 |
Esimene pit stop Pärnu, sotsialiseerusime Statoili pesulaga |
 |
Õhtune mürgel Kaunases |
 |
| Agility Plussi värskelt soetatud telk leidis meie killavoori poolt aktiivset kasutust |
 |
Võistlusel oli korraga töös neli samasugust ringi . Ruumi oli piisavalt ja muru oli hea sile jalgapllimuru, kuna üritus toimuski jalgpallistaadionil |
Esimesed päevad tõid meile peaasjalikult ainult disklahve, paar vigadega jooksu eksis ka sekka ära. A2 rajad olid pigem rasked kui kerged. Näiteks pidi teisel A2 rajal koer ühel pool poomi ootama laua peal (Minku esimene kogemus elektroonilise lauaga) , laualt maha tulles poomi alt läbi sirge tunneli tulema ja 90-kraadise nurga alt koerajuhi poolt eemale kiigele minema. Disklahv saabus juba üsna raja alguses: http://www.youtube.com/watch?v=MSYWJa4MTeE
Teine A2 rada õnnestus läbida parima ajaga, kuid mitme pusserdusega, 5.koht. Minku tuli ka slaalomist enne viimast pulka välja. Läbi kogu võistluse võib väga rahul olla startidega ja kiigega, mõlema puhul ei eksinud Minku kordagi nelja päeva jooksul.
Kolmas A2 rada (kohtunik Andre Mauer) tundus aga selline, et kui kontaktid alt ei vea ja Minku poomi kõrval olevasse tunnelisse ei eksi, siis meie jaoks täitsa tehtav rada. Olin hoolikas ja ilmselt liigagi kontrolliv. Rada läbitud vaatasin kohtuniku poole ja mis ma näen?! Kohtunik näitab ülestõstetud pöialt (eks me sellel rajal olime ainsad viisakad rajaläbijad kah, sest protokoll näitab, et järgmised puhtalt raja läbinud tüübid jäid mitmekümne sekundi taha, nii et minu meelest kõige lihtsam rada polnudki siis võib-olla kõige lihtsam). ohoo, kas tõesti....ka rajatöölised kinnitavad, et tõepoolest, clean run! Kuna tegemist oli viimase vajaliku 0-tulemusega A2 klassist, siis edaspidi jätkame A3 klassis. I koht ka, kiirus 4,93 m/s. Kahjuks sellest ajaloolisest rajast muuvit ei olegi, kuna kaameramees ja Femmu magasid alles hotellis kui me tegusid tegime:p
OPEN rajad olid meie jaoks samuti suhteliselt keerulised, oli vist üks rada, kus me disklahvi ei saanud. Paremini läks meil meeskonnajooksudes (kuhu meie neljas meeskonnaliige meile teatamata kohalegi ei ilmunud), kus rajad olid palju lihtsamad ja nii läbisime Minkuga puhaste paberitega nii agilityraja kui ka hüpperaja.
Agilityrada: http://www.youtube.com/watch?v=4tMeZRs4vA4
Hüpperada: http://www.youtube.com/watch?v=up0XtHyXlrY
Korraldusest: esimese päeva hommikul oli päris raske aru saada, kes kus rada õppima ja jooksma peab, sest korraldajad muutsid käigu pealt õppimisjärjekordasid ja see mis seina peal kirjas ei vastanud sageli sellele, mida valjuhääldist teatati. Ehk siis algus oli, eriti mitme koeraga jooksjatele, küllaltki närvesööv, aga lõpuks sai süsteem selgeks ja enamasti rakendatigi igal pool elavat järjekorda, mille puhul ka esines omajagu arusaamatusi ja pahandusi vaheletrügimistega. Esimese päeva õhtupoolikul registreerimisjärjekorras sai seista 1,5 tundi, kuigi minu ees oli nii umbes 6 inimest. Peale pikka autosõitu ei olnud see kindlasti meeldivaim viis õhtupoolikut veeta. Suurim korralduslik fopaa oli aga muidugi nn. gala dinner, mis oma fäänsit nime küll kuidagi ei väärinud. Inimesed seisid tundide kaupa järjekorras, sest sadadele inimestele oli grillima pandud paar poissi ühe grilli taga. Korraldajatele tuli ilmselt suure üllatusena selle õhtusöögi ostnud inimeste arv.
Kui aga need korralduslikud viperused, kohalike umbkeelsus (millega toidu telimisel sai päris palju nalja) ja Poola maanteede eripärad unustada, siis oli igati tore reis,: ööbimiskoht oli täitsa viisakas, Eesti agilitysportlasi oli kohal terve trobikond ja paljud neist jõudsid ka poodiumil ära käia. Saime kuhjaga kogemusi juurde ja kutsikaski sai mühinal sotsialiseeruda. Kuigi ma European Openi põhjal seda juba aimasin, siis sain uuesti kinnitust sellele, et Minkuga pole probleemi mitmed päevad järjest võistleda, tegelikult läheb lõpupoole, kui esimene aur välja lastud, isegi paremaks. Nüüd siis on neli päeva järjest võistelda meie rekord!
Teine A2 rada õnnestus läbida parima ajaga, kuid mitme pusserdusega, 5.koht. Minku tuli ka slaalomist enne viimast pulka välja. Läbi kogu võistluse võib väga rahul olla startidega ja kiigega, mõlema puhul ei eksinud Minku kordagi nelja päeva jooksul.
Kolmas A2 rada (kohtunik Andre Mauer) tundus aga selline, et kui kontaktid alt ei vea ja Minku poomi kõrval olevasse tunnelisse ei eksi, siis meie jaoks täitsa tehtav rada. Olin hoolikas ja ilmselt liigagi kontrolliv. Rada läbitud vaatasin kohtuniku poole ja mis ma näen?! Kohtunik näitab ülestõstetud pöialt (eks me sellel rajal olime ainsad viisakad rajaläbijad kah, sest protokoll näitab, et järgmised puhtalt raja läbinud tüübid jäid mitmekümne sekundi taha, nii et minu meelest kõige lihtsam rada polnudki siis võib-olla kõige lihtsam). ohoo, kas tõesti....ka rajatöölised kinnitavad, et tõepoolest, clean run! Kuna tegemist oli viimase vajaliku 0-tulemusega A2 klassist, siis edaspidi jätkame A3 klassis. I koht ka, kiirus 4,93 m/s. Kahjuks sellest ajaloolisest rajast muuvit ei olegi, kuna kaameramees ja Femmu magasid alles hotellis kui me tegusid tegime:p
 |
| A3, siit me tuleme!! foto Solvita Slisane |
OPEN rajad olid meie jaoks samuti suhteliselt keerulised, oli vist üks rada, kus me disklahvi ei saanud. Paremini läks meil meeskonnajooksudes (kuhu meie neljas meeskonnaliige meile teatamata kohalegi ei ilmunud), kus rajad olid palju lihtsamad ja nii läbisime Minkuga puhaste paberitega nii agilityraja kui ka hüpperaja.
Agilityrada: http://www.youtube.com/watch?v=4tMeZRs4vA4
Hüpperada: http://www.youtube.com/watch?v=up0XtHyXlrY
Korraldusest: esimese päeva hommikul oli päris raske aru saada, kes kus rada õppima ja jooksma peab, sest korraldajad muutsid käigu pealt õppimisjärjekordasid ja see mis seina peal kirjas ei vastanud sageli sellele, mida valjuhääldist teatati. Ehk siis algus oli, eriti mitme koeraga jooksjatele, küllaltki närvesööv, aga lõpuks sai süsteem selgeks ja enamasti rakendatigi igal pool elavat järjekorda, mille puhul ka esines omajagu arusaamatusi ja pahandusi vaheletrügimistega. Esimese päeva õhtupoolikul registreerimisjärjekorras sai seista 1,5 tundi, kuigi minu ees oli nii umbes 6 inimest. Peale pikka autosõitu ei olnud see kindlasti meeldivaim viis õhtupoolikut veeta. Suurim korralduslik fopaa oli aga muidugi nn. gala dinner, mis oma fäänsit nime küll kuidagi ei väärinud. Inimesed seisid tundide kaupa järjekorras, sest sadadele inimestele oli grillima pandud paar poissi ühe grilli taga. Korraldajatele tuli ilmselt suure üllatusena selle õhtusöögi ostnud inimeste arv.
Kui aga need korralduslikud viperused, kohalike umbkeelsus (millega toidu telimisel sai päris palju nalja) ja Poola maanteede eripärad unustada, siis oli igati tore reis,: ööbimiskoht oli täitsa viisakas, Eesti agilitysportlasi oli kohal terve trobikond ja paljud neist jõudsid ka poodiumil ära käia. Saime kuhjaga kogemusi juurde ja kutsikaski sai mühinal sotsialiseeruda. Kuigi ma European Openi põhjal seda juba aimasin, siis sain uuesti kinnitust sellele, et Minkuga pole probleemi mitmed päevad järjest võistleda, tegelikult läheb lõpupoole, kui esimene aur välja lastud, isegi paremaks. Nüüd siis on neli päeva järjest võistelda meie rekord!
