3. augustil osalesime Viljandis Minkuga tema elu esimestel Eesti meistrikatel. Kohtunikuks oli Vile klubi kohale toonud väga nimeka austerlase Bernd Hüppe.
Eesti meistrivõistlused, kus osaleda saavad vaid kõrgeimas klassis võistlevad koerad, on juba täiesti viisaka mastaabiga üritus. Osalemas oli 20 mini, 10 midi ja 25 maksi koera (kokku 55 koera), võrdlusena esimestel meistikatel 2007. aastal osales koeri kokku 13. Ja meistrite väljaselgitamisel tõesti enam ilma elektroonilise ajavõtusüsteemita hakkama ei saa.
 |
| Koerajuhid kuulamas kohtuniku manitsussõnu: have fun and treat your dogs well (meistrikatel õnneks kedagi polnud noomida vaja, aga järgmisel päeval jälgis onu päris hoolega ja pikalt rajalt lahkuvaid rahuolematuid koerajuhte ja seda, kuidas nad pärast koertega käituvad, ning üks sai ka lausa pragada) |
Härra Hüppe hüpperada oli suhteliselt lihtne, ilmselt eesmärgiga agilityrajaks võimalikult palju koeri konkurentsi jätta. Õnnetuseks pudenes meil maha üks tõkkepulk. Aeg oli Olli järel teine.
Agilityrajaga saime ka üsna kenasti hakkama, kuid raja lõpuosas sai meile saatuslikuks poomilt vasakule tagasi pööramine. Minku lendas kenasti poomi otsast üle. Videolt muidugi selgub tõsiasi, et ma teen seal tema poomilt keeramiseks mingit huvitavat koha peal tippimist ka, mida ma trennis ei harrasta. mental note: ilmselt kui ikka ei oska üle jääva ajaga midagi asjalikumat kui koha pea tippimine peale hakata, siis peaks valima mõne rohkem enda liikumist nõudvama manöövri:D Agilityrajal oli meil napilt kõige kiirem aeg.
Kuna nii hüpperajal kui agilityrajal saime 5 karistuspunkti, siis koondarvestuses oli meie koht oma 10 kp-ga kahekümne minikoera hulgas 7.
 |
| Foto Elizabeth Heinrich |
Ööbisime Holstre Polli puhkekeskuses, kus Powersil õnnestus õhtule särtsu lisada: nimelt terrasilt, kuhu me ennast peale võistlust mugima sättisime ja mis minu teada oli klaasseinaga piiratud kenasti, suutis ta siiski leida ühe piisavalt laia prao ja pääseda katusele. Õnneks suutsin katusel nuhkivat kutsikat märgates rahu säilitada ja ta petlikult lõbusal hääletoonil jälle samast praost tagasi terrassile meelitada. Täiskasvanud koera puhul polekski ju hullu, aga minul puudub usk Powersi kainesse mõistusesse ja sellesse, et ta kindlasti ei hüppaks katuselt alla mõnda linnukest püüdma. Võeh:p
Järgmisel päeval olime jälle platsis rahvusvahelisel agilityvõistlusel. Sealsed rajad olid juba meie jaoks üsna krõbedad ja saime mõlemad jooksud dsq.
Iseenesest mulle antud kohtuniku rajad väga meeldisid, eriti RV hüpperada oli põnev oma tunnel, tõke,rõngas, kõvera tunneli kaugem tunneliauk kombinatsiooniga, mis sai saatuslikuks väga paljudele, nii ka meile:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar