TAKO võistlus 15.-16.09, rajatreening 22.09, klikkerkoolitus 23.09

15.-16.09. võistlus toimus TAKO  uues popis agilityhallis Lool, kohtunikuks rootslane Nils Lindqvist, üks tänavuse European Openi kohtunikest.

Rajad just ülemäära lihtsad ei olnud ja nagu mitmed varem sel aastal Eestis hinnanud kohtunikud, pingutas Nils Lindqvist kõvasti ka esimeste kontaktpindade hindamisega. Samuti paistis talle väga  meeldivat okser ja nagu eelmistelgi kordadel kui kohtunikud on okserit kasutanud, lendasid väga paljud koerad okserisse sisse. Vast meenutas see võistlus meile okseri treenimise vajadust ja seda, et just eriti okseril tähendab hilinenud ja ebaselge koerajuhtimine pulkade pudenemist, sest tavalisel hüppetõkkel suudab hea hüppega koer ka kehva juhtimise korral puhtalt hüpata, aga okserit ikka naljalt ei ületa, kui järgneva keeramise käsk tuleb alles siis, kui koer juba hüppele ära on tõuganud. 

Minul läks see võistlus ikka täitsa metsa. Kahel rajal kirjas oleva Femmuga jooksin esimese raja lõpetuseks viimastel tõketel koerast nii palju ette, et Femmu tuli viimasest tõkkest mööda. Teisel rajal saime kohe alguses disklahvi kehva nurga all olevat müüri valelt poolt ületades.

 

Minkuga õnnestus saada lausa neli disklahvi!Lasin tal terve nädalavahetuse stardis varastada, mis päädis sellega, et viimasel rajal keeldus ta isegi stardiasendisse tulemast. Samuti ei suutnud teda kiigele pidama saada. Esimesel agilityrajal õnnestus Minku suhteliselt raja alguses kaks korda järest poomi asemel tunnelisse ajada, peale mida lahkusime rajalt, sest võistlusel pole viisakas treenida ja siis veel rada ka lõpuni läbida.

Hüpperajal ei saanud hakkama suure hoo pealt täpselt paralleelselt jooksusuunaga paikneva hüppetõkke tagantpoolt ületamisega, Minku lipsas sellele eestpoolt ja dsq oligi käes. See oli ka ainuke enam-vähem viisakas rada meie esituses sel nädalavahetusel. Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=by6B-4BZhu8

 

Teise päeva esimesel rajal lipsas Minku mul selja tagant tunneliaugust A asemel hüppetõkkele, kuna jätsin tal selleks tee vabaks. Teisel rajal korjasin Minku pärast kiike ära, aga  sellele rajale poleks tohtinud teda lastagi, sest stardis käitus ta juba väga kummaliselt, aga eks mul oli ju tarvis hirmsasti ikka veel kiike katsetada (kuhu ta loomulikult pidama ei jäänud)

Stardihullus: http://www.youtube.com/watch?v=9Pz6ke0_o2Y

Minku stiilinäide kiigel...nagu näha pole tal plaaniski sinna otsa pidama jääda...peale kiike oli ette nähtud pööre vasakule (foto Livia Kask)

 

Minku oli ennast päeva lõpuks nii üles kruttinud, et võistlusjärgselt metsas autost pääsedes jooksis nagu katkine duracell täiskiirusel 50m edasi-50m tagasi-50 m edasi-50m tagasi jne...lõpuks surnult maha ei kukkunud, aga vahtu ajas küll välja.

 

Möödunud laupäeval (22.09) toimus TAKO hallis rajatreening, kus sai katsetada ühe MM kohtuniku radasid.  Korrigeerisin oma jaburat stardikäitumist ja start paranes oluliselt. Samuti kiige peal püsimine. Kiigele me küll hästi pihta ei saanud keerulisemate nurkade alt e. siis meeldetuletus, et tuleb kiike hakata tegema ka raskemate nurkade alt. Treening oli väga kasulik, sest kuna ´´kohtunik´´ vilistas ja enne Minkut jooksis sheltie Chika, kes on ka üks väga ärev tüüp, siis oli Minku väga põnevil ja ilmselgelt veendunud, et tegemist on võistlusega.

 

Pühapäeval (23.09.) toimus Agility Plussi rahvale Lea Tummelehe huvitav loeng sellest, kuidas koerad õpivad, operantsest tingimisest ja selle praktilisest rakendusest - klikkerkoolitusest. Pärast teoreetilist osa suundusime agilityhooli praktiseerima ehk siis isiklikele koertele mõnd uut trikki/käitumist sheipima. See oli väga kasulik meeldetuletus, sest klikker oligi väljaspool trenniplatsi suht hooletusse jäänud, nüüd võtsin jälle mõne uue triki päevakorda.

 

Näitlik õppematerjal: koeratreener Margareta toppimas koer Elikale kommi kõhtu
 (foto Kristina Grau)

Töö sektsioonides: Winston õpib tagurdades üle õla vaatama
(foto Kristina Grau)

 

1.-2. september Soomes

Septembri alguses võtsime veel enne sügistorme ette kahepäevase võistlustripi Soome. Osales Minku kahel päeval ja kokku kuuel rajal.

Laupäeval oli kavva võetud Syysskabat Helsingis Purina hallis.  Võistlus toimus samaaegselt kolmel platsil ja igaüks sai proovida kolme erineva kohtuniku radasid. Me polnud ainsad eestlased üritusel, A2 mini klassis osales peale meie veel lausa kaks Eesti võistluspaari.

Harjutustõketel oli Minku silmnähtavalt tavapärasest aeglasem, tema jaoks oli selline peen kiviklibu pinnas midagi täiesti uut ja ma jõudsin juba pisut murelikuks muutuda,  ka enda jalanõudevalik e. butsad ei tundunud parim selle pinnase jaoks. Aga rajal selgus, et muretsemiseks pole põhjust, Minku harjus sellega ruttu ära, et kurvis külg ette kisub ja pidamine just parim pole.

Esimese raja pani püsti meile Pärnust Jõulumäelt juba tuttav horvaat Zeljko Gora. Too üks rada oli minu meelest vähemalt kraadi võrra lihtsam kui Pärnus maha pandud A2 rajad. Kuigi slaalomisse sisenemine oli suhteliselt kerge, ebaõnnestus meil see esimesel korral, pudenes ka pulk. Pärast A-d olevalt tõkkelt keeras Minku tagasi ümber kaugema tiiva, aga sinna kadus vaid aega. Kokku 10 kp ja III koht. Kiigega olin ülirahul,  pärast Luige ebaõnnestunud kiigesooritusi tegime enne kahel järjestikusel päeval mõtestatud kiigetrenni.

Rada: http://www.youtube.com/watch?v=BumGxqIn0Bc

 

 

Järgmisena saime katsetada austerlase Hans Friedi hüpperada, mis nägi ette sellist slaalomisse sisenemist, millega ei saanud puhtalt hakkama vist küll mitte keegi ja kui me poleks juba varem dsq saanud, siis oleks seal saanud. Selle raja võit läks Eestisse Edele ja Chikale.

Rada: http://www.youtube.com/watch?v=ONGl7SuyX9A&feature=relmfu

 

Kolmandana agilityrada Mia Laamanenilt. Sisaldas väga huvitavat kombinatsiooni: slaalomist sirgelt kotti ja peale kotti väga lähedal oleva tunneli kaugemasse auku. Kuigi ma tõmbasin Minku seal pisut üle, siis vähemalt õnnestus meil see koht puhtalt sooritada erinevalt paljudest teistest kes üritasid jätta koera iseseisvalt slaalomit tegema ja enne koera kotisuu juurde jõuda. Kuna ma püüan alati vältida potentsiaalseid koera tallumise kohti, siis mulle ei tekkinud mõtetki hakata seal koeraga sirgel võidu jooksma. Puhas agilityrada polnud kaugel, kuna poom, kiik ja A olid kõik ilusad ning ka koti-lõksu läbisime edukalt, aga kahjuks tekkis ühe hüppetõkke ees kaks korda järjest tõrge. Kohtunik ütles ka pärast, et damn shame:)

Sellelt rajalt I koht.

