 |
| Paquito :) |
28. okt 2010
27. okt 2010
Minku trenni update
Kuuke jälle edasi läinud, Minku on saanud 9-kuuseks ja sellega seoses sai taas trennist väike videojäädvustus tehtud (leitav minu juutuubis).
http://www.youtube.com/watch?v=vA2JcaypWWs
Minku on tubli, aga minul on küll viimane aeg jalad tagumiku alt välja võluda. Trennis saab veel kuidagi hakkama, aga ükspäev koduaias koerajunnide korjamise vahepeale niisama lõbuks oma tite-agility varustusel tehtud virgutaval tõke-tõke-tunnel-slaalom kombinatsioonil pakkus Minku juba sellist kiirust, et ma ei jõudnud möh-gi öelda:D
Minku nö ``speciality`` on jooksukontaktid, mis on tal tõesti väga head. Seetõttu sai planku filmimisele järgnevas trennis ka u. 15 cm võrra tõstetud, mis alguses tõesti tekitas segadust ja ülehüppamist...aaaaaga lõpupoole läks jälle kõik vanaviisi edasi:)
Kiige õpetamine on suht algfaasis veel, kuid sellega pole ka kiiret, võistlustel saaks kõige varemalt kiige peale niikuinii alles 9 kuu pärast.
Slaalomiga pole ka siiani suuremaid tõrkeid ette tulnud. Kui nina juba sisse läheb õigest kohast, siis enne lõppu see nina sealt pulkade vahelt üldiselt välja ei tule kah.
Ühesõnaga, eks jääme siis neid aegu ootama kui mingi tõkke või probleemiga maadlema saame hakata...praegu on Minku (nagu ütleb treener Inga) üks väike oivik:)
Tegelikult olen ma nüüd kahe koeraga trennis käies aru saanud sellest, et aeglase koeraga (Femmu on omast arust küll kutsikaootel hetkel, aga see selleks, aeglane on ta ju niikuinii) ei ole sugugi kergem joosta kui kiirega. Kiirema koeraga on oh my god,oh my god kuidas ma jõuan mõtted, aga aeglase koeraga elad jällegi hoopis teistsuguseid hingepiinu läbi, sest täiesti jõuetuks teeb see kui koer lihtsalt veeee-niii-bbbb:D
Eestisse on nüüd tulnud/kohe tulemas terve käputäis bordereid ja sheltisid ja mõni mudigi sekka. Päris mitmed neist koertest inimestele, kes enne on jooksud aeglasemate koertega. Huvitav, kas agilitys toimub ka vastupidine protsess - väsinud käbe-koera omanik võtab endale agility harrastamiseks mingi mõnusa keskmiku:)? Igatahes üks mis kindel - Eesti agilitys on ees huvitavad ajad ja mingi väljasuremisoht meid ei ähvarda!
http://www.youtube.com/watch?v=vA2JcaypWWs
Minku on tubli, aga minul on küll viimane aeg jalad tagumiku alt välja võluda. Trennis saab veel kuidagi hakkama, aga ükspäev koduaias koerajunnide korjamise vahepeale niisama lõbuks oma tite-agility varustusel tehtud virgutaval tõke-tõke-tunnel-slaalom kombinatsioonil pakkus Minku juba sellist kiirust, et ma ei jõudnud möh-gi öelda:D
Minku nö ``speciality`` on jooksukontaktid, mis on tal tõesti väga head. Seetõttu sai planku filmimisele järgnevas trennis ka u. 15 cm võrra tõstetud, mis alguses tõesti tekitas segadust ja ülehüppamist...aaaaaga lõpupoole läks jälle kõik vanaviisi edasi:)
Kiige õpetamine on suht algfaasis veel, kuid sellega pole ka kiiret, võistlustel saaks kõige varemalt kiige peale niikuinii alles 9 kuu pärast.
Slaalomiga pole ka siiani suuremaid tõrkeid ette tulnud. Kui nina juba sisse läheb õigest kohast, siis enne lõppu see nina sealt pulkade vahelt üldiselt välja ei tule kah.
