 |
| Jooksma?...Mina või...? |
Agility juurde jõudsin tegelikult täiesti juhuslikult tänu cavalier Mortimeri perenaisele Terjele, kes meile seda ala tutvustas. Kuna midagi agilitypärasemat polnud käepärast võtta, siis sai olude sunnil ja perenaise tungival soovil väikesest Femmust (passinimega Royal Fantasy Femme Fatale) agilitykoer. Femmu oli siis 9-kuune kui 2007. a. sügisel alustasime treeninguid Inga Järve juures ning sealt saigi alguse meie armastus agility vastu. 2009 a. kevadel sai teoks meie võistlusdebüüt A1 klassis ning 2009 a. sügisest alates võistleme agility kõrgeimas võistlusklassis. Kindlasti on meil veel palju õppida ja ma loodan, et ka A3 klassis suudame Femmuga ühel päeval kenasid tulemusi näidata. Sel aastal oleme juhuslikult sattunud ka Eesti MM koondise varukoeraks, aga seda küll kahjuks tänu teiste ebaõnnele.
Minu teise agilitykoera lugu:
Mulle väga meeldib see, et Eestis on palju eritõulisi agilityloomasid ning ei ole see ala siinmail vaid käbedate karjakoerte pärusmaa ja nii see võikski jääda.
Paraku juhtus minu endaga aga millegipärast see, et mida aeg edasi, seda suuremaks isu läks selle agility pöörasema poole ja suuremate kiiruste järele, mida me Femmuga kunagi ei hakka saavutama. Niiväga tahaks ju ka ise proovida mis tunne on KIIRE koeraga agilityt teha. Ning kusagile jäi pidama see mõte, et ühel päeval on mul selline kiire koer kodus...no eks ikka siis kui ma juba oskan temaga midagi peale hakata...Tulevase agilitymürsu tõu valiku puhul polnud mul mitte mingeid kahtlusi-kõhklusi ega valikuvariante. On ju vaid üks karjakoer nii väike, et teda saaks kergelt igale poole kaasa haarata;)
Asjadel on kombeks omasoodu areneda ning nüüd pikutab see ebamäärane kauge tuleviku unistuste agilitykoer siinsamas ja piiksutab väsimatult oma mummulist palli. Kui ma poleks jäärapäiselt tegutsenud ja oleksin end ümbritsevate inimeste arvamust kuulda võtnud, siis ei oleks meie teed ilmselt kunagi ristunud. Kuid jumal tänatud, seda ma ei teinud:D
Seega....
I can happily present - Minku e. Flyland Running Squirrel.
Kuna tegelane on alles 7 kuud vana, siis on tema tulevase agilitykarjääri suhtes vara põhjapanevaid järeldusi teha. See muidugi ei tähenda, et me trenni ei teeks. Teeme..ja vihjeks niipalju, et treener kutsub Minkut esimesest päevast peale Röökivaks Oravaks..ehk siis motivatsioonipuuduses ei saa Minkut küll süüdistada, tema leksikonis sellist väljendit pole ja Minku on iga kell igast asendist valmis agilityt tegema. Meie tandemi nõrgemaks lüliks olen hetkel ilmselgelt suht rahumeelse cavalieriga kulgema harjunud mina:p Kujutage ise ette, et olete harjunud ühte ärahellitatud õrnukest spanjelit trennis nunnutama, meelitama ja ergutama ning siis ühtäkki on teil paariliseks loomake, kes sõna otseses mõttes tõmbab teil pükste küljest tasku ära kui mutt piisavalt kiiresti ei reageeri. Aga ega ma ei kurda...vastupidi...lausa äraütlemata mõnus ja värskendav on viimaks trenni teha tegelasega, kes suhtub perenaise valitud spordialasse sellise entusiasmi ja kirglikkusega nagu Minku. Minu jaoks hämmastav avastus, et koer on teeb agilityt täpselt sama agaralt koos maksakotletiga kui ilma selleta:)
Ei ole paremat seltsikoera kui üks cavalieride poolt kasvatatud karjakoer!
 |
 |
| Õlimaal by Leana Jalukse |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar