Fitness monster 5-kuune

Nädal aega tagasi sai Powers juba 5-kuuseks. Kaalub nii u. 11 kg ja on 47 cm kõrge. Välja näeb endiselt nagu kõhna makaron, koosneb kontidest, paar numbrit suuremast mustakarvalisest nahast ja lihastest. Eks kogu tangitav kütust kulub borderikutsikas olemisele, mida ta täiel rinnal harrastab. Vastikud teravad kutsikahambad on vist nüüd kõik vahetunud, paljud tõmbasin ilmselt ise tirimismänguasjaga välja, sest päris tihti olid mängimise käigus äkitselt käed verised.

11 kg puppy powerit

Kui 3,5-kuuse Powersi puhul võis mänguasja kättetoomisest vaid unistada, siis 5-kuune Powers muud ei teekski:p viska-too-viska-too-viska-too-viska-too mänguga lõbustaks tema ennast tundide kaupa, kui vaid leiduks keegi, kes selle suhteliselt nüri tegevuse juures teda nii kaua assisteerida sooviks...no täpselt nagu need hirmujutud non-stop tennisepalli maniakkidest :D Kättetoomise oskus siiski ununeb tal täiesti sel hetkel kui mänguasjale on teisigi soovijaid, aga üksi olles jookseb ta kohe rõõmsalt palli/nutsuga tagasi. Paigal istumine ja vabastava käsu ootamine said mänguasjaga veiderdamise läbi ka väga ruttu selgeks. Powers otsustas kohe, et see on üks väga lahe mäng kui mina mänguasjaga liputan ja sihitult ringi jooksen ning tema kohal peab istuma ning ainult ja ainult lubava käskluse peale püsti vedrutada võib. 

Tulevast agilitykarjääri silmas pidades muidugi tikutame-takutame ümber erinevate objektide: lillepottide, puude, põõsaste, pulkade ja ka mõne juhusliku tõkketiiva.  Kui Powers iseenda otsa komistamise lõpetas sai talle ka natuke tunnelit tutvustatud.
Ega sellest logisevast kutsikast polegi enam palju alles. 5-kuuselt on ta juba tõeline atleet: nõtke, kiire ja osav. Palli püüdes enam ümber ei kuku (ei julgenudki talle mingil hetkel mänguasju visata, sest ta käis neid püüdes alati uperkuuti) ja Minkust jookseb mängeldes kiiremini.
Loomult tundub ta olevat pigem selline rahulikumat tüüpi. Ühelt poolt hästi intensiivne oma tegemistes on ta samas suhteliselt kergesti rahunev ning mingit vahutavat üleskeeratud elukat ma siiani veel näinud ei ole. Toimetab intensiivselt oma päevased tegevused ära ning õhtul vedeleb rahulikult diivanil ja vaatab telekat. Ka õhtused amokijooksmised jäid beebiaegadesse. Äärmiselt meeldiv tüüp. Võimalik muidugi, et kui temaga vähem tegeleks, ei oleks see pilt nii tore.

Järgneb suvaliste suvepiltide assortii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Esimesed A3 võistlused

Peale All Breed Cup´i Poolas asusime siinmail A3 radadega võitlusse. Poola open radade järgselt ei tundunud meie esimese A3 võistluse (Pärnu, kohtunik P.Akimovs) rajad just eriti keerulised, A2 klassis sellised radu joostud rohkem kui mitmeid. Minupoolne juhtimine muidugi suhteliselt saamatu ja arglik, kuna esimene A3 võistlus ju ikkagi:p Hoolimata sellest õnnestus teisel agilityrajal saada 19 miniklassi koera hulgas  I koht (5kp, Minku ajas pulga maha, seda ei juhtu sageli), nii et A3 algas täitsa edukalt. Samal üritusel võitsime ka mini/midi koondarvestuses Open võistluse.

Minku ja Joker Pärnus

 

 Siinkohal meie võitudeseeria katkes enne kui alatagi jõudis:D ja paarilt järgmiselt võistluselt korjasime omajagu kogemusi, ehk siis peaasjalikult disklahve või mitmete vigadega tulemusi. Päris mitmel rajal tuli ette seda, et Minku "ümber" käsu peale mitte ei hüpanud tõket tagantpoolt, vaid jooksis üldse ümber tõkke. See muutis mind selle "ümber" käsu kasutamise suhtes juba õige ebakindlaks. 

 

 

 

Jälle rohkem õnne oli meil viimasel Ülenurme võistlusel kus kohtunikuks tšehh Zdenek Spolek, kelle meeletut jooksurada vastikute kotti sisenemise ja A-peale minemise nurkadega me võistluseelses trennis ka harjutasime. Ülenurmes küll mingitest meeletustest rääkida ei saanud, kui siis vast A3 rada oligi selline kõige rohkem jooksurada. Kuna olime juba hüpperajal ja esimesel agilityrajal saanud dsq (rajad iseenesest polnudki väga rasked, aga sisaldasid suurel hulgal lõkse kuhu koerad kergelt kaduma läksid ja nii ka Minku), siis oli päris meeldiv üllatus, et kolmandale agilityrajale oli poomile pealeminek meie jaoks lihtne (peale okserit vasakule tagasipööre ja poomile) ning poomilt maha otse jooks eesolevale tõkkele. Kuna Minku okseri võtmise oskused on head, siis okserilt järsu tagasi pööramise pärast eriti ei muretsenud, saatsin ta okserile ja kaapisin ise minema ning tulemusest võib järeldada, et Minku tegi mul selja taga kõik nii nagu vaja:p Kuigi kiige peale jätsin Minku kindluse mõttes (kohtunik näitas lendkiike päris hoolega) ehk sekundi murdosaks liiga kaua ootama, siis muus osas õnnestus rada suhteliselt kenasti läbida ja tulemuseks meie esimene 0-ga võit A3 klassis!

 

 

Järgmisel nädalavahetusel ootavad ees Minku elu esimesed meistrikad.

 

 

Briana 3,5 kuud vana

 

Briana ehk koduselt Powers/Dobby (äksi täis olekus Powers, unisena Dobby) on juba 3,5 kuud vana. Kuigi makaronijalgade pikkuse põhjal võiks pidada noorborderiks, on ta vanuselt veel täielik imik. Aga ühe imik-borderi pähe mahub juba päris palju mõtteid. Seega tegeleme sellega, et neid mõtteid häädele radadele suunata, ehk siis harjutame erinevaid kehateadlikkuse ja muidu lõbusaid trikke, ennetame ohtlike objektide (nt. autod) karjatamist (mida ta tegelikult veel ei üritagi, sest parim karjatamise objekt on ikka teine border) ja arendame toredaid tulevasele agilitykoerale tarvilikke baasoskusi nagu erinevate objektidega julgelt suhtlemine ja mänguasjaga mitte jalga laskmine. Kuna saagiinstinkt on tugev, siis ikka kättevõidetud mänguasja mulle tagasi ei kipu tooma, tahaks ikka seda vaikselt omaette killima hiilida. Aga paari treeninguga on asi juba oluliselt paranenud ja kanapalli eest on palli nõus juba päris edukalt ja käbedalt retriivima;). Powers on ka äge klikkerkoer, kes on juba taibanud et mingi tavalise istu/kaabi käpaga/keeruta peale klikker häält ei tee ja pakub igasugu huvitavaid kombinatsioone. Kerget frustratsiooni keerulisema asja väljamõtlemisel talub hästi, minema ei kõnni, mõtleb niikaua kuni pirnike plõnndi põlema lööb. No ta on ikka üks väga avatud meelega ja õppimishimuline põnn. Sotsialiseerumise baaskursus on meil läbitud ja kõige magusamas vanuses sai Powers kõvasti elu näha. Eks ta ikka imestab mõningate asjade üle, aga kuna ka Minku erinevalt cavalieridest imestas minu jaoks naljakate asjade üle  ja kasvas täiesti "normaalseks":p, siis ma selle peale väga ei erutu. Lõppude lõpuks on see ju tõesti kahtlane kui naabrimees heki taga ringi hiilib, teada tuntud kohta metsas on üle öö mingi jalgratas kasvanud või kui üksik vanamees keset metsa mättal istub:p 

 

 

 Allpool erinevate suvepiltide assortii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

International All Breeds Cup Poolas 30.05.-02.06.

