Tunnelite võistlus

Viimasel hetkel sai otsustatud, et panen Minku ja Femmu Tunnelite karikasarja esimesele osavõistlusele kirja. Tunnelite sarja näol on tegemist väga mõnusa võimalusega ´´päris´´ võistlusteks harjutamiseks ja ka meie MM koondise toetamiseks. Nagu ikka, oli rahvast omajagu, algajates (mittevõistelnud ja A1) 53 võistluspaari ja edasijõudnutes (A2-A3) 18 võistluspaari, kohtunik meie oma Inga Järv.

Kui ma varem lootsin, et võistluskogemus Femmuga aitab mind kuidagi kergemalt Minkuga võistlemisse sisse elada, siis selles osas eksisin rängalt. Uue koeraga algab kõik otsast peale. Ehk siis närveldamist enne võistlust ei muutnud fakt, et tegemist mitteametliku lõbusa võistlusega. Samuti, olgem ausad, pole just väga kaua aega mööda Minku opist ning eks ma seda koiba tal ikka kahtlustava pilguga seiran pidevalt.

Esimesel rajal Minkuga tegime kaks viga:

http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/9/sRhwg-bbVM8

Kuna ma ei ole harjunud Minku kiirust õigesti hindama, ega tea, kui kaua tal kusagil aega võiks minna, siis optimeerin omaenda liikumist liialt. Sedasama teen tihitpeale ka oluliselt aeglasema Femmuga. Peaksin mõtlema sellele, mis oleks koera jaoks parim trajektoor, aga selle asemel kalkuleerin pigem turvalisi variante, et  ise kindlasti jõuaks. Jube raske on sellest harjumusest lahti saada.

Teise rajaga saime sellegipoolest puhtalt hakkama, kuna esimesel rajal juhtunu taustal suutsin kuidagi meeles pidada selle, et ma uudses võistlussituatsioonis siiski ei saa Minkut nii kaugelt juhtida kui  trennis. Selle tulemusel oli Minku küll kohati sunnitud kiirust maha võtma, kuna ma jäin olukorda hiljaks. Siiski, 8. aeg 53 koera hulgast on igati korralik (video Agility Plussi juutuubis   :  http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/8/VHoPVqxhalQ  ). Sellega saime päeva positiivselt lõpetada, koondtulemus oli tänu esimese raja pusserdustele vist 29. koht. Olen väga rahul, et loobusin esialgu planeeritud stardiabilise kasutamisest ja proovisin, kuidas Minku starti püsima jääb. Jäi ilusti, ja sellega sai üks minu suur ebakindluse allikas likvideeritud. Samuti olen rahul tema keskendumisvõimega. Kiirus on trennis parem, aga eks see on nii paljudel algajatel.

Iga hetk ``poegima`` valmistuv Femmu oli edasijõudnutes samuti tubli. Agilityrajal tünder siiski vinnas ennast kuidagi üle A takistuse, kuigi korraks mulle juba tundus, et ta sealt üle ei jõuagi, aga siis ilmusid punnsilmad A harja tagant nähtavale :) Koondarvestuses 18 võistluspaari hulgas tänu kahele rajavigadeta jooksule tulemuseks õde Flammy järel IV koht. Kiirus on muidugi üpris olematu.

Femmu jooksud nähtavad  siin:

1. jooks http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/0/EU8VNYhcMyw  

2. jooks http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/1/kRhDfYgp8fI 

Kuna tänasest ühtegi pilti pole, siis vaadake naeratavat Jamesi

Eesti esimene Int Ag CH

Palju õnne Eesti esimesele ja ainsale
rahvusvahelisele agilitytshempionile sheltie Kendzile ja Kristina Lukashejevale!

Meri on, meri jääb...

Maarja pöördvõrdelisuse seadus: mida püüdlikumalt endale eelmisel õhtul sisendad, et järgmisel päeval tuleb kindlasti arvuti taga istuda ja tööd teha, seda väiksem on tõenäosus järgmisel päeval ennast sealt arvuti tagant töötamast leida :D

Talgud Tuhala väliplatsil



see ilus foto by Kaireen Luhtjärv



 Taevakarva Kutsu Keili

Dmitrochenkost ja sentimeetritest

Laupäeval tomunud TAKO võistluse tulemus: 2 disklahvi. Ei saa öelda, et rajad oleks väga rasked olnud, päris mõnusad jooksurajad. Kahjuks pole Femmu peale jooksukat päris tema ise ja on rohkem hajevil. 



2. rada A3 Dmitrochenko

 
Sellest  tuli ilmselt teise raja disklahv, kui Femmu, hoolimata sellest, et ma ennast lausa tunneli augu ette katteks seadsin ikkagi valesse auku lipsas mu käe alt. Ehk siis takistuselt nr 6 lipsas ta nr 7 asemel hoopis nr 13 tunneliauaku. Tavalises olekus ta selliseid asju ei tee. No nii mulle vähemalt seal rajal sel hetkel tundus, oleks videos, saaks näha. Liikuvalt pildilt ju tihtipeale selgub kurb tõde, et kõik saab koerajuhi kaela ajada :D





1. rada A3 Dmitrochenko

  Teise disklahvi võibki puhtalt omaenda jaburuse süüks panna. Rada õppides korrutasin endale kolm korda, et kindlasti valsiksin tõkke ja A vahel (takistsued 17 ja 18), et anda koerale parim trajektoor..kindlasti...kindlasti..aga millegipärast võistlusjooksus tegin hoopis mingi jõhkra eestlõkamise, ajasin koera trajektoori valeks, kaotasin ta selja taha ära ja nii ta sukelduski mu küljelt A all olevasse tunnelisse.

Rahul olen sellega, et esimesel rajal tegi Femmu kiike päris korralikult, mäletatavasti ta eelmisel TAKO võistlusel ju keeldus esimesel katsel kiigele minemisest. Samuti valis ta teisel rajal  ilma mingi probleemita valikust tunneliava-poom-tunneliava vajaliku poomi (takistus nr 12). Ma ei läinud talle näpuga näitama, otsustasin teda usaldada, juhatasin kaugelt  ja ta tundiski õige takistuse ilusti ära. Kahjuks muidugi oli näha, et hüppamine ei tulnud Femmul väga kergelt ja A otsa vinnas ennast ähkides. Pühapäevases trennis slaalomis ta lõpupoole lausa KÕNDIS:(

Üldiselt täielik jama kui koer sisuliselt pool aastat on jooksuka ja võltstiinuse tõttu korralikust agilitykonditsioonist väljas. Siiski, kuna Femmuga, kes ka parimatel päevadel A3 rajal 4 m/s välja ei pigista:), puuduvad kaugeleulatuvad sihid agility vallas ja kergekäelist noa alla saatmist  omaenese mugavuse huvides ma ei poolda ning mädaemaka/piimanäärmete kasvatajate profülaktikana pole steriliseerimisel minu silmis nii piisavat ja otsest tõestust, mis kaaluks üle võimalikud operatsiooniga kaasnevad riskid ja tüsistused, siis seda ma pole Femmu puhul kunagi tõsimeelselt kaalunud. Sest siiski olen näinud koeri, kes jäävadki peale steriliseerimist teistsuguseks ja no miks ma peaks sellega riskima, et äkki on  pärast veel flegmam, kergemini tüsenevam ja Portugali veekoera karvastikuga Femmu.  

Kuulsin, et Minku emal olevat esimene jooksukas olnud pooleteise aastaselt, mis väikese koera puhul on üsna erandlik ja jooksukas on Reilal iga kümne kuu tagant. Ning Minkul pole esimest jooksukat olnud, kuigi homme kukub tal vanuseks 15 kuud. Loodan väga, et Minku on emasse, tundub, et sellised omapärad siiski päranduvad üsna tihti.

Aga kõikse toredam Minkut puudutav uudis on see, et kui mina olin Minku juba mõttes midisse kandud, sest teised mini sheltied tundusid silmaga vaadates nii väiksed (Minku on muidugi enamusest hetkel karvasem), siis kui hakkasime Kristinaga Minku turjakõrgust mõõtma hüppas ligi kohtunik ja näitas kuidas tema mõõdab. Kommenteeris ka, et koer on paks. Dmitrochenko sai tulemuseks 34,8cm. Kui rasvavolt ka turjalt kaob, siis on lootus säilinud, et ta ka ametlikult minisse mõõdetakse. Ega see nüüd maailma lõpp pole, kui ei mõõdeta minisse, aga no ikka parem kui ei pea pingutama samu tõkkeid, mis 8 cm kõrgemad koerad. Selles mõttes on see agility kõrgusklasside süsteem muidugi ebaõiglane väga madalate koerte suhtes ja väga napilt midisse ja väga napilt maksisse kuuluvate koerte suhtes. On ju ikka vahe küll, kas koer peab järjest ületama oma turjakõrgusest 1 cm, 10 cm või madala maksikoera puhul koguni 20 cm kõrgemaid tõkkeid. Ilmselgelt on 10cm ja 20 cm kõrgemate takistuste puhul koeral pingutus ka suurem ja pulga maha ajamise oht samuti oluliselt suurem. Ühelt poolt ei peagi ju kõik spordialad sobima kõigile, aga kuna agilityt sellise rahvakoeraspordialana propageeritakse, siis selles mõttes mina pooldaks täitsa veel ühe võistlusklassi juurde lisamist, mis oleks toyklass, kuhu kuuluksid kõge pisemad ja millega siis kõikide teiste klasside kasvuvahemikke vähendatakse. Või siis teine variant - tõkete  maksimumkõrgused lastaks kõigil klassidel madalamaks,sest ikkagi kipuvad enamus kohtunikke just  maksimumkõrgusi kasutama.

Minku rasvavoldi kaotamisega tegeleme aktiivselt. Saue suusarada on sulanud üheks toredaks madalaks järveks, mis väiksematele koertele ujumiseks täitsa paras nagu Femmu, kelles vanemaks saades on avaldunud teatavad saarmalikud jooned, rõõmsalt avastas. Seal siis täna kenal päikesepaistelisel metsavälul sillerdava selgeveelise ``järve`` kaldal avasime ametlikult rannahooaja!!!

Madu-uss

Kummalisel kombel mõtlesin just täna koertega Saku metsa poole sõites, et tea, kas peaks hakkama jälle kyypakkaust kaasas kandma..et ussid ju ärkamas...ja nagu tellitult sattusimegi kohe ühe rästiku otsa, kellest Femmu kergejalgselt ka üle kargas. Õnneks said kõik osapooled vigastusteta oma teed jätkata, aga toniseeriv jalutuskäik enne homset võistlust jäi mul küll plaanitust lühemaks, sest kiire kalkulatsioon näitas, et 5km kauguselt metsast oleks ikka aeganõudev küll rästiku hammustatud koer süles autoni kõmpida ja millegipärast seda pilti ma omal peast enam peletada ei suutnudki ning vahtisin iga toigast kahtlustavalt. Seega parem karta kui kahetseda ja tegime 3,5 km ringi.

Jõudsime kohtuda ka sõbraliku konnaga, kellele Femmu karvase käpaga vastu pead äsas. Siiski lahkusid ka sellest kohtumisest kõik osapooled vigastusteta.



Kaitseb Räbitit oma kehaga;)



Kodus sai ka the Rodent Brothers duo esmakordselt sellel aastal pisut päikest nautida ja linnulaulu kuulata. Minku pidas ustavalt vahti.



Musitab siga





Minu esimene lill!Päris minu jah!Sügisel toppisin sibula maha!



Agilitykroonikasse äramärkimise mõttes: eile õhtul maandus Eestimaa pinnal Agility Plussi teine border. Sedakorda siis taevassiniste silmadega nunnukas. Aga eks edasi räägib juba omanik ise, siis kui lekkiva koeratite kõrvalt mahti saab..... ;)

Biooniline Minku

Eile hommikul oli Minkul teine operatsioon ning käpast eemaldati kruvid ja plaat. Õnneks oli see operatsioon kergem kui plaadi sisse panemine, sest kruvide eemaldamiseks tehti kaks auku ja ühe augu kaudu tõmmati välja ka plaat, ei lõigatud enam päris tervet jalga lõhki. Narkoosijärgselt oli Minku olek muidugi üpris kohtlane. Vahtis mind kõõrdis silmadega, tuikus paar sammu ja vajus siis nagu tarretis külili ning hiljem kodus käitus enneolematult tagasihoidlikult. Praeguseks pole kahtlaselt leebest nunnust enam jälgegi ja  saatanlik orav on tagasi. Haavad näevad kenad kuivad välja. Enne narkoosi kaalumine näitas seda, et Minku on operatsiooni eelsega võrreldes terve kilo juurde võtnud..ups...

Kaks päeva enne operatsiooni kasutasime juhust ja käisime korra ka Tuhalas natuke trenni tegemas. Peamiselt selleks, et näha, kas liba-tiinet Femmut tasub laupäevasele TAKO võistlusele kirja panna või ei. Olgu etteruttavalt öeldud, et panin siiski harjutamise mõttes kirja, kuigi kõige särtsakam ta just pole, aga tuju on hea. Kuidagi kujunes trennist siiski põhiliselt Minku slaalomi-harjutus. Kuna treener Inga on puruhaige, siis trennis osalesid peale Minku, Femmu ja minu veel Gert ja vanaema ning sain vabalt omavolitseda.

Ütlen ausalt, et need kohad, kus ma eriti pikkade kätega vehkides koera orbiidile saadan, lõikasin videost välja..no et jääks mulje, et olen ka midagi õppinud:D

Tirisime plangu välja ja ahvisime Trkmani

Aeg-ajalt saab ikka Silvia Trkmani kodukale kiigatud. Huvitav on vaadata sinna postitanud inimeste videosid jooksukontaktide treeningutest. Juba mitmendat puhku torkab mulle silma, et Trkman kiidab korralikeks sooritusi, mis minu silmale ei tundunud õiged. Järelikult päris lõpuni ma seda värki veel ei mõista, aga kindlasti juba oluliselt rohkem kui aasta tagasi.

Aga millest ma siis tegelikult tahtsin rääkida, on see, et eile jäi mulle silma, et nüüd  soovitab Trkman mitmetes oma vastustes lugejatele kasutada (peale soovituse oma jooksukontaktide seminaridele ja kursusele registreeruda muidugi:) ) plangu õppimisel mänguasja viskamist, et saavutada parim võimalik kiirus. Kiirus algusest peale on jooksukontaktide õpetamise puhul äärmiselt oluline, kuna pole mõtet õpetada seda aeglases tempos, et siis koeral pilt täielikult muutuks, kui ta äkki pika poomi peal korraliku hoo sisse saab. Või mis veel hullem - koer arvab ka pika poomi peal, et seda harjutust tulebki sörkides  teha. Sellisel juhul parem kohe õpetada 2 on 2 off, on neljajalgsel osapoolel ka selgem, mis tast saada tahetakse:) Seega kiirus, kiirus, kiirus on see, mida taga aetakse ja mille pärast neid jooksukontakte üldse õpetatakse.

Minu mäletamist mööda soovitas Trkman  varemalt jätta mänguasi liikumatult plangu ette. 

Kaalusin tegelikult mänguasja viskamise varianti kunagi päris alguses Minkule plangu õpetamisel, aga sel hetkel arvasin ma, et see tingiks liiga suure ärevuse ja kaugushüppe plangu otsast, et mänguasjale järele lennata, ning jäin toidu juurde. Pidasin toitu  Minku jaoks siiski suuremaks motivaatoriks kui liikumatut mänguasja.

Kuna asjad tuleb ikka enda (koera) nahal ära proovida, siis tirisin  (tõele au andes tiris Gert) täna meie mitmest kohast lapitud plangu üle pika aja välja ja katsetasime seda mänguasja viskamist. Minu suureks üllatuseks ei põhjustanud palli viskamine küll mingit hüppamist Minkul. Eks seda tingib ka muidugi  see, et ta on varem juba üsna kaua teinud jooksukontakte ja minu meelest sai ta  päris ammu enam-vähem aru, mida temalt  oodatakse plangu lõpuosas. Ilmselt päris õpetamise algfaasis oleks mänguasja viskamist  keerulisem toimima saada, sest sellisel puhul koer keskenduks  võib-ollal liialt laheda mänguasja kättesaamisele, mitte sooritustehnikast arusaamisele. Oluline on ilmselt ka mänguasja valik. See peaks olema piisavalt raske ja sümmeetriline, näiteks pall. Mingi kergem karvane nuts ei lenda ilmselt küllalt kaugele, kaldub plaanitud visketrajektoorist kõrvale ja laperdab maha kavandatust hoopis erinevas suunas. Oluline on ka mitte liiga hilja visata, et  koer ei peaks plangu otsas tagasi vahtima hakkama. Nii et Minku kollane tennispall sobis suurepäraselt.

Ega selle lühikese plangu peal õiget hoogu sisse ei saa (see ei tähenda, et koer aeglaselt jookseks, vaid ta lihtsalt ei jõua paari meetriga täiskiirust üles koguda, mida ei saa võrrelda koera aeglase  sooritusega, sest koer ikkagi pingutab täiega, lihtsalt täiskiirus saabub kusagil kaks-kolm meetrit peale plangu otsa),  aga vähemalt sai selgeks, et Minkul on jooksukontaktid meeles küll ja mingi lendav pall tal neid ka peast ei pühkinud, järelikult on need tal üsna kinnistunud. See on tore,et tal on mälu!

Ülalpool videos Minku katsed. Minu silmale suht kenad, üks on nagu kehvem (kehva katse ei tähenda Minku suguse väikese koera  puhul mitte kontaktpinnast üle hüppamist, vaid suhteliselt paralleelseid tagajalgu poomilt lahkumise hetkel).

Ülalolev on siis vastavuses minu arusaamadega Trkmani meetodist ja sellest, mis trennis kõrvade vahele jäänud on. Absoluutset tõde ei kuuluta:)