29.08. RV võistlus

Hoolimata eelmisel päeval tekkinud koledast tatitõvest ja kehvast enesetundest ning Femmu üleelmisel õhtul lõpuks alanud jooksukast otsustasime siiski 29.08. rahvusvahelisel Caciagi võistlusel osaleda. Viimase hetkeni sai veel voodis teki all vedeletud ja kuuma teed sisse kaanitud ning siis panime Luige poole ajama.  
Norrakast kohtuniku Yngve Sommeri radadel leidus huvitavaid lõkse, samas olid need mõnusalt joostavad, mitte mingid kuritahtlikud nikerdamisrajad. Kindlasti oli tegemist selle hooaja ühe paremini sujuva võistluse ja sümpaatsema kohtunikuga.


Hüpperada tuli meil kahe peale täitsa kenasti välja, tagantjärgi muidugi vaatan, et kahe tunneli vahel oleks pidanud valssima nagu paljud tegid, oleks olnud koerale selgem ja kiirem. Ettesaatmine meil samuti tavaliselt ei toimi ja päädib pahatihti sellega, et rajal seisame nii mina kui koer, kuna kipun potentsiaalse ettesaatmise koha peal koerast liiga ette jooksma ja seisma jääma.  Raske on seda soovi taltsutada. Jubedalt tahaks ju ikka ette jõuda, et järgmisest olukorrast mitte maha jääda:p Seega kasutame ettesaatmist ainult siis kui tõesti mitte midagi muud üle ei jää, it´s just not our thing:P 
Üldjoontes siiski meie kohta täitsa ok raja läbimine.
Videot saab näha Agility Plussis juutuubist: Femmu 29.08 RV hüpperada


Agilityrajal käitus Femmu samuti igati ontlikult, kuid kahjuks kõlkus ta kiigel kaua oma tavapärases võistluskonna-asendis ja sinna läks päris palju aega kaduma. Trennis kusjuures teeb ta kiike täitsa kenasti, aga võõras kiik ilma piiksuva pallita ei lähe kohe mitte ja kaotame sellel takistusel hirmus palju aega peaaegu igal võistlusel.

Teine jooks: Femmu 29.08 RV agilityrada


Hoolimata tasakaaluharjutustest kiigel olime koondarvestuses Femmuga kuueteistkümne osaleja hulgas 6. kohal, millega võib absoluutselt rahule jääda, sest konkurents oli asjalik ja eespool olid kõigil koertel puhtad rajad (ei saa mitte mainimata jätta, et Eesti võistluspaaridest oli meist eespool vaid klubikaaslane Elika cavalier Charliega;)

Ootuspäraselt (kahju,et pole olemas sellist sõna nagu kartuspäraselt ) läksid mini ja maksiklassis esikohad piiri taha. Midi klassis jäi ihaldatud Caciag sedakorda välja jagamata. Miniklassis võitis rahvusvahelise võistluse muideks Minku ema Reila, kes oma rõõmsa lapsukese suhtes enam mingeid ema- ega sõbratundeid ei ilmutanud. 


Minku oli emast juba peajagu kõrgem ning Kristina Lukashejeva osavate käte toimetatud mõõtmine kinnitas,et 35-st sentimeetrist palju meil enam puudu pole. Sain lätlastelt ka kuulda, et Minku on liiga paks ja ega tema ribidel orelit mängida tõesti ei saa..hea kui need üldse üles leiab. Karva all näeb Minku siis välja umbes nagu kabatshokk nelja tikkjala peal. Paradoksaalselt on mul õnnestunud tekitada olukord, kus mul on kõhna spanjel ja paks karjakoer, kes see seda küll usub :D Targu ei hakka siia lisama kui palju Minku kaalub, aga kasvatajalt saadud info valguses võib öelda, et tõesti kaalub ta..hmm...mõnevõrra..rohkem kui kasvataja sama turjakõrgusega koerad...nüüdsest on Minku loomulikult dieedil:)


Kui te olete salamisi mõelnud, millised need sheltied seal karva all tegelikult on, siis siin illustratsioon ühe soovituslikust tüsedama sheltie näol:

Karvarulli sees on peidus....

selline loom...oh, tal siiski on nurgad:p