Kuna plaanid Poola IABC-le minna (4 päeva agilityt!) olid tehtud ammu enne seda kui oli teada, kas Listale kutsikaid üldse tulebki, siis seisin silmitsi sellega, et reis tuli ette võtta üsna pisikese kutsikaga. Et reis ära jätta, see eriti kaalumisele ei tulnud. 

 

Esimene pit stop Pärnu, sotsialiseerusime Statoili pesulaga

 

 

 Peatus Lätis mere ääres, Briana kohtus esimest korda merega

Õhtune mürgel Kaunases

 

Agility Plussi värskelt soetatud telk leidis meie killavoori poolt aktiivset kasutust

Võistlusel oli korraga töös neli samasugust ringi . Ruumi oli piisavalt ja muru oli hea sile jalgapllimuru, kuna üritus toimuski jalgpallistaadionil

 Eestlased Kozienices

 

Esimesed päevad tõid meile peaasjalikult ainult disklahve, paar vigadega jooksu eksis ka sekka ära. A2 rajad olid pigem rasked kui kerged. Näiteks pidi teisel A2 rajal koer ühel pool poomi ootama laua peal (Minku esimene kogemus elektroonilise lauaga) , laualt maha tulles poomi alt läbi sirge tunneli tulema ja 90-kraadise nurga alt koerajuhi poolt eemale kiigele minema. Disklahv saabus juba üsna raja alguses: http://www.youtube.com/watch?v=MSYWJa4MTeE
Teine A2 rada õnnestus läbida parima ajaga, kuid mitme pusserdusega, 5.koht. Minku tuli ka slaalomist enne viimast pulka välja. Läbi kogu võistluse võib väga rahul olla startidega ja kiigega, mõlema puhul ei eksinud Minku kordagi nelja päeva jooksul.
Kolmas A2 rada (kohtunik Andre Mauer) tundus aga selline, et kui kontaktid alt ei vea ja Minku poomi kõrval olevasse tunnelisse ei eksi, siis meie jaoks täitsa tehtav rada. Olin hoolikas ja ilmselt liigagi kontrolliv. Rada läbitud vaatasin  kohtuniku poole ja mis ma näen?! Kohtunik näitab ülestõstetud pöialt (eks me sellel rajal olime ainsad viisakad rajaläbijad kah, sest protokoll näitab, et järgmised puhtalt raja läbinud tüübid jäid mitmekümne sekundi taha, nii et minu meelest kõige lihtsam rada polnudki siis võib-olla kõige lihtsam).  ohoo, kas tõesti....ka rajatöölised kinnitavad, et tõepoolest, clean run! Kuna tegemist oli viimase vajaliku 0-tulemusega A2 klassist, siis edaspidi jätkame A3 klassis. I koht ka, kiirus 4,93 m/s. Kahjuks sellest ajaloolisest rajast muuvit ei olegi, kuna kaameramees ja Femmu magasid alles hotellis kui me tegusid tegime:p

A3, siit me tuleme!! foto Solvita Slisane

 OPEN rajad olid meie jaoks samuti suhteliselt keerulised, oli vist üks rada, kus me disklahvi ei saanud.  Paremini läks meil meeskonnajooksudes (kuhu meie neljas meeskonnaliige meile teatamata kohalegi ei ilmunud), kus rajad olid palju lihtsamad ja nii läbisime Minkuga puhaste paberitega nii agilityraja kui ka hüpperaja.
Agilityrada: http://www.youtube.com/watch?v=4tMeZRs4vA4
Hüpperada: http://www.youtube.com/watch?v=up0XtHyXlrY

