Pages

22. sept 2013

Luige võistlus 24-25.08, kohtunik Antonin Grygar ehk "We are the Champions" :)

Tšehhi kohtuniku Antonin Grygari agilityrada saime suve algul A2 klassis ise proovida Poolas IABC-l ja A3 klassi esituses ka pealt vaadata ning meelde need rajad igatahes jäid, kuna antud kohtunikul on oma käekiri üsna välja kujunenud. Härra Grygar armastab kasutada lauda ja paigutada kontakttakistuste alla ja ka mujale pikki tunneleid, kuhu koera peab päris kaugelt saatma. Tunnelitesse kaugelt minemine on Minku jaoks käkitegu, küll on aga omanikul vähe rohkem tegemist, et järgmisesse olukorda jõuda, aga siiski enam-vähem saame hakkama, kuna sellistes olukordades ma juba koera usaldan.  Kuna olime ka eelnevalt mitmes trennis selle kohtuniku radu harjutanud ja nende üle kambakesi ohkinud, siis olime eesootavaks tormamiseks valmis ja see väljenduski laupäevase esimese agilityraja I koha võitmises (19 minikoera hulgas). Teisel rajal dsq (õppetund: ei tasu ikka päris ummisjalu ka tormata:D).
 
Pühapäevane rahvusvahelise võistluse hüpperada oli kohe päris lihtne, selline korralik jooksurada. Raja lihtsust näitab ka Minku kiirus: 5,67 m/s. Rallirajad meile üldiselt pigem sobivad ja selle hüpperaja me võitsime.
 
Ka agilityrajal olid meil kõik võimalused võita olemas. Isegi see, et Minku peale poomi olevast kõverast tunnelist esimese hooga kõigeepalt nina valele poole välja keeras, ei oleks meile saatuslikuks saanud, kui mina vaid oleks julgenud lõpus peale slaalomit planeeritult kätt vahetada. Aga seal slaalomi kõrval ma siis olin, peaaegu raja lõpus, eelnevalt kõik suht kenasti kulgenud... ja lihtsalt ei julgenud kätta vahetada, sest kartsin Minkut slaalomist välja tõmmata:p Seega jooksin viimased tõkkeid väga eba-optimaalselt pikemat trajektoori pidi koera enda ette saates, kuna ei julgenud koera usaldada ja sinna see caciag kolme sajandiku kaugusele täiesti ärateenitult meist jäigi! Tulemuseks II koht ja reserv-caciag.  

Koondarvestuses rahvusvahelise võistluse I koht ning samuti on Minkul nüüd olemas vajalikud võistlustulemused Eesti Agility Tšempioni tiitli kinnitamiseks. Vajamineva näitusehinde sai Minku ka probleemideta kätte ja ühe kikki viskava kõrvaga agilityorav on nüüd juba elus teistkordselt näitusel "suurepäraseks" hinnatud:p
 
 

2. sept 2013

Eesti Meistrivõistlused Agilitys 2013

3. augustil osalesime Viljandis Minkuga tema elu esimestel Eesti meistrikatel. Kohtunikuks oli Vile klubi kohale toonud väga nimeka austerlase Bernd Hüppe.
Eesti meistrivõistlused, kus osaleda saavad vaid kõrgeimas klassis võistlevad koerad, on juba täiesti viisaka mastaabiga üritus. Osalemas oli 20 mini, 10 midi ja 25 maksi koera (kokku 55 koera), võrdlusena esimestel meistikatel 2007. aastal osales koeri kokku 13. Ja meistrite väljaselgitamisel tõesti enam ilma  elektroonilise ajavõtusüsteemita hakkama ei saa.
 
Koerajuhid kuulamas kohtuniku manitsussõnu: have fun and treat your dogs well (meistrikatel õnneks kedagi polnud noomida vaja, aga järgmisel päeval jälgis onu päris hoolega ja pikalt rajalt lahkuvaid rahuolematuid koerajuhte ja seda, kuidas nad pärast koertega käituvad, ning üks sai ka lausa pragada)
 
Härra Hüppe hüpperada oli suhteliselt lihtne, ilmselt eesmärgiga agilityrajaks võimalikult palju koeri konkurentsi jätta. Õnnetuseks pudenes meil maha üks tõkkepulk. Aeg oli Olli järel teine.
 
Agilityrajaga saime ka üsna kenasti hakkama, kuid raja lõpuosas sai meile saatuslikuks poomilt vasakule tagasi pööramine. Minku lendas kenasti poomi otsast üle. Videolt muidugi selgub tõsiasi, et ma teen seal tema poomilt keeramiseks mingit huvitavat koha peal tippimist ka, mida ma trennis ei harrasta. mental note: ilmselt kui ikka ei oska üle jääva ajaga midagi asjalikumat kui koha pea tippimine peale hakata, siis peaks valima mõne rohkem enda liikumist nõudvama manöövri:D Agilityrajal oli meil napilt kõige kiirem aeg.
 
 
Kuna nii hüpperajal kui agilityrajal saime 5 karistuspunkti, siis koondarvestuses oli meie koht oma 10 kp-ga kahekümne minikoera hulgas 7.  
 
Foto Elizabeth Heinrich
 
Ööbisime Holstre Polli puhkekeskuses, kus Powersil õnnestus õhtule särtsu lisada: nimelt terrasilt, kuhu me ennast peale võistlust mugima sättisime ja mis minu teada oli klaasseinaga piiratud kenasti, suutis ta siiski leida ühe piisavalt laia prao ja pääseda katusele. Õnneks suutsin katusel nuhkivat kutsikat märgates rahu säilitada ja ta petlikult lõbusal hääletoonil jälle samast praost tagasi terrassile meelitada. Täiskasvanud koera puhul polekski ju hullu, aga minul puudub usk Powersi kainesse mõistusesse ja sellesse, et ta kindlasti ei hüppaks katuselt alla mõnda linnukest püüdma. Võeh:p
 
Järgmisel päeval olime jälle platsis rahvusvahelisel agilityvõistlusel. Sealsed rajad olid juba meie jaoks üsna krõbedad ja saime mõlemad jooksud dsq.
Iseenesest mulle antud kohtuniku rajad väga meeldisid, eriti RV hüpperada oli põnev oma tunnel, tõke,rõngas, kõvera tunneli kaugem tunneliauk kombinatsiooniga, mis sai saatuslikuks väga paljudele, nii ka meile: