Poomi peale pääsemise üle just kaua rõõmustada ei saanud, sest Minku sadas sealt pühapäevases trennis alla ja murdis parema esikäpa. Miks ometi? No eks ta tormas ja komistas omaenda jalgade otsa..võib-olla jäi mind vaatama ette vaatamise asemel...täpselt ei teagi, kõik käis nii kiiresti..ta totuke ei oska ju midagi karta ka, kõik on ju nii fun, fun, fun...
Seda kukkumisele järgnevat kisa ei unusta ma vist kunagi, aga paljud järgnevad sündmused enne kojujõudmist on õnneks meeles vaid väga lünklikult. Ilma iga teekonaruse peale kisavat Minkut hoidva Inga õpetusteta ei suutnud ma isegi välja mõelda, kuidas Mustamäelt Sauele sõita...peas polnud lihtsalt ühegi mõtte jaoks ruumi.
Peale valuvaigistava süsti loomade kiirabi valvearstilt ei õnnestunudki meil mingit abi pühapäeval saada ei Tallinnast (Valdeko Paavel loomakiirabist oli õnnetuseks välisreisil), ei Tartust, ja Minku käppa opereeriti esmaspäeval.
Üksteist tundi murtud käpaga koeraga...see on üsna maailmapilti avardav kogemus.
Minu shokk hakkas taanduma alles peale operatsiooni, mis dr Valdeko Paaveli kinnitusel sujus kenasti. Murdunud on küünarluu ja kodarluu, ranne jäi õnneks terveks. Randme murdmine oleks olnud veel kehvem variant. Kuna Minku on noor, terve ja treenitud ning kvaliteetset toitu sööv, siis on head shansid täielikuks paranemiseks.
Kolmejalgne patsient tunneb ennast hästi, tänan küsimast, kuid tema jaoks on täiesti arusaamatu, miks ma tema vabadust igakülgselt piiran ja äkitselt selliseks ebalahedaks panikööriks muutunud olen ning muidugi annab ta sellest mulle ka selgelt märku. Minku jalg saab terveks, aga selle käigus hävinevad minu närvid ilmselt pöördumatult nagu paar esimest opijärgset koerataltsutamise päeva on näidanud ja peagi on minust alles vaid tudisev inimvare:)
