Dobby 9-kuune

 

 

 

Kõrgus 8,5-kuuselt oli 51 cm, arvan, et kaalub endiselt alla 14 kg, paar nädalat tagasi oli 13,5 kg, aga päris värsked andmed puuduvad (tean, et mõned koguvad noorborderite võrdlusandmeid;) ).
 

Vahepeal on Dobby ilmutanud puberteedi märke, mis peaasjalikult väljendub soovimatuses oma trennikorra või laheda jalutuskäigu lõppedes autosse tulla ja ülbemates mängudes iidolist vanemborder Keiliga. Kui keegi eriti innukalt kiljudes rada läbib tal nina all, siis ta küll kargab kuuldava frustratsioonimöirgega oma mänguasja järama, aga  jalga ta pigem ei lase, kuigi eks tuleb aeg-ajalt siiski ka seda ette. Täna näiteks ei pidanud Dobby närv vastu kui Inga heledal häälel Keilile poomi käskluse andis ja ta tuiskas mööda poomi Keilile järgi:p.  Siiski, need on pigem erandjuhused, niikaua kuni temaga aktiivselt tegeldaks tal muude häirijate jaoks silmi ei jagu ja tegelikult suudab ta keskenduda päris hästi, hoolimata sellest, et tänaseks on tema agilityvaimustus juba üsna suureks kasvanud. Tegelikult, kui ma varem arvasin, et temast saab selline korralik ja viisakalt kulgev oiviku tüüpi agilitykoer, siis nüüd ma pole selles enam kindel, sest kohati on ta ikka paras pärdik juba ka....ilmselt kallutab õrnas kutsikaeas Minku-sugusega koos treenimine ka kõige rahumeelsemat borderit ületama seda õhkõrna piiri "normaalsuse" ja teispoolsuse vahel:D

Mis puutub agilityoskustesse, siis Dobby on juba päris mitu korda täiskõrguses poomi teinud. Kuna 2x2 õpe läks nii lihtsalt ja kiirelt ja ei taha ju samasse kohta liiga kauaks toppama jääda, siis jõudis ta kuidagi planeerimatult kiirelt sinna päris poomi otsa. Seoses ärevuse ja kiiruse kasvuga ta alati enam poomi otsa pidama ei jää, aga õnnestumise protsent on üsna hea. Kuna Dobby treenib olude sunnil kas üksi või koos edasijõudnud koertega, siis saab temaga ka raskematest radadest jupikesi tehtud ja mulle tundub et see on meile mõlemale kasulik, saab siiski kergelt tunde kätte, et kuidas see "päris" asi ükskord olema hakkab, mida lihtsate harjutustega ei saa. Eelduseks on muidugi kutsikas, kes talub sellist "jahumist" ja ebaõnnestumist hästi, sest ega meil need jupikesedki esimesel-teisel-kolmandal katsel siis ei pruugi õnnestuda:p Muidugi tegeleme tasakaaluks ka kutsikapärasemate asjadega. Dobby on väga tähelepanelik ja jälgib juhtimist väga hoolega. Praegu toimub areng iga trenniga, märkamatult ei ole mingi eelmises trennis spetsiaalselt näitamist ja tegelmist nõudev asi järgmises trennis enam mingi nähtus. Ootan huviga slaalomiõpet, mis läheb lahti 12-kuuselt.     

Vahepeal oli jõul ja sellest sai ilma-kroonika jaoks käepäraste vahenditega mõned pildid plõksitud, et näidata, et lund pole ei mere ääres, ei metsas ega põllul