The Shetland Patient

Eile möödus 30 päeva Minku operatsioonist ja sel puhul võeti lahas jala ümbert lõplikult ära. Karvutu koivake on tänu lihaste kõhetumisele silmaga nähtavalt peenem kui terve jalg ja piki jala sisekülge jookseb pikk roosa arm. 

Aga tühja sellest, sest tehti ka uus röntgenpilt ja avanev vaatepilt oli väga rõõmustav. Luu on peaaegu kokku kasvanud ning täiesti sirge, pea võimatu on murru kohta märgata. Väiksem luu, millel pole metallplaati (kahjuks minu väga piiratud anatoomilised teadmised ei võimalda öelda, kas see on küünarluu või kodarluu) ongi põhimõtteliselt juba kokku kasvanud. Täna kõnnib Minku, kes saab nüüd lõpuks ka täiesti vabalt rannet liigutada, nagu varem, minu silm ei suuda mingit longet märgata. 



Nüüdsest on meil ka piiramatu jalutusluba, loomulikult endiselt rihma otsas ja kasutame seda võimalust nii kuidas ilm lubab.

Plaanikohaselt eemaldatakse aprilli alguses suurema luu pealt metallplaat, siis on veel korraks vaikne reziim kuni augud luus kinni kasvavad ja siis võib vast juba vaikselt trenni poole kiikama hakata. 

Täna luban endale olla optimist - nüüd olen ma juba üsna kindel, et Minku võidusõitjakarjäär veel enne alata jõudmist ei katkenud lõplikult, vaid ainult ajutiselt :)

(ok, sülitan salaja ikka kolm korda üle õla)