Tumanova koolitus

Käis jäärapäiseid eestlasi taas kord trenereerimas tuntud vene agilitysportlane, koolitaja ja maailmameister Svetlana Tumanova. Osalesime ka Minkuga algajate rühmas.

Minku jaoks oli tegemist esimese üritusega, kus pidi agilityga tegelema  väljaspool Tuhalat ja täiesti võõras ümbruses. Minu peamiseks eesmärgiks koolitusele kirja pannes oligi aimu saada, mida ja kas üldse Minku sellises olukorras on nõus tegema, kas ta pelgab, kas ta tähelepanu hajub jne...

Lisaks saime muidugi kõvasti tõkkeid litsuda ja midagi oleks isegi välja tulnud, kui Minku oskaks stardis oodata või mina oleks suutnud joosta sama kiiresti kui Minku, saata ta A alla suht sirgesse tunnelisse ja jõudnud teise otsa pimepööret tegema...hä-hää-hää..selline asi hakkab jumet võtma alles siis, kui ma saan koera eelneval tõkkel kontrollimata tõkke taha saata ja ise juba minema lidun, aga selliseid oskusi meil veel mitte pole, et koer mitme takistuse jagu kusagil seja taga on ja isetegevust teeb ja siis nagu nõiaväel tunnelist õige käe otsa ilmub. Aga noh, küll nad tulevad, kus nad pääsevad:p

Teine trainingsession möödus meil suhteliselt väikeste füüsiliste vaevustega, kuna enamus aega sai tegeletud koera pimedasse kõverasse tunnelisse pressimisega ja tunneli augu ees taidlemisega, et takistada teda valelt poolt väljumast, kuna Tumanova tahtis, et ma ise paigalt liikumata saadaksin Minku ette tunnelise, aga sellist ettesaatmist, et mina seisan täiesti paigal me harjutanud pole ja Minku oli segaduses. 
Sain aru, et siin taga peitus idee, et koerale ei jääks muljet, et ta saab kõrvale nihverdada ja otsustada täna teen-homme ei tee...aga ise ma ausalt öeldes selliseid sunnimeetodeid ei kasutaks, eriti nii pikalt ja kutsika puhul, kes sellist võtet lihtsalt ei tunne. Muidugi see sund hakkas toimuma alles siis kui Minku mitu korda oli läbi jooksunud sealt tunnelist (nii et ma ta hoo pealt saatsin), nii et täitsa kartvat koera ilmselt Tumanova ei käsiks tunnelisse pressida. Õnneks Minkut pimedasse tunnelisse kapseldamine ei traumeerinud, ajas jalad harki, mölises natukene ja tuli ikka valest otsast välja:D  Oleks Minku asemel olnud Femmu, siis järgmised kümme trenni poleks ta ilmselt ühtegi tunnelisse läinud. Natukene kahju,et pea kogu aeg läks selle tulemusetu taidlemise peale, aga noh ma oletan, et nii kogenud koolitaja ikka teab, mida ta teeb ja mida ta kelleltki saada tahab ja ilmselt saab ka aru, millise koera puhul milliseid meetodeid võib tagasilöökideta kasutada.

Kokkuvõttes oli ikkagi väga huvitav. Saime uusi asju proovida ja teisi vahtida. Üldiselt ütles  Tumanova, et mina kasutan õigeid võtteid, koer lihtsalt ei oska veel mind ja kätt nii hästi jälgida, ja mulle tundus, et Minku meeldis talle täitsa hästi.

Ise ma jäin Minkuga lausa ülimalt rahule, kuna ta oli huvitatud, kontaktne ja lõbusas tujus, ei mingit ehmatust ega kõhklusi seoses võõra ümbruse ja olukorraga. Võib-olla olengi ise liiga paranoiline ja põdema harjunud, sest Femmuga oli pikka aega ju igal võõral platsil hoolega meeleolu vaja jälgida.

Tumanovast inspireeritud e. tumaniseerunud treeneritädi Inga, keda Tumanova oli pannund neegersprinterina kihutama, pani meile järgmises trennis maha täiesti sadistliku jooksuraja ja ise irvitas kõrvalt mu ponnistusi vaadates. Rebenenud reie kiuste võin siiski kinnitada, et meid ei murra miski:D!!!

Kolm musketäri ja kurikael tuulisel rannal