Korraldusest: esimese päeva hommikul oli päris raske aru saada, kes kus rada õppima ja jooksma peab, sest korraldajad muutsid käigu pealt õppimisjärjekordasid ja see mis seina peal kirjas ei vastanud sageli sellele, mida valjuhääldist teatati. Ehk siis algus oli, eriti mitme koeraga jooksjatele, küllaltki närvesööv, aga lõpuks sai süsteem selgeks ja enamasti rakendatigi igal pool elavat järjekorda, mille puhul ka esines omajagu arusaamatusi ja pahandusi vaheletrügimistega. Esimese päeva õhtupoolikul registreerimisjärjekorras sai seista 1,5 tundi, kuigi minu ees oli nii umbes 6 inimest. Peale pikka autosõitu ei olnud see kindlasti meeldivaim viis õhtupoolikut veeta. Suurim korralduslik fopaa oli aga muidugi nn. gala dinner, mis oma fäänsit nime küll kuidagi ei väärinud. Inimesed seisid tundide kaupa järjekorras, sest sadadele inimestele oli grillima pandud paar poissi ühe grilli taga. Korraldajatele tuli ilmselt suure üllatusena selle õhtusöögi ostnud inimeste arv.

Kui aga need korralduslikud viperused, kohalike umbkeelsus (millega toidu telimisel sai päris palju nalja) ja Poola maanteede eripärad unustada, siis oli igati tore reis,: ööbimiskoht oli täitsa viisakas, Eesti agilitysportlasi oli kohal terve trobikond ja paljud neist jõudsid ka poodiumil ära käia. Saime kuhjaga kogemusi juurde ja kutsikaski sai mühinal sotsialiseeruda. Kuigi ma European Openi põhjal seda juba aimasin, siis sain uuesti kinnitust sellele, et Minkuga pole probleemi mitmed päevad järjest võistleda, tegelikult läheb lõpupoole, kui esimene aur välja lastud, isegi paremaks. Nüüd siis on neli päeva järjest võistelda meie rekord! 

 

 

Pärnu võistlus 05.05, kohtunik Svetlana Kreslina

Kuna eelmisel päeval toimusid Agility Plussi väliplatsi riisumise talgud, siis osalesime 2-päevase võistluse teisel päeval, kus kohtunikus jälle Svetlana Kreslina, kelle radasid alles TAKO hallis joosta olime saanud.

 

Esimesel agilityrajal tõrge slaalomisse minekul ja ülehüpatud poom (10kp/IIkoht). Kiik ilus.

Muuvi: http://www.youtube.com/watch?v=gngQQVKa0sE

 

Teisel agilityrajal sattusime slaalomi ees tsüklisse, vist 3-4 korda lausa üritasin slaalomisse ette saata ja Minku vaid haukus mu peale ja läks valesti. Ilmselt üritasin saata liiga lähedalt ja mitte piisavalt veenvalt. Peale slaalomit oli vaja koer päris karmi nurga alt saada slaalomi viimasest pulgast veidi tagapool asuvat tõket eespoolt võtma samas koera slaalomist mitte välja tõmmates. See meil ei õnnestunud, vaid Minku hüppas tõkke tagant.Tulemuseks DSQ. Mööda jooksis ta ka poomist esimesel korral. Kiik oli väga ilus. Muuvit ei paista olevat.

 

Hüpperajal õnnestus saada puhas rada, I koht, kiirus 5,29 m/s. Tundub, et kuna tõkete hüppamisega, tunnelite leidmisega ja tavaliselt ka slaalomiga meil kroonilisi probleeme pole (erinevalt kontakttakistustest, millest õnnestub ikka aeg-ajalt mööda joosta ja kontaktide tabamiset parem ei räägigi), siis hüpperadadesse suhtun ise palju parem meelestatusega ja vabamalt ja reeglina õnnestuvad need meil seega paremini ka.
Muuvi: http://www.youtube.com/watch?v=n4HTZGoalOg

foto Solvita Slisane

Üritusel olid kaasas sotsialiseerumas ka külalis-seltsikoerad e. siis James ja Michellu, kellest esimesel olid pidevalt käed-jalad-pöörlevad silmad töös, et oma naistekarva kahtlaste ringiliikuvate koerte eest kaitsta, seega oli kõigile turvalisem kükitada keset lagedat platsi.