Juhtus nii, et olen nüüd mõneks hetkeks ``labradoriomanik``. Mitte ühe, vaid lausa kahe. Üdini sõbralikud, rahumeelsed ja leplikud tegelased, lemmiktegevuseks söömine, päikeselaikudes lesimine ja sabaliputamine. Tegemist on mitte enam esimeses nooruses labradorineiudega. Selle tõu nooremad esindajad on ilmselt kõvemad möllumehed.
Agility suveplaanid: teha suvel palju agilityt:)
Kindlasti on kavas osaleda tunnelite sarjas nagu igal aastal, aga sedakorda juba kahe koeraga. Loodan, et Femmu saab ka lõpuks vormi, tundub, et hormoonimöll hakkab vaikselt tagasi tõmbama ja sellega seoses ta ka ei paisu enam nagu kuklike. Eks Tuhala võistlusel ole näha, mis konditsioonis ta tegelikult on.
Minkuga on plaanis hakata osalema A0 hüpperadadel. Tuhala võistlusel küll veel mitte, kuna Minku esimene jooksukas lõpuks ikkagi saabus. Agilityradadeni läheb aega, kuna kontaktpindade trenn on rohkem kui kolm kuud olnud olematu ja täispika poomi katsetamiseks olen siiani olnud veel üsna võimetu ennast vaimselt mobiliseerima. Tuhalasse tuleb uus poom ja kuna vana enam väliplatsile ei tassita, siis oleme hetkel poomitud niikuinii. Kahjuks...või õnneks...ei teagi, tunded on väga vastakad. Tahaks juba üle saada, aga käed ikka värisevad poomi vaadates.
Kahjuks tuleb ka ära märkida, et talv läbi mõnusal vaipkattel jooksmine oli süstinud minusse optimismi, et jõuan küll Minkuga joosta. Esimene välitrenn vabastas mind halastamatult sellest illusioonist. Natuke jõuan joosta küll, aga kindlasti mitte niipalju kui vaja oleks sirgema rajalõigu lõpus mõne algelisema juhtimisvõttega maha saamiseks:p Aga no see nutt ja hala käib tegelikult igal kevadel murule üleminekuga seoses. Esimesed trennid lähevad väga vaevaliselt, aga eks inimene harjub kõigega. Loodetavasti juhtub nii ka sellel hooajal!
(Takkajärgi video teisest trennist : http://www.youtube.com/watch?v=bwbuAJBRC1w . Tunne oli juba pisut parem, kuigi esimese korraliku palavusega olid meil Minkuga mõlemal keeled päris ripakil)
Tuleb hakata ka Minku tõkete ületamisele tähelepanu pöörama, ta on nii harjunud esmalt seoses vanusega ja hiljem seoses jala hoidmisega titakõrgusi hüppama, et nüüd 30 cm kõrguselt pöörete pealt pudeneb pulkasid omajagu. Nüüd oleks aeg talle õpetada, et kimamine on jube lahe küll, aga selle käigus võiks pulgad ka pidama jääda. Tegelikult ei ole ma kunagi pulga pudenemisele mingit tähelepanu pööranud, nii et ega tal ilmselt ei olegi see päris selgegi, et pulkasid võiks püüda pigem mitte maha tõmmata. Muidugi on Minku märgatavalt tundlikum kui Femmu, kes pole iialgi pulkasid maha ajanud ja seega on tegemist minu jaoks jällegi täiesti uudse probleemiga. Femmu sooritab hüppe eelnevalt planeeritud moel ja suunas (hoolimata sellest, mida mina teen tema hüppe ajal) siis ta maandub ja siis alles mõtleb ilmselt midagi stiilis mida ta seal nüüd vehkiski, kas saab juba süüa, kuhu edasi, ahah, see tõke tuleb võtta,äkki saab siis süüa... Minku roolib aga ka siis kui jalad maast lahti ja liiga vara ära tõmmatud käsi või käsklus hüppe ajal paneb ta ka juba õhusoleku ajal reageerima kas liiga vara mahapotsatamisega või liiga järsu suunamuutusega.
Nüüd aga mobiliseerun õue oma supikana karva ihule pisut jumet peale hankima!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar