European Open, 27.-29- juuli,Kristianstad

Otsus agility koorekihti Rootsi oma silmaga vaatama sõita sündis varem kui otsus seal ka ise võistlejana osaleda. Mingil hetkel hakkas tunduma suisa rumal pealtvaatajana kohale minna ja ise mitte joosta kui selline võimalus olemas, sest väikeses Eestis erinevalt paljudest teistest riikidest ei toimu European Openile pääsemiseks mingit kvalifikatsioonivõistlust ja meiesugustel susserdistel on sinna vaba pääs samu radu jooksma selliste agilitystaaridega nagu näiteks Silvia Trkman. Osalejaid oli üle 600 ja vist 28 erinevast riigist, sealhulgas ka tõeliselt eksootilisi tegelasi nagu näiteks Venezuela esindaja. Selge, et värskelt A1 klassist pääsenud koeraga taolisel üritusel kõrgetele kohtadele ei pretendeeri, aga enda ja Minku võistlusnärvi testimiseks pidi olema tegemist oivalise võimalusega ja nii oligi. Hiljuti kokkulapitud käeluu ei tundunud ka olevat piisavalt kaalukas põhjus ürituselt kõrvale jäämiseks.

Niisiis asus Agility Plussi vapper tiim (ehk Tuhara küla kosmosemutid) kolmapäeval Tallinki abil Stockholmi poole teele, et sealt siis pea 600 km lõuna pool asuvasse Kristianstadi linnakesse vurada. Allolevad pildid pärit Kristina, Terje ja minu fotokatest. 

Minkut ei õnnestunud kuidagi veenda laeval selliseks tegevuseks ettenähtud liivakasti pissima, õnneks imas suurte aukudega roheline kummimatt väljutatud vedeliku imekiirelt ja keegi pissiloiku astuma ei pidanud

Eestlaste ööbimiskoht asus umbes 30 km võistluspaigast

Reede hommikul toimus vet kontroll, kust läbi käimiseks igale riigile oli määratud kindel ajavahemik, seega sujus kõik ummikuteta. Paralleelselt tegutses kolm vet-kontrolli ringi. Peale kiibi kontrollimist katsuti koeri päris hoolega, näiteks näpiti tagajalgu ja kannakõõluseid.

Peale vet kontrolli oligi varsti kord treeningu käes. 11 Eesti koera peale oli ette nähtud 13 minutit treeningu aega, mis tähendas seda, et kõik said minutikese kunstmurule püsti pandud treeningplatsil harjutada. Minul õnnestus treeningu lõpuks veel ka kummuli kukkuda, mis kätt silmas pidades polnud just eriti julgustav algus kogu üritusele :p Treening näitas, et Minku tervitab oma elu esimest suurvõistlust ning ennenägematut koertehulka entusiastlikult ning koiba väristamata.

Peale treeningut ja pisukest linnatuuri suundus meie neljane ekipaaz tagasi ööbimispaika, kust asusime sportliku perekond Piiroja eestvedamisel keskpäevase päikese all mäkke rühkima, seal väidetavalt leiduvat karjääri otsima, mille me ka leidsime ja mis oli kahtlemata külastust väärt.  Teine eestlaste reisiseltskond pidi kahjuks streikiva rendibussi tõttu õhtuni linna jääma.

(Foto R.Piiroja)

Õhtuks oli planeeritud rongkäik linnarahvale agilitysportlaste ja koerte  näitamiseks linna keskelt turuplatsilt 900 m kaugusele jalgpallistaadionile, kus võistlus toimus ja kust esimest korda ajaloos oli selleks puhuks koeri keelavad märgid eemaldatud.

  

Laupäeval joosti individuaalne agilityrada ja hüpperada. Kumbki rada meil Minkuga ei õnnestunud. Pärast treeningul kukkumist oli meeleolu veits kõhklev ja hüpperada õppides kujutlesin ennast  pidevalt pooliku käega pikkushüppe otsas siplemas (oli too sellise nurgaga, et hea sinna otsa koperdada), seega jäin liiga ettevaatlikuks ja dsq oligi käes, Minku lipsas valesse tunneliauku. Edaspidi küll õnneks haaras agilitymeeleolu nii kaasa, et käsi ei tulnud enam meeldegi.
Agilityraja slaalomisse sisenemine osutus meile ka liialt raskeks:
http://www.youtube.com/watch?v=xWEIilwyVKU

EO korraldusliku poole pealt võiks mainida, et võistlusjooksude ajal mingit asjatut ootamist või võistlejate taga otsimist ei toimunud, hoolimata hulgast osalejastest kulges võistlus kiiresti ja sujuvalt. Küll aga ei suutnud rootslased kuidagi tulemusi kokku lüüa ja finaalis osalejate nimekirju väljastada. Tulemusi arvutati kaua ja jäi mulje, et sellega tegeles üks inimene, kes keeleots suust väjas käsitsi numbreid kokku lõi (tegelikult küll väidetavalt oli EO korraldamisse kaasatud 140 inimest ja see toimus kolme klubi ühendatud jõud).

Anne ja Rika aega surnuks löömas

Pühapäevased meeskonnajooksud läksid meil Minkuga paremini. Agilityrajal õnnestus kirja saada puhas rada, kuigi eks ta selline pisut paaniline ja mõnede suurte kaartega oli, siiski meile jõukohasem kui individuaalne agilityrada. Poomilt mahaminek tunnelisse oli jooksukontaktidega paras pähkel, aga sellega saime hakkama tänu Minku plastilisusele, mis võimaldab tal tahtmise korral kiire hoo pealt järsult suunda muuta.
Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=6vzYrxIsabc


Hüpperada tõi kohe alguses disklahvi, aga muidu oli päris kena tants:D
Jooks:
http://www.youtube.com/watch?v=1VhsxJOrZus&list=UURSCQfr7pKvBK29Q1VQnlQw&index=1&feature


Meeskonnavõistluses sai Agility Plus meeskond koosseisus Joker, Pööbik, Lill ja Minku 37. koha nii umbes 90 meeskonna hulgas.


Pühapäevaseks maiuspalaks olid muidugi meeskondlikud finaalid. Mitu tundi tulemuste ootamist ja rajaehituse jälgimist vihmases pühapäevas oli päris tüütu, aga kui kümme parimat meeskonda kord juba jooksma hakkasid, siis oli see vaatemäng absoluutselt kogu ootamist väärt. Kes ei tea, siis finaalides ehitatakse üks tavapärasest suurem agilityrada, mida siis ühe meeskonna liikmed alustavad neljast erinevast platsinurgast (igaüks jookseb erinevat rada), niipea kui üks lõpetab, teine alustab. Omaette vaatemängu pakkus võidukas Vene mini/midi tiim, kus kaks meeskonnaliiget jooksid vaheldumisi nelja koeraga. Svetlana Tumanova jooksis ühe koeraga raja läbi ja samal ajal kui teine meeskonnaliige oma jooksu tegi, sprintis publiku kisa saatel mööda platsi äärt teise ootava koera juurde.

Finaalirada valmimas

Minku auhinnatseremoonial passimas, taamal Horvaatia koondises väga edukalt esinenud eestlane Alar Kivilo bordercollie Tuffyga

 Kokkuvõttes võib öelda, et igati igati vahva kogemus oli. Torkas silma see, et radade ümber polnud mingeid piirdeaedasid, koeri hoiti palju lahtiselt, soojendati ja mängiti platsi kõrval ja valdav enamus koeri oli koerajuhiga nii heas kontaktis, et keegi ei vahtinud ringi, ei tormanud platsilt kedagi ründama, ei üritanud stardijärjekorras kedagi ära süüa, vaid olid ääretult motiveeritud ja keskendunud oma koerajuhile. Radade läbimisel oli  võtmesõnaks kiirus, kiirus ja veelkord kiirus. Ka finaalis ei muututud ettevaatlikuks, ikka täie peale minek ja puhta raja nimel ei tehtud kiiruse osas mingeid järeleandmisi ega juhitud ettevaatlikumalt. Nii tihedas konkurentsis lihtsalt muudmoodi ei olegi võimalik, sest iga kaotatud sajandik tähendab mitmeid kohti allapoole langemist. Ja koerad muidugi nautisid seda rallitamist täiega, sest suuremas osas oli koerte näol ikkagi tegemist tõeliste kogenud agilitymonsteritega :D