Aeg-ajalt saab ikka Silvia Trkmani kodukale kiigatud. Huvitav on vaadata sinna postitanud inimeste videosid jooksukontaktide treeningutest. Juba mitmendat puhku torkab mulle silma, et Trkman kiidab korralikeks sooritusi, mis minu silmale ei tundunud õiged. Järelikult päris lõpuni ma seda värki veel ei mõista, aga kindlasti juba oluliselt rohkem kui aasta tagasi.
Aga millest ma siis tegelikult tahtsin rääkida, on see, et eile jäi mulle silma, et nüüd soovitab Trkman mitmetes oma vastustes lugejatele kasutada (peale soovituse oma jooksukontaktide seminaridele ja kursusele registreeruda muidugi:) ) plangu õppimisel mänguasja viskamist, et saavutada parim võimalik kiirus. Kiirus algusest peale on jooksukontaktide õpetamise puhul äärmiselt oluline, kuna pole mõtet õpetada seda aeglases tempos, et siis koeral pilt täielikult muutuks, kui ta äkki pika poomi peal korraliku hoo sisse saab. Või mis veel hullem - koer arvab ka pika poomi peal, et seda harjutust tulebki sörkides teha. Sellisel juhul parem kohe õpetada 2 on 2 off, on neljajalgsel osapoolel ka selgem, mis tast saada tahetakse:) Seega kiirus, kiirus, kiirus on see, mida taga aetakse ja mille pärast neid jooksukontakte üldse õpetatakse.
Minu mäletamist mööda soovitas Trkman varemalt jätta mänguasi liikumatult plangu ette.
Kaalusin tegelikult mänguasja viskamise varianti kunagi päris alguses Minkule plangu õpetamisel, aga sel hetkel arvasin ma, et see tingiks liiga suure ärevuse ja kaugushüppe plangu otsast, et mänguasjale järele lennata, ning jäin toidu juurde. Pidasin toitu Minku jaoks siiski suuremaks motivaatoriks kui liikumatut mänguasja.
Kuna asjad tuleb ikka enda (koera) nahal ära proovida, siis tirisin (tõele au andes tiris Gert) täna meie mitmest kohast lapitud plangu üle pika aja välja ja katsetasime seda mänguasja viskamist. Minu suureks üllatuseks ei põhjustanud palli viskamine küll mingit hüppamist Minkul. Eks seda tingib ka muidugi see, et ta on varem juba üsna kaua teinud jooksukontakte ja minu meelest sai ta päris ammu enam-vähem aru, mida temalt oodatakse plangu lõpuosas. Ilmselt päris õpetamise algfaasis oleks mänguasja viskamist keerulisem toimima saada, sest sellisel puhul koer keskenduks võib-ollal liialt laheda mänguasja kättesaamisele, mitte sooritustehnikast arusaamisele. Oluline on ilmselt ka mänguasja valik. See peaks olema piisavalt raske ja sümmeetriline, näiteks pall. Mingi kergem karvane nuts ei lenda ilmselt küllalt kaugele, kaldub plaanitud visketrajektoorist kõrvale ja laperdab maha kavandatust hoopis erinevas suunas. Oluline on ka mitte liiga hilja visata, et koer ei peaks plangu otsas tagasi vahtima hakkama. Nii et Minku kollane tennispall sobis suurepäraselt.
Ega selle lühikese plangu peal õiget hoogu sisse ei saa (see ei tähenda, et koer aeglaselt jookseks, vaid ta lihtsalt ei jõua paari meetriga täiskiirust üles koguda, mida ei saa võrrelda koera aeglase sooritusega, sest koer ikkagi pingutab täiega, lihtsalt täiskiirus saabub kusagil kaks-kolm meetrit peale plangu otsa), aga vähemalt sai selgeks, et Minkul on jooksukontaktid meeles küll ja mingi lendav pall tal neid ka peast ei pühkinud, järelikult on need tal üsna kinnistunud. See on tore,et tal on mälu!
Ülalpool videos Minku katsed. Minu silmale suht kenad, üks on nagu kehvem (kehva katse ei tähenda Minku suguse väikese koera puhul mitte kontaktpinnast üle hüppamist, vaid suhteliselt paralleelseid tagajalgu poomilt lahkumise hetkel).
Ülalolev on siis vastavuses minu arusaamadega Trkmani meetodist ja sellest, mis trennis kõrvade vahele jäänud on. Absoluutset tõde ei kuuluta:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar