Ka pime kana leiab tera ehk kuidas Minkust Soome tšempion sai

 

Soomes oleme Minkuga kolm korda võistlemas käinud, igas klassis korra. Kuna eelmisel aastal Syysskabadel Helsingis oli väga lahe ja asukoht Tallinnast laevaga tulijatele ka igati sobiv, siis sai seekordki otsustatud samal võistlusel osaleda. Muidugi ei arvanud, et A3 klassis õnnestuks esikohti saavutada nii nagu madalamates klassides, eriti veel meie ebastabiilsuse juures. Kuid radadega meil vedas (Ritva Herrala rajad olid parajad jooksurajad suht otse poomilt mahaminekutega, millel raskused olid tekitatud peamiselt koeri enda poole tõmbavate ahvatlevate tõketega finishijoonel) ja kahe esikohaga pistsime taskusse lausa kaks agility serti.

 

 

Esimesel päeval saime esikoha Soome minide edetabelijuhi legendaarse Sonicu ja Sini Erikssoni ees. Muidugi ei ole 8,5-aastase Sonicu kiirus enam see mis varem, aga selle eest on paremini kokku harjutanud ja kindlamat võistluspaari raske leida. Muidugi olin sellist Soome agility raduvara võites sõgeda oravaga väga rahul.
 

Kuna koha peal oli väga raske aru saada, kas Soome sert jääb ootele kuniks Eesti tiitli kinnitame või mitte, siis võtsime igaks juhuks mõlemad serdid vastu. Ega siis potentsiaalseid tiitleid saa ripakile jätta, seega on Minku nüüd Eesti ja Soome Agility Tšempion.  

 

 

Ka Femmu ja Powers käisid Soomes trippimas ning kuna me polnud kaugeltki ainsad eestlased, siis oli õhkkond täitsa kodune ja hotelliõhtu meeleolukas. Kui eestlaste-horvaatlaste ühiselt jalutuskäigult peale võistlust tagasi jõudsime, olid kõik juba lahkunud. Võtsime enne rämpstoitu pugima suundumist selle väikse aja, et Powersit kiirelt Soome kiviklibu pinnasel treenida:p 

 

 

 

 

 

 

Juba eelmisest korrast oli meelde jäänud Helsingi kesklinna läheduses laiuv mõnus park, nii et seekord me juba teadsime, kus laeva väljumiseni jäänud tunnid surnuks lüüa. 

 

 



Luige võistlus 24-25.08, kohtunik Antonin Grygar ehk "We are the Champions" :)

Tšehhi kohtuniku Antonin Grygari agilityrada saime suve algul A2 klassis ise proovida Poolas IABC-l ja A3 klassi esituses ka pealt vaadata ning meelde need rajad igatahes jäid, kuna antud kohtunikul on oma käekiri üsna välja kujunenud. Härra Grygar armastab kasutada lauda ja paigutada kontakttakistuste alla ja ka mujale pikki tunneleid, kuhu koera peab päris kaugelt saatma. Tunnelitesse kaugelt minemine on Minku jaoks käkitegu, küll on aga omanikul vähe rohkem tegemist, et järgmisesse olukorda jõuda, aga siiski enam-vähem saame hakkama, kuna sellistes olukordades ma juba koera usaldan.  Kuna olime ka eelnevalt mitmes trennis selle kohtuniku radu harjutanud ja nende üle kambakesi ohkinud, siis olime eesootavaks tormamiseks valmis ja see väljenduski laupäevase esimese agilityraja I koha võitmises (19 minikoera hulgas). Teisel rajal dsq (õppetund: ei tasu ikka päris ummisjalu ka tormata:D).

 

Pühapäevane rahvusvahelise võistluse hüpperada oli kohe päris lihtne, selline korralik jooksurada. Raja lihtsust näitab ka Minku kiirus: 5,67 m/s. Rallirajad meile üldiselt pigem sobivad ja selle hüpperaja me võitsime.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=G15x40PTlaM

 

Ka agilityrajal olid meil kõik võimalused võita olemas. Isegi see, et Minku peale poomi olevast kõverast tunnelist esimese hooga kõigeepalt nina valele poole välja keeras, ei oleks meile saatuslikuks saanud, kui mina vaid oleks julgenud lõpus peale slaalomit planeeritult kätt vahetada. Aga seal slaalomi kõrval ma siis olin, peaaegu raja lõpus, eelnevalt kõik suht kenasti kulgenud... ja lihtsalt ei julgenud kätta vahetada, sest kartsin Minkut slaalomist välja tõmmata:p Seega jooksin viimased tõkkeid väga eba-optimaalselt pikemat trajektoori pidi koera enda ette saates, kuna ei julgenud koera usaldada ja sinna see caciag kolme sajandiku kaugusele täiesti ärateenitult meist jäigi! Tulemuseks II koht ja reserv-caciag.  

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=x6p6OcBJ5zs

Koondarvestuses rahvusvahelise võistluse I koht ning samuti on Minkul nüüd olemas vajalikud võistlustulemused Eesti Agility Tšempioni tiitli kinnitamiseks. Vajamineva näitusehinde sai Minku ka probleemideta kätte ja ühe kikki viskava kõrvaga agilityorav on nüüd juba elus teistkordselt näitusel "suurepäraseks" hinnatud:p

 

 

Eesti Meistrivõistlused Agilitys 2013

3. augustil osalesime Viljandis Minkuga tema elu esimestel Eesti meistrikatel. Kohtunikuks oli Vile klubi kohale toonud väga nimeka austerlase Bernd Hüppe.

Eesti meistrivõistlused, kus osaleda saavad vaid kõrgeimas klassis võistlevad koerad, on juba täiesti viisaka mastaabiga üritus. Osalemas oli 20 mini, 10 midi ja 25 maksi koera (kokku 55 koera), võrdlusena esimestel meistikatel 2007. aastal osales koeri kokku 13. Ja meistrite väljaselgitamisel tõesti enam ilma  elektroonilise ajavõtusüsteemita hakkama ei saa.

 

Koerajuhid kuulamas kohtuniku manitsussõnu: have fun and treat your dogs well (meistrikatel õnneks kedagi polnud noomida vaja, aga järgmisel päeval jälgis onu päris hoolega ja pikalt rajalt lahkuvaid rahuolematuid koerajuhte ja seda, kuidas nad pärast koertega käituvad, ning üks sai ka lausa pragada)

 

Härra Hüppe hüpperada oli suhteliselt lihtne, ilmselt eesmärgiga agilityrajaks võimalikult palju koeri konkurentsi jätta. Õnnetuseks pudenes meil maha üks tõkkepulk. Aeg oli Olli järel teine.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=b5vwyNkMONQ

 

Agilityrajaga saime ka üsna kenasti hakkama, kuid raja lõpuosas sai meile saatuslikuks poomilt vasakule tagasi pööramine. Minku lendas kenasti poomi otsast üle. Videolt muidugi selgub tõsiasi, et ma teen seal tema poomilt keeramiseks mingit huvitavat koha peal tippimist ka, mida ma trennis ei harrasta. mental note: ilmselt kui ikka ei oska üle jääva ajaga midagi asjalikumat kui koha pea tippimine peale hakata, siis peaks valima mõne rohkem enda liikumist nõudvama manöövri:D Agilityrajal oli meil napilt kõige kiirem aeg.

 

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=YxaVpvXBHp8

 

Kuna nii hüpperajal kui agilityrajal saime 5 karistuspunkti, siis koondarvestuses oli meie koht oma 10 kp-ga kahekümne minikoera hulgas 7.  

 

Foto Elizabeth Heinrich

 

Ööbisime Holstre Polli puhkekeskuses, kus Powersil õnnestus õhtule särtsu lisada: nimelt terrasilt, kuhu me ennast peale võistlust mugima sättisime ja mis minu teada oli klaasseinaga piiratud kenasti, suutis ta siiski leida ühe piisavalt laia prao ja pääseda katusele. Õnneks suutsin katusel nuhkivat kutsikat märgates rahu säilitada ja ta petlikult lõbusal hääletoonil jälle samast praost tagasi terrassile meelitada. Täiskasvanud koera puhul polekski ju hullu, aga minul puudub usk Powersi kainesse mõistusesse ja sellesse, et ta kindlasti ei hüppaks katuselt alla mõnda linnukest püüdma. Võeh:p

 

Järgmisel päeval olime jälle platsis rahvusvahelisel agilityvõistlusel. Sealsed rajad olid juba meie jaoks üsna krõbedad ja saime mõlemad jooksud dsq.

Iseenesest mulle antud kohtuniku rajad väga meeldisid, eriti RV hüpperada oli põnev oma tunnel, tõke,rõngas, kõvera tunneli kaugem tunneliauk kombinatsiooniga, mis sai saatuslikuks väga paljudele, nii ka meile:

http://www.youtube.com/watch?v=JB0BhbroTTc 

 

 

 

 

Esimesed A3 võistlused

Peale All Breed Cup´i Poolas asusime siinmail A3 radadega võitlusse. Poola open radade järgselt ei tundunud meie esimese A3 võistluse (Pärnu, kohtunik P.Akimovs) rajad just eriti keerulised, A2 klassis sellised radu joostud rohkem kui mitmeid. Minupoolne juhtimine muidugi suhteliselt saamatu ja arglik, kuna esimene A3 võistlus ju ikkagi:p Hoolimata sellest õnnestus teisel agilityrajal saada 19 miniklassi koera hulgas  I koht (5kp, Minku ajas pulga maha, seda ei juhtu sageli), nii et A3 algas täitsa edukalt. Samal üritusel võitsime ka mini/midi koondarvestuses Open võistluse.

Minku ja Joker Pärnus

 

 Siinkohal meie võitudeseeria katkes enne kui alatagi jõudis:D ja paarilt järgmiselt võistluselt korjasime omajagu kogemusi, ehk siis peaasjalikult disklahve või mitmete vigadega tulemusi. Päris mitmel rajal tuli ette seda, et Minku "ümber" käsu peale mitte ei hüpanud tõket tagantpoolt, vaid jooksis üldse ümber tõkke. See muutis mind selle "ümber" käsu kasutamise suhtes juba õige ebakindlaks. 

 

 

 

Jälle rohkem õnne oli meil viimasel Ülenurme võistlusel kus kohtunikuks tšehh Zdenek Spolek, kelle meeletut jooksurada vastikute kotti sisenemise ja A-peale minemise nurkadega me võistluseelses trennis ka harjutasime. Ülenurmes küll mingitest meeletustest rääkida ei saanud, kui siis vast A3 rada oligi selline kõige rohkem jooksurada. Kuna olime juba hüpperajal ja esimesel agilityrajal saanud dsq (rajad iseenesest polnudki väga rasked, aga sisaldasid suurel hulgal lõkse kuhu koerad kergelt kaduma läksid ja nii ka Minku), siis oli päris meeldiv üllatus, et kolmandale agilityrajale oli poomile pealeminek meie jaoks lihtne (peale okserit vasakule tagasipööre ja poomile) ning poomilt maha otse jooks eesolevale tõkkele. Kuna Minku okseri võtmise oskused on head, siis okserilt järsu tagasi pööramise pärast eriti ei muretsenud, saatsin ta okserile ja kaapisin ise minema ning tulemusest võib järeldada, et Minku tegi mul selja taga kõik nii nagu vaja:p Kuigi kiige peale jätsin Minku kindluse mõttes (kohtunik näitas lendkiike päris hoolega) ehk sekundi murdosaks liiga kaua ootama, siis muus osas õnnestus rada suhteliselt kenasti läbida ja tulemuseks meie esimene 0-ga võit A3 klassis!

 

 

Järgmisel nädalavahetusel ootavad ees Minku elu esimesed meistrikad.

 

 

International All Breeds Cup Poolas 30.05.-02.06.

Kuna plaanid Poola IABC-le minna (4 päeva agilityt!) olid tehtud ammu enne seda kui oli teada, kas Listale kutsikaid üldse tulebki, siis seisin silmitsi sellega, et reis tuli ette võtta üsna pisikese kutsikaga. Et reis ära jätta, see eriti kaalumisele ei tulnud. 

 

Esimene pit stop Pärnu, sotsialiseerusime Statoili pesulaga

 

 

 Peatus Lätis mere ääres, Briana kohtus esimest korda merega

Õhtune mürgel Kaunases

 

Agility Plussi värskelt soetatud telk leidis meie killavoori poolt aktiivset kasutust

Võistlusel oli korraga töös neli samasugust ringi . Ruumi oli piisavalt ja muru oli hea sile jalgapllimuru, kuna üritus toimuski jalgpallistaadionil

 Eestlased Kozienices

 

Esimesed päevad tõid meile peaasjalikult ainult disklahve, paar vigadega jooksu eksis ka sekka ära. A2 rajad olid pigem rasked kui kerged. Näiteks pidi teisel A2 rajal koer ühel pool poomi ootama laua peal (Minku esimene kogemus elektroonilise lauaga) , laualt maha tulles poomi alt läbi sirge tunneli tulema ja 90-kraadise nurga alt koerajuhi poolt eemale kiigele minema. Disklahv saabus juba üsna raja alguses: http://www.youtube.com/watch?v=MSYWJa4MTeE
Teine A2 rada õnnestus läbida parima ajaga, kuid mitme pusserdusega, 5.koht. Minku tuli ka slaalomist enne viimast pulka välja. Läbi kogu võistluse võib väga rahul olla startidega ja kiigega, mõlema puhul ei eksinud Minku kordagi nelja päeva jooksul.
Kolmas A2 rada (kohtunik Andre Mauer) tundus aga selline, et kui kontaktid alt ei vea ja Minku poomi kõrval olevasse tunnelisse ei eksi, siis meie jaoks täitsa tehtav rada. Olin hoolikas ja ilmselt liigagi kontrolliv. Rada läbitud vaatasin  kohtuniku poole ja mis ma näen?! Kohtunik näitab ülestõstetud pöialt (eks me sellel rajal olime ainsad viisakad rajaläbijad kah, sest protokoll näitab, et järgmised puhtalt raja läbinud tüübid jäid mitmekümne sekundi taha, nii et minu meelest kõige lihtsam rada polnudki siis võib-olla kõige lihtsam).  ohoo, kas tõesti....ka rajatöölised kinnitavad, et tõepoolest, clean run! Kuna tegemist oli viimase vajaliku 0-tulemusega A2 klassist, siis edaspidi jätkame A3 klassis. I koht ka, kiirus 4,93 m/s. Kahjuks sellest ajaloolisest rajast muuvit ei olegi, kuna kaameramees ja Femmu magasid alles hotellis kui me tegusid tegime:p

A3, siit me tuleme!! foto Solvita Slisane

 OPEN rajad olid meie jaoks samuti suhteliselt keerulised, oli vist üks rada, kus me disklahvi ei saanud.  Paremini läks meil meeskonnajooksudes (kuhu meie neljas meeskonnaliige meile teatamata kohalegi ei ilmunud), kus rajad olid palju lihtsamad ja nii läbisime Minkuga puhaste paberitega nii agilityraja kui ka hüpperaja.
Agilityrada: http://www.youtube.com/watch?v=4tMeZRs4vA4
Hüpperada: http://www.youtube.com/watch?v=up0XtHyXlrY

Korraldusest: esimese päeva hommikul oli päris raske aru saada, kes kus rada õppima ja jooksma peab, sest korraldajad muutsid käigu pealt õppimisjärjekordasid ja see mis seina peal kirjas ei vastanud sageli sellele, mida valjuhääldist teatati. Ehk siis algus oli, eriti mitme koeraga jooksjatele, küllaltki närvesööv, aga lõpuks sai süsteem selgeks ja enamasti rakendatigi igal pool elavat järjekorda, mille puhul ka esines omajagu arusaamatusi ja pahandusi vaheletrügimistega. Esimese päeva õhtupoolikul registreerimisjärjekorras sai seista 1,5 tundi, kuigi minu ees oli nii umbes 6 inimest. Peale pikka autosõitu ei olnud see kindlasti meeldivaim viis õhtupoolikut veeta. Suurim korralduslik fopaa oli aga muidugi nn. gala dinner, mis oma fäänsit nime küll kuidagi ei väärinud. Inimesed seisid tundide kaupa järjekorras, sest sadadele inimestele oli grillima pandud paar poissi ühe grilli taga. Korraldajatele tuli ilmselt suure üllatusena selle õhtusöögi ostnud inimeste arv.

Kui aga need korralduslikud viperused, kohalike umbkeelsus (millega toidu telimisel sai päris palju nalja) ja Poola maanteede eripärad unustada, siis oli igati tore reis,: ööbimiskoht oli täitsa viisakas, Eesti agilitysportlasi oli kohal terve trobikond ja paljud neist jõudsid ka poodiumil ära käia. Saime kuhjaga kogemusi juurde ja kutsikaski sai mühinal sotsialiseeruda. Kuigi ma European Openi põhjal seda juba aimasin, siis sain uuesti kinnitust sellele, et Minkuga pole probleemi mitmed päevad järjest võistleda, tegelikult läheb lõpupoole, kui esimene aur välja lastud, isegi paremaks. Nüüd siis on neli päeva järjest võistelda meie rekord! 

 

 

Pärnu võistlus 05.05, kohtunik Svetlana Kreslina

Kuna eelmisel päeval toimusid Agility Plussi väliplatsi riisumise talgud, siis osalesime 2-päevase võistluse teisel päeval, kus kohtunikus jälle Svetlana Kreslina, kelle radasid alles TAKO hallis joosta olime saanud.

 

Esimesel agilityrajal tõrge slaalomisse minekul ja ülehüpatud poom (10kp/IIkoht). Kiik ilus.

Muuvi: http://www.youtube.com/watch?v=gngQQVKa0sE

 

Teisel agilityrajal sattusime slaalomi ees tsüklisse, vist 3-4 korda lausa üritasin slaalomisse ette saata ja Minku vaid haukus mu peale ja läks valesti. Ilmselt üritasin saata liiga lähedalt ja mitte piisavalt veenvalt. Peale slaalomit oli vaja koer päris karmi nurga alt saada slaalomi viimasest pulgast veidi tagapool asuvat tõket eespoolt võtma samas koera slaalomist mitte välja tõmmates. See meil ei õnnestunud, vaid Minku hüppas tõkke tagant.Tulemuseks DSQ. Mööda jooksis ta ka poomist esimesel korral. Kiik oli väga ilus. Muuvit ei paista olevat.

 

Hüpperajal õnnestus saada puhas rada, I koht, kiirus 5,29 m/s. Tundub, et kuna tõkete hüppamisega, tunnelite leidmisega ja tavaliselt ka slaalomiga meil kroonilisi probleeme pole (erinevalt kontakttakistustest, millest õnnestub ikka aeg-ajalt mööda joosta ja kontaktide tabamiset parem ei räägigi), siis hüpperadadesse suhtun ise palju parem meelestatusega ja vabamalt ja reeglina õnnestuvad need meil seega paremini ka.
Muuvi: http://www.youtube.com/watch?v=n4HTZGoalOg

foto Solvita Slisane

Üritusel olid kaasas sotsialiseerumas ka külalis-seltsikoerad e. siis James ja Michellu, kellest esimesel olid pidevalt käed-jalad-pöörlevad silmad töös, et oma naistekarva kahtlaste ringiliikuvate koerte eest kaitsta, seega oli kõigile turvalisem kükitada keset lagedat platsi.

Võistlused

Osalesime TAKO võistlusel 09.-10.03. Esimesel päeval kohtunikuks Svetlana Kreslina. Rajad pigem raskemapoolsed. Esimesel rajal 10kp II koht (kaks tõrget müüri ees, minu trajektoor ei lasknud hästi Minkut müürile suruda ja kui maha jään keerab ta tagasi mulle jalgadesse. Minkule oleks küll vaja treenida oskust vähe iseseisvamalt eesolevat tõket võtta, mitte minu väiksemagi mahajäämise puhul tagasi minu poole keerata). Muidu olin rajaga päris rahul, oli üsna raske rada meie jaoks, nii kiigele kui poomile pihta saamine polnud meie puhul just ilmselge, aga saime sellega hakkama.
I rada: http://www.youtube.com/watch?v=T2J3Z-d998k
 
 

 

Teisel rajal DSQ, tõmbasin Minku rõngast mööda ja kuna edasine rada eeldas peale rõngast olevale tõkkele suht kaugelt saatmist ja minupoolset ärajooksmist, siis olin hädas, kuna rõngasse ju koera tagant ei saada (vähemalt pole ma seda proovinud) ning koos koeraga rõnga eest alustades poleks kuhugi jõudnud, siis lõin sellele asjale üldse käega, mis on muidugi väga vale meeleolu ja eba-agressiivne käitumine rajal, mida tegelikult tegema ei peaks. Aga noh mõnes kohas lihtsalt sellise jalgade ümber karjuva ja keerleva Minkuga pole midagi teha, sest koos temaga lihtsalt ei jõua uuesti startida igalt poolt, eriti rõngast sisaldava sirge peal. Või no eks startida ikka jõuab, aga järgmise tõkkeni ei jõua ikkagi. Edasi käsklusest olen viimasel ajal küll puudust tundunud, ehk suvel peaks seda vähe treenima. Kui pika sirge tunneli ees rajal tekib mingi tõrge ja ei saa koera nii kaugele jätta kui plaanitud, siis enne tunnelit koera kõrval olles sinna tunneli lõppu koos Minkuga ma küll ei jõua, seega edasine on määratud ebaõnnestuma.

 

Teisel päeval kohtunikuks Svetlana Zolotnikova. Rajad  lihtsamad. Hüpperajal III koht parima ajaga, agilityrajal parima ajaga IV koht (kiigest mööda jooksmine andis 5 kp).  

Agilityrada: http://www.youtube.com/watch?v=23zicfgymnY
 
 
Agility Plussi eksam 29.03. Kohtunik Anne Tammiksalu. Ühel rajal kohe stardis DSQ, kuna Minku varastas ja jõudis juba üle esimese pulga tulla, siis kasvatuslikel eesmärkidel alustasime uuesti stardist.
Video: http://www.youtube.com/watch?v=41V9aE_8vss

 

Teine rada oli üks pusserduste rida, tulemuseks DSQ. Pikk sirge tunnel keset rada tekitas mulle probleeme mitmes mõttes. Nagu juba eespool mainitud, siis Minku ei oska/taha otse peale pikka siret tunnelit eesolevat tõket otsida, vaid keerab pigem tagasi mulle jalgu, eesoleva tõkke valiks ta ainult siis kui ma piisavalt kõrval tal olen. Samamoodi avastasin, et vaja rohkem treenida oskust iseseisvalt slaalomit teha kui mina maha pean jääma. Eks see on jäänud vähe kahe silma vahele, kuna pole siiani tarvis olnud slaalomist tagasi pikka sirgesse tunnelisse keerata. Positiivne oli see, et ühestki kontaktpinnast mööda ei jooksnud ja poomikontakt oli väga ilus.

Video: http://www.youtube.com/watch?v=OxsjH-B6bno

Foto Ergo Ojaste

Foto Ergo Ojaste

Tunnelite võistlus 06.04. (VIKO klubi tunnelite ostmise toetamiseks), kohtunik Tiina Jürjo. Head jooksurajad. A2/A3 mini/midis Femmul kahe puhta rajaga II koht, Minkul III koht (üks puhas rada ja teine DSQ). Minku esimese raja DSQ puhtalt koerajuhi mäluhäire. Kuna olin Femmuga värskelt kaks ringi jooksnud, siis Minkuga esimesel ringil tekkis mõte, et oleme juba viimasel ringil ja poomi peale saatmise asemel olid mu mõtted hoopis finishi poole suunduval tunnelil. Tunnelisse ma Minkut veel saata ei jõudnud, aga ilma hoota enam poomi peale saata ka ei tahtnud. Seega valisin DSQ ja saatsin uuesti poomi ees olevasse tunnelisse. Kõiki kiirete koerte lõksusid õnnestus meil mõlemal rajal edukalt vältida.

 

Minku I rada http://www.youtube.com/watch?v=BvlPVBWcJns

 
Minku II rada http://www.youtube.com/watch?v=6N1dj1FL4Dk
 
Femmu I rada http://www.youtube.com/watch?v=raWwu-89eDY (poomivea võttis kohtunik tagasi)
 
Femmu II rada http://www.youtube.com/watch?v=ph0ZqjbCAw8
 
 

 
 

Minku kontaktpindadest möödajooksmine paranes märgatavalt vahepeal. Viimased võistlused on ka toimunud kõik TAKO hallis, mille uued popid kummikattega SMART takistused Minkule meeldivad. Kuni nüüd ühes trennis paar nädalat tagasi tekkis Tuhala kiigel jälle peale paari korralikku kiigesooritust täielik keeldumine kiigest. Juhi kuidas tahad, ikka jooksis lihtsalt haukudes mööda. See trenn lõppeski nii, et kiige peale teda ei saanud. Järgmist trenni alustas ta kohe samasuguse möödajooksmisega, seega võtsime kasutusele vähe karmima ja konkreetsema hääletooni ja näpuga näitamise. Toimis küll, täiesti paadunud pärdik veel ei ole:p

 

 

25.11. TAKO eksam,OPEN võistlus, kohtunik Anne Tammiksalu

Pühapäeval toimus aasta viimane ametlik agilityüritus TAKO hallis Lool. Kohtunikuks Anne Tammiksalu. A2 klassis oli kavas kaks agilityrada, saime Minkuga mõlemal disklahvid, seega eksamil kukkusime läbi:).

Esimese raja alguses ebaõnnestus peale pikka sirget tunnelit ettesaatmine ja sealt edasi ei õnnestunud enam miski. Teise raja esimene pool oli viisakam, kiik oli lausa super, aga selle üle rõõmustades tekkis vist mingi lühis, sest unustasin täiesti järgmiseks plaanitud valsi enne A-d, ja kuna Minku ühtegi mäluauku ei andesta, siis oma teed ta jälle tuiskas (jooks: http://www.youtube.com/watch?v=f4o9-HjUzvU).

 

 

Femmuga osalesime Open võistlusel. Üle hulga aja suutsin ennast peale Minkuga jooksmist Femmu radadeks kokku võtta ja ei kujutanud ette, et peaks Femmut nagu borderit üksinda kuhugi orbiidile saatma/jätma. Ikka koos ´´käest kinni´´ ja oma kahe puhta rajaga me hakkama saime ka. Tulemuseks 10 osaleja hulgas II koht.

Kui OPEN hüpperada oli lihtne, siis aglityrada oli kohtunikul see-eest päris huvitav välja mõeldud. Femmu esituses: http://www.youtube.com/watch?v=wFoiHiDZKWY

27.10 Saarlaste agilityklubi võistlus, kohtunik Angela Unger

Laupäeval toimus TAKO hallis Saarlaste Agilityklubi võistlus. Kohtunikuks Angela Unger Saksamaalt. Kohtunikku iseloomustasid väga lihtsad hüpperajad ja keerulised nurgad kontaktpindadele minekul.

 

Hüpperaja meil I koht, 0 kp, kiirus 5,24 m/s. Oleks võinud rohkem kaasa joosta ja mõned kaared väiksemad olla, aga üldiselt enam-vähem ok.

Rada: http://www.youtube.com/watch?v=nU8s4iw7QmI&list=UURSCQfr7pKvBK29Q1VQnlQw&index=1&feature=plcp

 

 

Mõlemal agilityrajal saime dsq. A2 esimesel agilityrajal oli selline pealeminek poomile (nii umbes 90 kraadise nurga alt), mille puhul ma olin juba õppides kindel, et sellega me hakkama ei saa, kuna sellised oskused puuduvad meil mõlemal. Minku jooksiski esimesel korral poomist mööda ja teisel katsel kaotas tasakaalu ja sadas poomilt alla. Õnneks ilma suurema hoota, seega ei midagi ülemäära dramaatilist.

Tegelikult arvan ma, et kohtunikud, kes mõtlevad ka koerte turvalisusele, selliseid nurkasid poomile minekuks kasutama ei peaks ja tegelikult pole ka märganud, et nimekad ja kogenud kohtunikud selliseid poomile pealeminekuid oma radadel kasutaks. Rajale saab raskust anda ka paljude muude elementidega, mille puhul ebaõnnestumine ei lõppe potentsiaalse vigastusega. Sest ükskõik kui hästi koer ka iseseisvalt igasuguste jaburate nurkade alt poomi leida ei oskaks, jääb alati alles inimfaktor, mis tähendab, et koerajuht võib jääda käsuga hiljaks, jääda koerale ette, anda koerale väga kehva trajektoori jne, mis puhul koer saab liiga hilja info, et nüüd on vaja ennast poomile saamiseks paika ajada. Muidugi võib väita, et koera saab ju peaaegu seisma pidurdada ja siis alles õige suuna poomile anda, aga tegelikult ei saa üks kohtunik, eriti madalamates klassides, sellega küll arvestada, et kõik koerajuhid nii oskuslikud ja tähelepanelikud oleks ja kõik koerad nii treenitud. Tänapäeva agilitys on juba nii palju kiireid ja pööraseid koeri, et kohtunik peaks rada planeerides kindlasti arvesse võtma ka turvalisuse aspekti. Piltlikult öeldes, on suur vahe, kas rada läbib sörkiv tervisejooksja või sprindib seal Usain Bolt. Ilmselt kui tervisejooksja nurga alt poomile minnes koperdab poomi liistu taha või satub jalaga liiga poomi servale, et juhtu temaga midagi, vaid ta sätib jala paika ja läheb edasi. Usain Bolt ilmselt mingile poomi ebatasasusele sattudes kaotab tasakaalu ja lendab sealt alla, sest sellise kiiruse pealt pole võimalik enam korrektuure teha.  

Siin üks väike näide sellest, mis võib juhtuda, kui kiire koer nii kehvasti poomile peale läheb, et ei suuda enam tasakaalu leida:  http://www.youtube.com/watch?v=sYAQFBOJxOg

Nagu on teada, siis Minku murdis kunagi poomilt kukkudes esikäpa.

Vahepeal on aga kohale jõudnud talv! Eelmise aasta blogis on 28.dets Sakus tehtud piltidel roheline sammal:)

Tuhala võistlus 01.07, kohtunik Svetlana Kreslina

Seekord oli võistluse korraldajaks meie oma klubi Agility Pluss. Ilm oli super ja kõik sujus kenasti, pisut kahju oli vaid, et  kohtunik sättis radu väga platsi ühte äärde, mis jättis poomile üsna kehva koha ja stardiks ka mitte just üleliigselt ruumi, samas kui päris tubli tükk mõnevõrra siledamat platsi tagapool seisis kasutamata.  

A2  klassis meie saagiks Minkuga 2 dsq ja üks III koht. Mõlemad disklahvid puhtalt mu enda hooletuse viga ja tulid seekord tunnelites. Ühel puhul jätsin koera lihtsalt ripakile, kuna korraks ununes rada, sattusin valesse kohta ja kaugemasse tunneliauku ta lipsaski. Teisel puhul juhtisin täiesti valesti, sest kindlasti ei keera koer pikast sirgest tunnelist tagasi koerajuhi poole, kui koerajuht koos koeraga otsesuunas kaasa jookseb. 

Kiigemonsterit taltsutamas (foto Martti Vaidla)

Numbrilistest tulemusest või siis õigemini mitte-tulemustest hoolimata olen Minkuga väga rahul. Stardis püsis, poomiotsad olid ilusad, kontakt minuga super, mingit plähmerdamist pole niikaua kuni ma vähegi adekvaatselt juhtida suudan. Tundub, et kõik elemendid, millele trennis ja muul ajal tähelepanu on pööratud, hakkavad nüüd moodustama mingit tervikut, hakkab saabuma teatav sujuvus ja vastastikune mõistmine.   

Foto Martti Vaidla

I agilityrada: III koht, 15 kp. Kuna video ei alga päris raja algusest, siis pole näha, et tegelikult jookseb Minku  esimese korraga ka kiigest mööda ja samuti sooritab koleda lendkiige teisel katsel. Lisaks veel tõkkest mööda jooksmine enne slaalomit, mis juba videol näha on. Kogu pusserduse peale oli aeg üle 4 m/s :)  

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=C2TgVdBK6Mo

II agilityrada: http://www.youtube.com/watch?v=v-bbPHzJnfo&feature=plcp

Hüpperada: http://www.youtube.com/watch?v=g1cM7QGxu-A&feature=plcp

Femmu osales kahel A3 agilityrajal. Esimesel rajal dsq, jäime seal oma traditsioonilise kitsaskohaga e. tagant võetava tõkkega pusserdama. Ausalt öeldes oli eelnev tõkete jada päris keeruline meelde jätta, eks juhe jooksis pisut kokku.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=ZRYM0AloB9w&feature=plcp

Teisel agilityrajal rajavigadeta jooks, aega ei mahtunud ka teised puhtad rajad teinud minikoerad (kiiruse oli kohtunik ette näinud ka päris rammusa: 4,1m/s), aga kuna Femmu mahtus kõige vähem aega, siis tulemuseks III koht.

Jooks:http://www.youtube.com/watch?v=IRC9bJ3Lds8&feature=plcp

Suvepilte: