Seoses koerte füüsilise vormi eest hoolitsemisega on viimasel ajal hoogsalt metsa-ja matkaradu läbi käidud ja tuleb tõdeda, et see, mis RMK kodukal kena tundub, võib tegelikkuses osutuda lausa nii salapäraseks ja peidetuks, et minusugusel tavainimesel ei õnnestu seda leidagi. Näiteks Metsanurme-Üksnurme ajaloo-ja loodusõpperada jäi hoolimata tugevatest otsingutest rohtukasvanud ``vaatamisväärsuse`` Üksnurme mõisa ümbruses minu treenimata silmale tabamatuks.
 |
| Paukjärvel |
Aga loomulikult on enamus sellesuviseid matkakogemusi väga mõnusad, eriliselt tore koht on Kõrvemaa.
 |
| Paukjärvel |
Peale pühapäevast trenni sai taaskord sinna suundutud, sedapuhku Jussi järvede ümbrust avastama. Tänu minu tähelepanematusele juhtus jällegi nii, et 8 km pikkusest matkarajast sai nii umbes 15km-ne matkarada, kuna õnnestus kahel korral pikalt vales suunas marssida. Mida me siis sellel õpperajal õppisime? Näiteks seda, et RMK viitasid ei tasu mitte usaldada ja eelkõige peaks usaldama värvimärke puudel. Aga rabamaastikul ju pole puid, mõni hädine põõsas vaid ning kui viit näitab eikusagile, siis sellisel juhul tuleb valida oma parema äranägemise järgi, mis minu puhul tähendab küll seda, et tuleks minna parima äranägemisega risti vastupidi:)
Matkarada lookles ümber järvede, sisaldades ka ühte päris karmi püstloodis ronimist (rada õigetpidi läbides oleks saanud sellest ühe väga lõbusa laskumise), aga oli üldjoontes igati läbitav. Raja algus (mis meil oli raja lõpp, kuna alustasime finishist) tõi minusugusele paadunud klassikalise kriminaalromaani zanri austajale kohe pähe Conan Doyle´i ühe tuntud Sherlock Holmesi seikluse. No eks ikka selle Baskerville´ide peni. Hüüp küll ei huiganud ja lõrisev koer üle nõmme ei tormanud, aga atmosfäär tumeneva taeva all oli võrreldav.
 |
| The Hound of the Baskervilles:D |
Karjakoer, tark loom, läbis rada normaalsel ühtlasel sammul...aga hulluke spanjel siksakitas mööda metsaalust ringi nagu tal tavaliselt kombeks. Tulemuseks see, et hommikune ärkamine toimus karjakoera pisut maniakaalse ja ootusäreva pallipiiksutamise saatel, samas kui spanjel oli tõmbunud rõngasse, keeldus liigutamast ja isegi silmi avamast. Kontrollisin-hingas. Millalgi päeva peale ka ärkas.
Seetõttu pidigi tänane retk Saku metsas olema selline lühike ja toniseeriv...aga jällegi õnnestus minu enesekindlal juhtimisel planeeritud kursilt kõrvale kalduda ja asi lõppes ühe suuremat sorti võsas ragistamisega. Õnneks toimetas matkasellide kaitsepühak müstilisel kombel meid tagasi täpselt soovitud kohta männimetsa, mitte Viljandi maanteele autode alla. Tänkju.
Veel mõned jäädvustused meie sellesuvistest ringkäikudest:
 |
| ``Otsige, otsige, ükskord jätsid nad terve sardelli maha...`` |
 |
Minku Kubija järves
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar