Pages

27. jaan 2011

Kuidas Minku poomilt lendas ja kolmejalgseks jäi

Poomi peale pääsemise üle just kaua rõõmustada ei saanud, sest Minku sadas sealt pühapäevases trennis alla ja murdis parema esikäpa. Miks ometi? No eks ta tormas ja komistas omaenda jalgade otsa..võib-olla jäi mind vaatama ette vaatamise asemel...täpselt ei teagi, kõik käis nii kiiresti..ta totuke ei oska ju midagi karta ka, kõik on ju nii fun, fun, fun...
Seda kukkumisele järgnevat kisa ei unusta ma vist kunagi, aga paljud järgnevad sündmused enne kojujõudmist on õnneks meeles vaid väga lünklikult. Ilma iga teekonaruse peale kisavat Minkut hoidva Inga õpetusteta ei suutnud ma isegi välja mõelda, kuidas Mustamäelt Sauele sõita...peas polnud lihtsalt ühegi mõtte jaoks ruumi.

Peale valuvaigistava süsti loomade kiirabi valvearstilt ei õnnestunudki meil mingit abi pühapäeval saada ei Tallinnast (Valdeko Paavel loomakiirabist oli õnnetuseks välisreisil), ei Tartust, ja Minku käppa opereeriti esmaspäeval.
Üksteist tundi murtud käpaga koeraga...see on üsna maailmapilti avardav kogemus.

Minu shokk hakkas taanduma alles peale operatsiooni, mis dr Valdeko Paaveli kinnitusel sujus kenasti. Murdunud on küünarluu ja kodarluu, ranne jäi õnneks terveks. Randme murdmine oleks olnud veel kehvem variant. Kuna Minku on noor, terve ja treenitud ning kvaliteetset toitu sööv, siis on head shansid täielikuks paranemiseks.

Kolmejalgne patsient tunneb ennast hästi, tänan küsimast, kuid tema jaoks on täiesti arusaamatu, miks ma tema vabadust igakülgselt piiran ja äkitselt selliseks ebalahedaks panikööriks muutunud olen ning muidugi annab ta sellest mulle ka selgelt märku. Minku jalg saab terveks, aga selle käigus hävinevad minu närvid ilmselt pöördumatult nagu paar esimest opijärgset koerataltsutamise päeva on näidanud ja peagi on minust alles vaid tudisev inimvare:)

21. jaan 2011

Minku 1-aastane!

Mõned asjad siin elus toimuvad nii sujuvalt ja iseenesestmõistetavalt, et need peavad olema õiged asjad.  Olin ju enda jaoks valmis mõelnud, et paar aastat ei tule kindlasti uut koera....
AGA lõppude-lõpuks ei saanud ma sinna ju midagi parata, et MINU koer kaks aastat etuajassa sündida otsustas :)

16. jaan 2011

Tartu võistlus (kohtunik Svetlana Zolotnikova)

Olime kohal Säde korraldatud aasta esimesel ametlikul võistlusel Kilgi tallides:
I rada
Uskumatu, aga peaaegu oleksin  saanud hakkama sama jamaga nagu eelmisel võistlusel Kiligi tallides. Nimelt õppisime Ingaga kahekesi kuuenda tõkke valelt poolt..see nr 6. paistis nii ilusti sealt tõkketiiva vahelt, et ei tekkinud mõtetki, et äkki peaks tõkke ikka ümbert võtma. ÕNNEKS Inga siiski märkas ühel hetkel,et millegipärast kõik teised õpivad teiselt poolt ja tegi sellest välkkiire ja korrektse järelduse, et valesti õppisime meie kahekesi, mitte kõik teised:D Tegime vajalikud parandused ja  naljakal kombel selle eelmisel korral eriti lollilt kaotatud II koha me Femmuga lõpuks siis endale saimegi.
Viga tuli sisse poomilt slaalomisse minekul, ehk siis 9. ja 10. takistusel. Kuigi üritasin oma trajektoori õige hoida õnnestus siiski Femmu slaalomi sisenemiskohast nii kõrvale juhtida, et ühel hetkel oli ta 12nda tõkke taga ja vaatas mulle sealt kavala näoga otsa..hüppaks üle-ei hüppaks...pikkade kätega vehkides õnnestus mul siiski ta sealt tõkke tagant kätte saada ja  slaalomisse saata, kahjuks sellise veiderdamise peale kaob palju kalleid sekundeid.
Minikoerad pääsesid tehnilistel põhjustel okserist, kuid mididel ja maksidel oli väga palju probleeme takistustel 13-14 (A2 rajal olid need takistused samamoodi), ehk siis hooga kotist väljudes lendasid väga paljud neist kohmakalt okserisse sisse. Tegelikult oleks hea meelega tahtnud Femmuga okserit sellisel kujul proovida, eks tuleb see trennis ette võtta.



Rada II
Sellel rajal sai samuti komistuskiviks slaalom. Sedakorda siis slaalomist väljumine, mitte sisseminek. Nagu jooniselt näha, tuleb slaalomist minna poomile, aga slaalomist väljuvale koerale on ahvatlevalt nina alla sätitud hüppetõke. Kuna mul oli plaanis slaalomist väljumisel oma tagumik tõkke poole keerata, et ise slaalomi ja tõkke vahele jääda, siis eks ma sammurütmi natukene muutsin juba enne viimast pulgavahet ja lupsti välja see Femmu slaalomist pudenes. Ajasin sisse, ronis jälle välja:) Karistuspunkte küll vaid 5, aga aega kadus ka 5 sekundit sinna. Muu rajaga saime hakkama, kummalgi rajal ei jäänud ma just väga rahule kiigega..tegelikult tundus mulle isegi esimesel rajal korra, et Femmu kaalus kiigelt poole langemise pealt kõrvale maha hüppamist. Siiski ootas viisakalt lõpuni. Koht IV. (selle jooksu video siin:  http://www.youtube.com/watch?v=xNIGB0HHaFM , esimene jooks jäi tehnilistel põhjustel jäädvustamata)
Täna trennis proovisime seda meile saatuslikuks saanud slaalomist väljumise kombinatsiooni teha ja selgus, et tegelikult pole mingit vajadust ennast sinna tõkke ja koera vahele sättida, ainult tuleb ära oodata kuni koer viimasesse pulgavahesse on läinud ja alles SIIS poomi poole jooksma hakata ja ei lähe see koer midagi naljalt hüppetõket võtma. Kõik on vaid ajastamise ja kannatlikkuse küsimus.

Lõppkokkuvõttes olen muidugi rahul, rajad olid põnevad ja joostavad ning loomulikult on alati tore esikolmikus olla ja nänni saada:)

Pärast võistlust käisime Kuutsemäel lumelaudurite peale haukumas ja krõbisevkülmas Otepää öös hängimas.

8. jaan 2011

Minku esimene näitus, tehtud!

Saak
Vargsi sai Tartusse näitusele hiilitud (korralikud sportkoerad ometi ei käi sellistel üritustel kekutamas) ja pimedal varahommikul Tartu poole uhades ei jõudnud ära imestada, MIKS ma küll sinna näitusele ronin, Femmuga oli see  ringis esinemine üks hädaorg ja Michellu olen sujuvalt Terje kaela lükanud:) Lisaks pole ka Minkuga peaagu üldse mingit näitusetrenni teinud, sest kutsikakoolis omandatud SK stiilis ammulisui mulle otsavahtimine kõrvalekõnni ajal oli korraliku näitusetraavi omandamisel risti-põiki tee peal  ees ja lõin käega.


Aga ei läinudki halvasti:  juuniorklassis saadud  hinnang ``suurepärane`` sobis meile juba väääga hästi, aga lisaks otsustas kohtunik Dirk Spruyt (Belgia), et Minku on emastest juunioritest parim ja tegelikult üldse tõu parim:)

Nagu ütleks üks teatud tüsedamat sorti poliitikategelane - tehtud!!!

6. jaan 2011

Poom!!!

Tavaliselt ma üksikuid trenne lahti ei kirjuta, aga kuna eilne Minku  oma sisaldas mitut suurt progressi elementi, siis selle lihtsalt peab arhiivi tarbeks ära märkima:

Eilne oli meil tõeline verstapost jooksukontaktide õpetamises Minkule: nimelt lubati ta trennis lõpuks päris poomile!
(Ajaloolisest sündmusest tagantjärgi tehtud video: http://www.youtube.com/watch?v=dcGcYRuzpfc  )

Minkul polnud mingeid probleeme plangul õpitu poomile üle kandmisega, ta sai kohe aru, et poom on kõrgete jalgadega seninägematult pikk plank ja klõbistas edasi-tagasi mööda poomi nagu oleks see täiesti igapäevane asi ja ühtegi kontaktpinda üle ei hüpanud, vaid üks sooritus oli selline napimat sorti paku tabamine:) Eks keeruliseks läheb siis kui poomi taha hakkavad ka järgnevad takistused ilmuma.

Üllatuslikult tehti meile kitsamaks ka  slaalomi channel, mis samuti probleeme ei valmistanud (slaalomi pulgad on siis praegu ühel joonel selle pulki ühendava metallriba äärtega, mis jätab pulkade vahele umbes tikutopsilaiuse channeli). Seoses lumeuputusega pole iseseisvalt enam slaalomit harjutanud, kuna pole viitsinud (häbi-häbi) seda lume alt välja kaevata, seega on slaalomit juba pikemat aega tehtud ainult trennis. Hoolimata sellest on Minku tubli. Sisenemiskohta oskab ta praegu peaaegu eksimatult leida nii umbes 75-80 kraadise nurga alt, u. 2,5 meetri kauguselt. 

Femmuga tegime veebruaris siinsel võistlusel hindava Slovakkia kohtuniku Glabazna rada ja selle käigus selgus tõsiasi, et ei ole Femmu midagi NII näpu otsas kinni, kui talle natukene vabadust usalda. Kui rada ikka kuidagi koer käe küljes jooksmist ei võimaldanud, siis saime kuidagimoodi hakkama ka kaugemalt juhtimisega, nii et see Glabazna huvitav lahendus panna A alt läbi pikk risti tunnel meid vastu kõiki ootusi käpuli ei kukutanudki:) 
Tubli koer!

2. jaan 2011

TAKO Tunnelite teatevõistlus (kohtunik Anne Tammiksalu)

Hommikul võistlusele suundumiseks kodinaid kokku pakkides avastasin, et olen ikka täitsa närvis. Esimene võistlus Minkuga, trennis oleme erinevaid tunnelisse sisenemisi väga vähe teinud, rõhk on olnud tehnilisematel asjadel nagu jooksukontaktid ja slaalom. Ega närveerimist vähendavalt ei mõju ka see, et tegemist meeskonnavõistlusega, kus kehva etteaste tõttu kannatavad ka tiimikaaslased.

Pildid by Livia Kask


Värisedes me kohale jõudsime ja jama hakkaski kohe esimesest tunnelist pihta (http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/5/y5IjZz0D-CQ ) Kuna esimene oli pikk sirge tunnel, siis jätsin Inga koera hoidma ja läksin ise teise tunneli juurde valmis. Hüüdsin Minkut ja startisin, peagi siiski märkasin, et Minkut mulle järgnemas pole ja Inga rabeleb tunnelisuu ees justkui üritades kedagi sealt välja tagurdamast takistada:)  Hiljem kuulsin, et Minku oli enne starti märganud just oma jooksu lõpetavat Jokerit ja üritas elu eest tema juurde pürgida. Inga haardest tal siiki pääsu polnud ja viimaks ta selle tunneli ka läbis. Ega sellele algusele midagi  positiivsemat ei  järgenudki, võetud sai ikka palju valesid tunneleid. Tagantjärgi videolt vaadates muidugi selgus ka kurb tõde, et nendes kõige raskemates kohtades pole ka juhtimist mul ollagi, justkui oleksin lootnud, et koera mõttejõul õigesse auku suunan. Teine jooks (http://www.youtube.com/watch?v=QXVsf9D8QVs) oli siiski mõnevõrra parem, kõvasti aega kaotasime kui Minku kõverast tunnelist viimasel hetkel siiski tagasi mulle järgi jooksis ja pidime pika maa tagasi minema, et parandada. Eks see aps tulenes ka sellest, et ettesaatmine koerale veel nii uus võte, et kui ta oma kuklasilmaga märkas, et mina hoopis teise suunda tõmban tal selja tagant, tuli ta ikka tagasi tunnelist välja ja mulle järgi. Positiivne oli see, et kõige raskemas kahe tunneliaugu vahel valimise kohas õnnestus mul ta sülepöördega õigesse auku saada. Kokkuvõttes me siiski päris viimast kohta ei saanud, vaid  8nda (24 meeskonna hulgast) tänu Kristina ja Jokeri ning Elika ja Troy ilusatele kiiretele jooksudele, aga Sheltie+ meeskonna potsentsiaalse  poodiumikoha käkkisime küll ainuisikuliselt ära. You´re welcome!




 Kui Minku oli oma meeskonna ilmselgelt nõrgim lüli, siis Winston&Girls´i kogenuima liikme Femmuga polnud mingit draamat: kaks puhast ja täitsa tempokat  jooksu, peotäis maksa preemiaks ja koti peale puhkama:) Esimese raja jooksid puhtalt nii Minku trennikaaslane hulluke springerspanjel Donna&Riina, Femmu, kui ka Kaire&Winston. Teise raja tegi puhtalt ainult Femmu, teistel tuli mõni näpukas sisse, seega 11.koht.


Viienda koha võttis  Cavalier+ võistkond koosseisus Elika&Charlie, Piret& bordercavalier Rööbik ning Jana&Liisu.

Conclusion: Võistlus oli tore, rajad olid head, sai klubikaaslastega lobiseda ja agilityt doseerida. Ja lõppkokkuvõttes ei saa liialt kurta ka Minku üle, ei saagi ju algajalt kõiki oskusi tahta. See mulle õudsalt meeldib, et Minku võistlusolukorras säilitab oma temperamendi ja hea tuju. Tal on tahtmist kõvasti, oskused kasvavad trenn-trennilt  ja  kiirus pole ka laita, seega paistab väikese napaka orava (jällegi üks treeneri jagatud hellitusnimi)agilityalane tulevik mulle samades värvides nagu finishis jagatud nännikotist leidunud mängukont...roosa:D

(Videod Agility Plussi tiimide jooksudest ilmuvad täna-homme Agility Plussi juutuubi)

1. jaan 2011

Head Uut Aastat, Head Uut Aastat

Öähhh...On läbi saanud agilityaasta 2010 ja uusaastaööl trimbatud boolist toibumise kõrvale ongi sobilik teha väike tagasivaade möödunule:)

2010 lendab kosmosesse...millegipärast kosmosest eurosid vastu ei lennanud :)
  


Aasta on olnud huvitav ja elamusterohke.
Kuigi Femmuga sai möödunud aastal omajagu võisteldud, loeksin seda võistlushooaega meie jaoks pigem A3-ega kohanemisperioodiks, mille käigus on esimeste võistluste peata kana (peatage ometi see kana:p) tunne asendunud juba päris positiivsete mõtetega. Me ikka jõudsime A3e liiga kiiresti, kõik läks liiga järsku keeruliseks ja enesekindlast juhtimisest polnud juttugi. Nüüd aga pean ma seoses Minku trennidega treener Inga tagantutsitamisel endaga palju rohkem tööd tegema, olema kiirem ja osavam, täpsem, ja see muidugi avaldab boonusena positiivset mõju ka meie koostööle Femmuga. Eks näis, kas see hea feeling ka tulevasel võistlushooajal võistlusradasid läbides väljendub;)

Agilityaasta on muidugi paratamatult möödunud Minku tähe all. Aasta jooksul on ta arenenud räuskavast jalgadega kerast üsna väledaks räuskavaks agilityloomaks.
Pisi-Minku
Trenn-trennilt aina lahedamaks ta läheb ja mina olen juhtimisega püsti hädas, sest erinevalt Femmust on Minku väga tundlik igasuguse põhjuseta rapsimise ja laperdamise suhtes...aga õnneks on meil suurepärane treener ja suurepärane koer, kes kõigist mu juhtimisvaevustest hoolimata on muutumatult püüdlik ja  motiveeritud:)
Eile ta hämmastas mind jälle oma taiplikkusega: ma ei ole üldse eriline klikerdaja ja trikiõpetaja, aga eile siis mõtlesin, et teeks mingit ajutööd koerale ja õpetaks Minkule selle tuntud kaussi ronimise triki. Panin kausi maha, võtsin klikkeri kätte ja tüüp läks otsejoones kausi juurde, ronis sinna kolme jalaga sisse ja siis nagu muuseas tõmbas ka neljanda koiva kaussi ja jäi sinna äraootava näoga kõõluma. Võrdluses Femmukesega on ikka tegemist tõelise koer-intellektuaaliga, Femmu rõhub nagu rohkem ilus olemisele:)


Homme osaleb Minku oma lühikese elu esimesel võistlusel, nimelt toimub TAKO tunnelite teatevõistlus. Formaat on huvitav ja kindlasti tekib seal lendstardiga seoses palju lõbusat segadust. Usun, et Femmuga ei tohiks muret olla, aga Minku-Maarja võistluspaari põhilootus on tiimikaaslastel mitte totaalset marki täis teha, vaid ainult natukene:)  ja põhieesmärk on, et koerajuht jääks vääääga rahulikuks, mitte ei hakkaks koeraga võidu jooksma ja ülemäära rapsima...

Tegelikult pole tegemist pildi jaoks poseerimisega, vaid tahtsin proovida, kuidas Minku võõras ümbruses istuma jääb ja kohe tuiskas kohale Joker näitama, et tema oskab, tema oskab! Ja siis rebis Kristina kusagilt varrukast välja fotoka ja sündiski see jäädvustus meie Saku suusamaratonilt:)

Head treenimist kõigile 2011 aastal!