Soomes oleme Minkuga kolm korda võistlemas käinud, igas klassis korra. Kuna eelmisel aastal Syysskabadel Helsingis oli väga lahe ja asukoht Tallinnast laevaga tulijatele ka igati sobiv, siis sai seekordki otsustatud samal võistlusel osaleda. Muidugi ei arvanud, et A3 klassis õnnestuks esikohti saavutada nii nagu madalamates klassides, eriti veel meie ebastabiilsuse juures. Kuid radadega meil vedas (Ritva Herrala rajad olid parajad jooksurajad suht otse poomilt mahaminekutega, millel raskused olid tekitatud peamiselt koeri enda poole tõmbavate ahvatlevate tõketega finishijoonel) ja kahe esikohaga pistsime taskusse lausa kaks agility serti.
Esimesel päeval saime esikoha Soome minide edetabelijuhi legendaarse Sonicu ja Sini Erikssoni ees. Muidugi ei ole 8,5-aastase Sonicu kiirus enam see mis varem, aga selle eest on paremini kokku harjutanud ja kindlamat võistluspaari raske leida. Muidugi olin sellist Soome agility raduvara võites sõgeda oravaga väga rahul.
Kuna koha peal oli väga raske aru saada, kas Soome sert jääb ootele kuniks Eesti tiitli kinnitame või mitte, siis võtsime igaks juhuks mõlemad serdid vastu. Ega siis potentsiaalseid tiitleid saa ripakile jätta, seega on Minku nüüd Eesti ja Soome Agility Tšempion.
Ka Femmu ja Powers käisid Soomes trippimas ning kuna me polnud kaugeltki ainsad eestlased, siis oli õhkkond täitsa kodune ja hotelliõhtu meeleolukas. Kui eestlaste-horvaatlaste ühiselt jalutuskäigult peale võistlust tagasi jõudsime, olid kõik juba lahkunud. Võtsime enne rämpstoitu pugima suundumist selle väikse aja, et Powersit kiirelt Soome kiviklibu pinnasel treenida:p
Juba eelmisest korrast oli meelde jäänud Helsingi kesklinna läheduses laiuv mõnus park, nii et seekord me juba teadsime, kus laeva väljumiseni jäänud tunnid surnuks lüüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar