Liisu ning Kristina ja Joker



Summertime

Vahepealsesse aega on mahtunud Agility Plussi suvepäevad Saaremaal, mis ei sisaldanud grammigi agilityt, vaid hängimist Margiti imekenas suvekodus, mõnusaid grillimise õhtuid, mõningaid looduskauneid kohti ja üht mereäärset matkarada.

Muidugi teeme ka trenni. Paari viimase trenni põhjal võib järeldada, et Femmu on lõpuks ometi jälle digimuutunud ja jookseb trennis päris lõbusalt. Seega osaleme nii laupäevasel Haapsalu võistlusel kui ka järgmisel nädalavahetusel Tartus nii meistrikatel kui ka tavavõistlusel. Muidugi ei jää vahele ka tunnelite III etapp ja loodame, et trennides näidatud hea vorm ja tuju päris ära ei lagune.  

Minku sai eile 18 kuud vanaks. Põhimõtteliselt võib öelda, et kõik edeneb plaanitult ja mingeid tagasilööke pole senini ilmnenud. Kõige keerulisemaks osaks trennides on minu jaoks valikud kahe tunneliagu vahel kui eelmine tõke on suhteliselt lähedal.

Slaalomile pole suurt midagi ette heita. Sisenemised on head ja enne viimast pulka välja tulemist on ka väga vähe olnud. Sisseminekute suhtes saab Minku hakkama ka A3-e omadega, kui ma vaid suudan ennast kaugele hoida ja lasen tal iseseisvalt tegutseda ning teda valele pulgale ei aja.

Kiike ei karda mitte tema, vaid mina. Kipun kiige lõpus maiusekätt Minkule liiga nina alla toppima ja teda üleliia turvama.

A on peale esimesi lennukaid hüppeid ka üsna sujuvalt edenenud, nüüd teeb Minku seda juba pikema hoovõtumaaga ja ei harrasta mingeid koledaid õhulende.

Poomiga iseenesest pole ka probleeme, aga pika raja sisse seda veel pannund  ei ole, sest ega ma Minkul tegelikult päris kõrval ei julge endiselt joosta, ikka tahan maha jääda. 

Tänase trenni poole sõites teatati raadiost, et sündinud on selle suve kuumarekord. Põhimõtteliselt polnud platsil liigutada vajagi, vesi voolas mööda keha alla ka lihtsalt platsi kõrval varjus seistes. Paljas hingamine ajas higistama:D  Aga ka võistlusi ei jäeta kuumaga ära, nii et sellised ekstreemsete ilmaoludega trennid annavad aimu, kuidas koer võistlustel vastu peaks. Olgu öeldud, et Minkul ei paistnud küll raskusi olevat, tegi kõike suure rõõmuga. Loomulikult, kui ta oleks silmaga nähtavalt palavuse käes kannatanud, poleks teda hakanud trenni tirima. Ilmselt oli Minku palavusetaluvuse põhjuseks kolme teguri koosmõju: 1) motivatsioon, mis on tal alati kõrgem kui väike ebamugavustunne 2)tundub, et tema kasuka all toimub mingi huvitav termoregulatisoon 3) uus popp jahutusvest.

Kuna kaamera oli kaasas, siis sai ka filmitud: http://www.youtube.com/watch?v=bGHe1j28_yY

Võistlustreeningud

Osalesime kahel võistlustreeningul:

2. juuli Tuhala võistlustreeningul Femmuga A2-A3 klassis ja Minkuga A0 hüpperajal ja A1 hüpperajal. Kohtunikuks Inga Järv. Femmu sai mõne osaleja hulgast koondarvestuses esikoha. Kuna ilm oli lämbe ja kõik olid ühtlasi ka rajatöölised, siis viimase jooksu ajaks olin peast juba sõna otseses mõttes soe, aga õnneks Femmu vähemalt täitsa viitsis joosta.

Minkuga tegelesin A0 hüpperajal jälle ülemõtlemisega, ehk siis kujutasin ette, et ma ei jõua pärast kõverat tunnelit kätt vahetada. Sellel rajal tuli disklahv ja nagu A1 hüpperada näitas, jõuan küll kätt vahetada. Aeg oli vist kõige parem, aga pudenes kaks pulka, nii et 10. kp. Rahul olen slaalomiga, mis õnnestus puhtalt teha. Videosid kahjuks ei ole.

Eile osalesime aga TAKO võistlustreeningul, kus kavas kaks hüpperada A0 klassile, kohtunik Tiina Jürjo. 

I rada:

Tulemuseks disklahv. Juba õppides tundus kõige keerulisem koht 7-8-9 takistused. Olin suhteliselt kindel, et tunnelisuust nr 6 välja paiskuv Minku mind 7.nda tõkke juures ootamas ei näe ja teeb seal mingi tühja tiiru. Ja nii läkski. Seal oli ka oht, et koer läheb samasse  tunnelisse tagasi, seda siiski ei juhtunud. Disklahvi saime aga 8.ndalt tõkkelt ehk kotist tunnelisse minekul, kuna kotist välja tuiskavale koerale jäi otse nina alla vale tunneliauk. Valesse tunneliauaku minemisest päästsin ta küll ära, aga siis suundus ta hoopis hüppetõkkele, kuna minu vehklemine talle õiget suunda kätte ei andnud. Aga peale kotti kätt vahetama ei oleks niikuinii jõudnud ja poleks tahtnudki, liiga suur tõenäosus pimedast kotist tulev koer ära talluda.

Järgmine puterdus toimus takistustel 13-14-15, kus ma rada õppides ei osanud üldse tähelegi panna, et koer võiks sattuda ka 17ndale takistusele. Sinna aga Minku tänu hooletule juhtimisele justnimelt sattuski:D

II rada:

Oli lihtsam. Takistused 3 ja 4, mis said nii mõnelegi saatuslikuks ei valmistanud meile muret, Minku trajektoor kaldub nii pikkade vahemaade puhul ikka selles suunas, kus mina olen, seega tunneliauk nr 10 polnud tema jaoks mingi ahvatlus ja kuna ma seda ka karta ei osanud, siis seal mingi liigse taidlusega ei tegelnud ja kõik õnnetuski. Tulemus puhas rada ja parim aeg. 

Mõlema jooksu video siin:

http://www.youtube.com/watch?v=gPpa9BMUwvA

Oleme ka osalenud mitte-koeraüritustel, piltidele siiski millegipärast peaasjalikult koerad jäänud:

Mina ja landseer Teti

Vanaema:)




 

bordercollie All Zet All Jazzed Up

Michellu

Femmu ja Minku

Lennuharjutusteks valmistumas

Minku trennid

Natuke Minku agilitytrennidest:

suurim uudis on see, et täna tegi Minku esimest korda A-d. Esialgu ontlikult rihma küljes, aga niipea kui jalutusrihma otsast pääses, otsustas Minku ilmselt imiteerida trennikaaslast hullu springerspanjelit Donnat ja sooritada antud takistus stiilselt ehk siis lennates otse ühelt kontaktpinnalt teisele, mis tal oluliselt lühema kerepikkuse tõttu ei õnnestunud, kuid õhulend oli üsna uljas sellegipoolest:p

Usun, et enam kaua ei lähe, kui Minkul on selge ka kiik, sest selle takistuse puhul pole siiani üheski etapis mingeid tõrkeid ette tulnud ja Minku paistab siiani olevat suht kolksu- ja paugukindel.

Slaalom iseenesest on selge, nüüd harjutame Minkut sellega, et slaalomi ees ja taga tuleb ka takistusi. Tänases trennis oli kombinatsiooni slaalom+järgnev tõke õnnestumisprotsent üsna hea, aga sellega tuleb veel omajagu tööd teha. Kõige raskem osa on enda liikumise jälgimine, et mitte hakata seal viimaste pulkade juures kontrollimatult taidlema ja sellega koera mitte välja tõmmata.

Poom läheb iga korraga paremaks. Kontaktid on oivikule kohaselt

enamasti korralikud, aga kiiruse osas on arenguruumi.

Trennide kõige vahvam osa on muidugi radade jooksmine. Minku ja trennikaaslase Donna esimene võistlus A0 klassis ongi juba vähem kui nädala pärast;)

Juutuubis ka väike trennivideo:
http://www.youtube.com/watch?v=Xferkcxez1k

.

Kõige ilusam pilt viimaseks:)

Paukjärve ja Mikiliiksi paljastused

Eile pressisid ennast ühte autosse Inga, Piret, Liisi, Maarja, Femmu, Minku, Tuutu, P.Ööbik, Keili, Roosi, James ja Michellu e. siis neli erinevatel põhjustel töölt ja lasteaiast vaba isikut ja kaheksa koera ning sõitsid Paukjärvele, kus otse loomulikult oli väga mõnus.



Roosi ja James





Michellu





Kuivaks ``föönitatud``



Las otsivad mind....



Mikiliiksi paljastused:

Minkul on kodune slaalom ühes reas, channelit pole enam. Tehnika on hea ning kui vilumusega kogu sooritus veel paar sajandikku kiiremaks läheb, mis kindlasti juhtub, siis võib slaalomisooitusega igati rahul olla (sest muidugi ma ju veetsin aega juutuubis ja mõõtsin erinevate koerte slaalomi sooritamise kiiruseid ja ei, see pole nali :p). 

Liigselt ei tasu veel muidugi kilgata, sest päris trennis on täisslaalom veel proovimata.

Minkul läks channel meetodil slaalomi selgeks saamiseks nii u. 9 kuud ja lisaks trenniskäimisele tegime omajagu kodutööd. Vahepealse jalaluumurruta oleks ilmselt pisut kiiremini läinud. Aga praegu tema sooritustehnikat vaadates olen rahul, asi oli seda väärt ja tegelikult polnud see ju mingi vaev, vaid sellise koeraga pigem puhas rõõm:)  

Slaalomi muuvi juutuubis:

http://www.youtube.com/watch?v=wk2_pRDNrQ4