All Zet All Jazzed Up

Eesti agilitys on käimas tõeline beebibuum ja sellest puutumata pole jäänud ka Agility Pluss.
Lõpuks ta siis kohale jõudis, see Agility Plussi esimene border:) Lahe borderi-beebi Taanimaalt uhkest agilityborderite suguvõsast - All Zet All Jazzed Up ehk Jazzie.

Niisiis täitubki Inga soov kiiret ja vihast maksikutsikat treenida, sest enam kiiremate ja vihasematena neid vist saada ei ole:) Pisike Jazzie ongi täpselt nii kihvt nagu ma arvasin - üliarmas ja julge, uuris kohe Tuhala halli läbi, tuiskas Minkuga ringi ja üritas Minkut kahel korral ka korraliku borderina ``eyeballida``, mis 2,5 kuuse kutsika esituses nägi ülimalt naljakas välja:D 

Palju õnne ja jaksu Margitile ja teistele asjaosalistele Jazziest ühe korraliku agilityborderi kasvatamisel!!


Õnnelik titemamma Margit ja Jazzie:)



Tumanova koolitus

Käis jäärapäiseid eestlasi taas kord trenereerimas tuntud vene agilitysportlane, koolitaja ja maailmameister Svetlana Tumanova. Osalesime ka Minkuga algajate rühmas.

Minku jaoks oli tegemist esimese üritusega, kus pidi agilityga tegelema  väljaspool Tuhalat ja täiesti võõras ümbruses. Minu peamiseks eesmärgiks koolitusele kirja pannes oligi aimu saada, mida ja kas üldse Minku sellises olukorras on nõus tegema, kas ta pelgab, kas ta tähelepanu hajub jne...

Lisaks saime muidugi kõvasti tõkkeid litsuda ja midagi oleks isegi välja tulnud, kui Minku oskaks stardis oodata või mina oleks suutnud joosta sama kiiresti kui Minku, saata ta A alla suht sirgesse tunnelisse ja jõudnud teise otsa pimepööret tegema...hä-hää-hää..selline asi hakkab jumet võtma alles siis, kui ma saan koera eelneval tõkkel kontrollimata tõkke taha saata ja ise juba minema lidun, aga selliseid oskusi meil veel mitte pole, et koer mitme takistuse jagu kusagil seja taga on ja isetegevust teeb ja siis nagu nõiaväel tunnelist õige käe otsa ilmub. Aga noh, küll nad tulevad, kus nad pääsevad:p

Teine trainingsession möödus meil suhteliselt väikeste füüsiliste vaevustega, kuna enamus aega sai tegeletud koera pimedasse kõverasse tunnelisse pressimisega ja tunneli augu ees taidlemisega, et takistada teda valelt poolt väljumast, kuna Tumanova tahtis, et ma ise paigalt liikumata saadaksin Minku ette tunnelise, aga sellist ettesaatmist, et mina seisan täiesti paigal me harjutanud pole ja Minku oli segaduses. 
Sain aru, et siin taga peitus idee, et koerale ei jääks muljet, et ta saab kõrvale nihverdada ja otsustada täna teen-homme ei tee...aga ise ma ausalt öeldes selliseid sunnimeetodeid ei kasutaks, eriti nii pikalt ja kutsika puhul, kes sellist võtet lihtsalt ei tunne. Muidugi see sund hakkas toimuma alles siis kui Minku mitu korda oli läbi jooksunud sealt tunnelist (nii et ma ta hoo pealt saatsin), nii et täitsa kartvat koera ilmselt Tumanova ei käsiks tunnelisse pressida. Õnneks Minkut pimedasse tunnelisse kapseldamine ei traumeerinud, ajas jalad harki, mölises natukene ja tuli ikka valest otsast välja:D  Oleks Minku asemel olnud Femmu, siis järgmised kümme trenni poleks ta ilmselt ühtegi tunnelisse läinud. Natukene kahju,et pea kogu aeg läks selle tulemusetu taidlemise peale, aga noh ma oletan, et nii kogenud koolitaja ikka teab, mida ta teeb ja mida ta kelleltki saada tahab ja ilmselt saab ka aru, millise koera puhul milliseid meetodeid võib tagasilöökideta kasutada.

Kokkuvõttes oli ikkagi väga huvitav. Saime uusi asju proovida ja teisi vahtida. Üldiselt ütles  Tumanova, et mina kasutan õigeid võtteid, koer lihtsalt ei oska veel mind ja kätt nii hästi jälgida, ja mulle tundus, et Minku meeldis talle täitsa hästi.

Ise ma jäin Minkuga lausa ülimalt rahule, kuna ta oli huvitatud, kontaktne ja lõbusas tujus, ei mingit ehmatust ega kõhklusi seoses võõra ümbruse ja olukorraga. Võib-olla olengi ise liiga paranoiline ja põdema harjunud, sest Femmuga oli pikka aega ju igal võõral platsil hoolega meeleolu vaja jälgida.

Tumanovast inspireeritud e. tumaniseerunud treeneritädi Inga, keda Tumanova oli pannund neegersprinterina kihutama, pani meile järgmises trennis maha täiesti sadistliku jooksuraja ja ise irvitas kõrvalt mu ponnistusi vaadates. Rebenenud reie kiuste võin siiski kinnitada, et meid ei murra miski:D!!!

Kolm musketäri ja kurikael tuulisel rannal

Kes mind A3-e lasi?!!!

Laupäeval toimus Tartu lähedal Kilgi tallides agilityvõistlus (84 osalejat!). Hooaja viimane võistlus, edaspidi sellel aastal veel mõned eksamid vaid. Tore koht oli võistlemiseks, pinnas oli viimase peal ja boonuseks sai ka ilusaid hobuseid vahtida. Kohtunik Leena Rantamäki-Lahtineni rajad ei olnud väga rasked (kui oleks olnud vähem ruumi rada maha panna, oleks ilmselt ahvatlusi valele takistusele minna rohkem tekkinud), sellised jooksurajad. Ääremärkusena ütleks siiski, et pole ammu näinud,et kohtunik nii palju ülehüpatud kontakte läbi laseks, eriti poomil.
Tassisin küll fotoka kaasa, kuid ühtegi pilti ei märganud teha.
Aga ega siin pole erilist vahet, kas mul on fotokas kaasas või ei, ilmselt poleks ma midagi kaadrisse niikuinii saanud..noh näiteks täna tegin metsas Tuutust pilti:

Tuutu saba

Samasugust taiplikkust ilmutasin ka võistlustel:) Kuna läksime Margiti ja Jaanikaga kohale juba kella 9:30neks, siis olin täitsa valmis selleks, et Femmu kella kolmeks on üritusest tüdinenud. Aga nii see polnud ja esimene jooks õnnestus meil lausa suurepäraselt, Femmu jooksis üsna lõbusalt ja tegime ``puhta`` raja. jippiii. except mutt oli raja valesti pähe õppinud! Oleks siis midagi keerulist olnud, mingi raske kombinatsioon vms..oh ei, lihtsalt üks üksik tõke, mis tuli võtta ümbert, mitte otse üle nagu mina õppisin. Ega ma ju ei vaata kuidas teised õpivad...ikka omaenese tarkusest eksole...Saatuslikuks said kahepoolsed numbrid. Kui tõkketiiva vahelt paistab nt. number 17, siis see, kus pool tõket see numbrialus ise paikneb on ilmselt minu jaoks juba liiast tähele panna! No vähemalt nii umbes nelja järgneva võistleja jagu sain rõõmustada puhta raja üle, siis taipasin, et mingil põhjusel teevad kõik järgmised seda tõket teiselt poolt. Oh jeh, sinna läks igatahes teine koht, (mõõtsin nii enese piitsutamiseks video pealt üle, et teisele kohale tulnud Liisu oli pisut aeglasem..mitte-Eesti koer kes võitis, oli, jumal tänatud, püüdmatult kiire, oh seda nuttu ja hala veel siis kui esimene koht oleks nii lollilt ära läinud:) Üldiselt ma väga ei põe kui vussi läheb, aga no selline vuss paneb mind küll oma vaimsete võimete üle tugevalt järele mõtlema:p
Jooks ise nähtav Agility Plussi juutuubis: http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/7/Re68c6v1fYY

Teisel rajal tegin jälle oma tüüpvea, jätsin koera tunnelit tegema ja läksin tõkke juurde ootama ja muidugi tuli Femmu otsejoones minu juurde, mitte ei võtnud teiselt poolt tõket nagu ma olin asja ette kujutanud, tulemuseks karistuspunktid, pusserdasin ka järgmisel tõkkel ja lõpuks seitsmes koht üheteistkümnest. Positiivsena võib märkida, et Femmu jooksis üsna lõbusalt täitsa võõras kohas ja iseseisvalt rada õppides mõtlesin ma välja samad võtted, mida tegid Elika ja Inga..erinevalt neist ei tulnud mul need lihtsalt välja;)
Enamusele meie klubilistest oli päev väga edukas. Eredamad hetked siis Inga ja Tutulutu kaks nulliga võitu A3 midis. Piret ja bordercavalier Rööbik vahetasid klassi ja on nüüdsest A2es. Kristina sai Jokeriga A2 puhta raja kirja. Elika Troyga võitis A0is ühe jooksu puhta rajaga. Ühesõnaga palju õnne tublidele ja mind nädalaks toidult maha:)