Rada: http://www.youtube.com/watch?v=IvoqSx7aC4Q

 

 

Ning nagu niuhti oligi tunni ajaga kolm rada joostud. Peale seninägematu pinnase oli minu jaoks ka täiesti uus elamus selline võistluskonveier, et ühelt rajalt jooksed teist õppima ja vaevu jõuad koera vahepeal boksi panna (olime ka oma klassi viimased startijad). Minku pidas õnneks kenasti vastu ega hakanud plähmama.

Vaatasime veel ära A3 jooksud ja olime tunnistajaks Marje ja Süsi uhkele III kohale, mis tõi kaasa ka Soome serdi (A3 maksiklassis võib Soomes vabalt olla 30 koera ühel võistlusel kirjas, e. siis sellises konkurentsis saavutatud tulemused on igatahes väärtuslikud).

 

Siis oli aeg üles otsida hotell merekaldal. Kuna olin ankeedis ära maininud ka koerad, siis paigutati meid Rantapuisto hotellis spetsiaalselt kaugemasse tiiba, kust pääses kohe hotellitoast sisuliselt otse õue ilma peamaja läbimata ja koerte eest mingit lisatasu ka ei küsitud. Hommikusöök oli ka toekas:)  

 

Hotell oli tõesti mere kaldal nagu lubatud

Terve oma esimese eluaasta oli Femmu kotikoer ja see harjumus on talle sisse jäänudki

Teiseks päevaks olin valinud võistluse Hattulas, u. 115 km Helsingist, kus pühapäeval oli kavas ainult A1 ja A2 klassi võistlus.

Õppides kohtunik Kari Jaloneni hüpperada mõtlesin, et sellega peaks meiegi puhtalt hakkama saama, tundus olevat päris lihtne rada. Tegelikult küll kaotasin Minku peaaegu ühele tagurpidi tunnelile, aga pääsesime puhaste paberitega, lihtsalt tuli üks suuuur kaar. Seega kirja sai meie teine 0-tulemus A2 klassis. I koht.

Rada: http://www.youtube.com/watch?v=9u1ijyCAVBw

 

Agilityrajad olid mõnevõrra keerukamad, seda eeskätt meile, kes pidime oma jooksukontaktidega maadlema. Esimesel agilityrajal polnudki kiike, aga etteruttavalt võib öelda, et pühapäeval Minku kiike enam ilusti ei teinud e. siis võistluseelse treeningu efekti jagus täpselt üheks päevaks. Samuti hakkas Minku teisel päeval stardis progresseeruvalt varastama. Ega ma stardis tagasi ka ei läinud, lasin tal hiilida. Esimesel agilityrajal saime vaid 5kp pulga eest, aga tegelikult hüppas Minku ka A üle, aga eks kohtunik seda selja tagant Minku koheva tagumiku alt täpselt ei näinud. Siiski I koht., mis oleks niikuinii tulnud ka 10kp-ga, kuna puhtaid radu polnud ja Minku oli 13sekki järgmisest kiirem.  

Rada: http://www.youtube.com/watch?v=q3-XKsLRt3s

Teisel agilityrajal 15kp (lendkiik, pulk ja vist poomiots?), kolme hulka ei jõudnud.
Rada: http://www.youtube.com/watch?v=q9HuJCY-x7g

Minku pidas võistlusmaratoni kenasti vastu ja kohanes ka kiiresti seninägematu pinnasega. Hattula kooli staadionil esines ta igati ainsale väliskülalisele kohaselt - röökis, säras ja jooksis kiiresti.

 

Taustameeskond Gert koeri hoidmas, Hattula staadionil

Minku auhindadega. Midagi eriti riiulile panemiseks ei jagatud, kaks rosetti laupäeval sai 2 euri per rosett vahetada söögi vastu ja seda Gert ka tegi, nii ei sõime rosetid vorsti ja koogi kujul endale sisse, maitsesid hea!