Agilitytopsi ametliku võidusõitjakarjääri algus

Agilitytops sai üleeile 20 kuud vanaks. Nii kui 18 kuud kukkus, nii me A1 klassis võistlemist alustasime. A0-iga nimelt on selline kummaline paradoks, et mõnikord on ta lausa nii lihtne, et kiire maksikoeraga on üsnagi raske neid "lihtsaid" radu joosta. A0-is võib keskmisest suurema tõenäosusega kohata sellist pikka sirget: tõke-tõke-6 m tunnel-"mingi koht mida oleks ka juhtida vaja" jada, mis A3 omadelegi omajagu ärevust tekitaks. Kuna Topsil kõik elemendid eraldiseisvatena olid selged, tõkkekõrgus trennis ka midagi muud kui A0is pakutakse, stardis ja platsil püsimisega ka probleeme polnud, siis suundusime ametliku lubatud võistlusea saabudes kohe ootusärevalt A1 radasid vallutama.

Topsi elu esimene A1 võistlus:  https://www.youtube.com/watch?v=pogy4zx55iw

Tegelikult on nüüd nii, et kuna ma oma laiskuses olen suutnud kaks kuud jälle blogimata ära elada, siis A1st saabki kirjutada vaid tagasivaates, sest Topsi karjäär A1 klassis väga pikalt ei kestnud. Ja vahelduseks väga meeldiv, et ei peagi kirjutama, et vot kus oleks teinud ja olnud, kui vaid seda ja teist põhjust poleks ja kuidas ikka napilt miskit viltu vedas. Noh seda tavalist "peaaegu õnnestus" agilityjuttu:)
Kogusime hoopis oma kolm puhast agilityrada kokku (kohtunikud Peteris Akimovs, Marjo Heino ja Anne Tammiksalu) ja rohkem polnud vajagi, et saada järgmisesse klassi, kus elu juba hoopis keerulisemaks tõotab minna. A1 möödus suhteliselt valutult, sisaldades sobivalt proportsioonis disklahve, poodiumikohti ja puhtaid radasid. Igal juhul võistlusraamat näeb sissekannete osas hoopis mõistlikum välja kui Minku raamat omal ajal ja kui juba ajalooannaalides tuhnimiseks läks, siis tuli välja, et agilitypontshikule alla ei jäägi suurt, sest Femmu vahetas ka klassi viie võistlusega, tol ajal oli lihtsalt võimalik vähem jookse korraga teha. vot selline oluline teave siis faktivaramusse. Ma arvan, et selle statistika põhjal võib täie kindlusega väita, et 2009 aastataga võrreldes on  minu koerajuhtimise oskused tuntavalt paranenud, sest 2009 aasta oskustega borderi roolis olla....olalaa, oleks see alles sõit:D

Topsiga hetkel peamiseks probleemiks on kohatised suured kaared. Kuna Tops lausa armastab ennast pikalt-pikalt välja sirutada ja teeb seal ühe sammu kus mõnel teisel kuluks kolm, siis on tema puhul õigeaegne keeramise info kohe eriti tähtis. Ja selle infoga jään mina muudkui hiljaks...see mis Minku puhul on õigeaegne, on Topsi puhul juba naeruväärselt hilja. Kontaktid on sellised rahuldavad. On kiiremaid 2on2 offe nähtud, on ka aeglasemaid. Meie viimasel A1 hüpperajal meenus taaskord ka "EDASI" käsu juurutamise vajadus, millega ühel hetkel sai algustki tehtud, aga sinnapaika see jäi. Video: https://www.youtube.com/watch?v=tD12-K8N9XY
Ilmselgelt oleks toimiv "edasi" antud rajal päeva päästnud ja koerajuhi koperdamise kompenseerinud.
Üldiselt on Tops üks väga tubli ja püüdlik tööloom, mis muidugi tekitab kerget kahetsust et äkki oleks ka jooksukontaktid temaga palju libedamalt läinud kui väikse hullukesega, AGA seda ei saa me kunagi teada (mental note: saa juba üle sellest!!!). Tops on veel nii noor, et ma mäletan selgelt, et borderi puhul pidi minu eesmärk olema kõigepealt üldse borderijuhi ametiga hakkamasaamine, mitte mingid kontaktidel võidetud sekundid (mental note: meelde jätta!!!). Aga noh andke andeks, inimene on värskelt klassi vahetanud, sellest ka mõningane ülemeelikus:D

A2

 

 Arusaadavalt on antud postitus Topsist, aga ka teised elavad kõik hästi!

Sleepover

Tops demonstreerib oma kõhnukest karkassi

 

Sõber Koer

Femmu ja Minku saates ``Sõber Koer`` agility tutvustuse taustaesinejad:)

http://kanal2.ee/vaatasaateid/Sober-koer?videoid=8187

Minku 3-aastane

20.jaanuaril sai Minku juba 3 aastat vanaks. Sel puhul sai välja tuhnitud mõned tema esimese eluaasta esimest poolt kajastavad pildid, et meenutada, milline orav oli enne suureks ja ilusaks saamist.

(foto Kaspars Garda)

 

 

 

Head uudised

Eelmisel esmaspäeval avastasin Femmul reie ja keha ühinemiskohalt naha alt u. 2-3 cm läbimõõduga kõva moodustise. Paanika. Arst arvas küll kohe, et vähemalt ei ole moodustis seotud lümfiga, kuna selles kohas lümfisõlmi ei ole. Aga katsudes võimatu öelda, millega võiks tegemist olla..võib olla kasvaja...võib olla healoomuline, võib ka mitte olla. Ultraheli kinnitas, et tasub süstlaga proovi võtta.

Täna siis saabus Saksamaalt laborist vastus: tegemist mingi kapseldunud põletikukoldega (mixed-cell inflammation). Ühe variandina võib see näiteks olla tekkinud  lihasrebestuse tagajärjel. Eks nüüd takkajärgi tarkusena võib arvata, et sellega on ilmselt mingil moel seotud ka sammu sättimine üle tõkete hüppamisel.

6.04. osalesime Agility Plussi poolt korraldatud eksamil, kohtunik Anne Tammiksalu.  

Minkuga esimesel agilityrajal DSQ, teisel rajal 10kp. Teisel raja tegi Minku seninägematult õudsa soorituse kiigel, kihutades põhimõtteliselt nii kiiresti üle kiige, et see ei jõudnud millimeetritki veel langeda. Kahjuks pole videot, seega ma muidugi ei teagi, kas ma üldse ütlesin talle ``kiik```või pidas ta seda poomiks. Tardusin hetkeks, aga kuna Minkul ei paistnud midagi häda olevat, siis jooksime lõpuni. Trennis tegi kiike jälle ilusti.

A3 mitteametlikul võistlusel sai Femmu hüppe- ja agilityraja kokkuvõttes miniklassis II koha. Kumbki keeruline rada seoses Femmu aeglusega meile mingit raskust ei  valmistanud. 

  

  

Flylandi sheltied Eestis

Grupipilt Eestis elavatest Flylandi kenneli sheltiedest eile TAKO halli juures, fotod Jelena Marzaljuk (puudu on Tartus elav Che).

Koerad vasakult paremale: Chester, Fa, Minku, Tesla ja Chika. Kõik on agilitykoerad!

Never say never

Kergelt see otsus ei sündinud, aga nüüd on see siis tehtud...

Kuna iga jooksuajaga Femmu võltstiinuse vaevused vaid süvenesid ja peast päris ´´normaalne´´ olemise periood aina lühenes, siis sai Femmu reedel steriliseeritud. Operatsooni teostas Loomade Kiirabikliinikus dr. Üllar Siir. 

Eks minu elu läheb ilmselt seoses Femmu karvastiku hoolduse ja kaalujälgimisega (aga pidevalt ``kutsikaootel´´ olles paisus ta ka puhtast õhust ja armastusest niikuinii) nüüd mõnevõrra  keerulisemaks, aga Femmu elu läheb kindlasti toredamaks, kuna ei ole mitu korda aastas tarvis fantoomkutsikate üleskasvatamise pärast stressis olla. 

Kuna kevade hõngu on juba tunda, siis oleme viimaseid ilusaid talvepäevi täiel rinnal nautinud nii metsas kui põllul.