Ühesõnaga, eks jääme siis neid aegu ootama kui mingi tõkke või probleemiga maadlema saame hakata...praegu on Minku (nagu ütleb treener Inga) üks väike oivik:)
Tegelikult olen ma nüüd kahe koeraga trennis käies aru saanud sellest, et aeglase koeraga (Femmu on omast arust küll kutsikaootel hetkel, aga see selleks, aeglane on ta ju niikuinii) ei ole sugugi kergem joosta kui kiirega. Kiirema koeraga on oh my god,oh my god kuidas ma jõuan mõtted, aga aeglase koeraga elad jällegi hoopis teistsuguseid hingepiinu läbi, sest täiesti jõuetuks teeb see kui koer lihtsalt veeee-niii-bbbb:D
Eestisse on nüüd tulnud/kohe tulemas terve käputäis bordereid ja sheltisid ja mõni mudigi sekka. Päris mitmed neist koertest inimestele, kes enne on jooksud aeglasemate koertega. Huvitav, kas agilitys toimub ka vastupidine protsess - väsinud käbe-koera omanik võtab endale agility harrastamiseks mingi mõnusa keskmiku:)? Igatahes üks mis kindel - Eesti agilitys on ees huvitavad ajad ja mingi väljasuremisoht meid ei ähvarda!
5. okt 2010
World Championship 2010 Rieden
MM on läbi, elagu MM:)!
Ei ole see kerge aeg võistlejatele ega ka kodustele kaasaelajatele. Kõik tegemised tuleb planeerida läbi agilityprisma ja minu vaesed koerad olid kolm päeva korralikult jalutamata, kuna mina passisin muudkui MM-i. Mitte üks kord sai linnas ringi sõidetud läpakas kõrvalistmel otseülekannet edastamas, et saaks vähemalt kuulata ja ka foori taga peatudes korraks pilku heita. Pühapäev möödus Riina juures Agility Plussi rahvaga ühis-kiibitsedes ja individuaalseid agilityradasid jälgides ning meie borderi ja sheltinakkusest puutumatule imekoondisele kaasa elades. Menüüs oli isetehtud leib Piretilt, palju nalja ja toredaid elamusi MM-ilt.
Rohkelt närvikõdi pakkusid Inga-Tuutu, kes said individuaalsel agilityrajal disklahvi peaaegu et viimasel tõkkel!!! Aga selline see agility on....ega see MMi kisakoor ning pasunapuhumine ei ole kindlasti esimesel suuremal võistlusel viibivale noorele maa-spanjelile kõige mugavam õhkkond. Käpaproov on aga tehtud ja erinevalt mõnest teisest Tuutu rajalt lahkuda ei otsustanud:)
Elika ning Charlie ilus kindel jooks agilityrajal andis neile miniklassis väga tubli 19. koha rohkem kui 70ne võistluspaari hulgas. Väga uhke oli vaadata kuidas kaamera pikalt oma starti ootavat Elikat näitas, pidulikult puhvis valge rinnaesisega Charlie Elika jala kõrval istumas ja talle pingsalt otsa vahtimas.
Hästi läks ka lätlastel, kelle minide naiskond oli hüpperaja järel kõrgel kolmandal kohal (lätlaste naiskonna alustala on muide 11-aastane!! Fly). Agilityrajal õnnestus Rutal ja Minku emal Reilal siiski viiekas teenida ja sinna see medal neil läks.
Suurimaid kiirusi nägi seekord midide hüpperajal, kus kiireim koer jooksis 5,88 m/s. See oli border. Kuluaarides teatakse rääkida, et väidetavalt pidavat salamisi juba ristatama bordereid sheltidega, et saada midiklassi bordereid ja MMil nähtud midiborderid peale ühe, kes ilmselgelt oli puhas border, nägid läbi kaamerasilma kusjuures kahtlaselt sedamoodi välja küll....nagu pika kerega suuremat kasvu sheltid, midagi borderi ja sheltie/jänese ristsugutise laadset :) Ei tea kas ühel hetkel ilmub väja ka mõni miniklassi border ja milline see freak of nature küll väja näeks:D
Midiklassis oli palju vahvaid mudisid, usun, et neid näeb tuleviku MMidel veelgi rohkem ja väga meeldisid ka sommid oma kooikeridega. Ühtegi väga kiiret püreneekat peale Trkmani La ei olnud. Midide hüpperajal jooksid 23 esimest koera kõik kiirusega üle 5 m/s. Minide hüpperajal oli näiteks esimesel 43el koeral puhtad rajad. Minide koondtulemustes oli 19el esimesel koeral mõlemad rajad puhtad. Miniklassis tegid sheltide ja russelite kõrval ilma papillonid, kellest ühe nimi oli Gizmo:)))
Mis siis eristas neid kõige-kõige paremaid teistest? Loomulikult on koerad kiired, loomulikult on kontaktpinnad korralikud, ei tehta mingeid ülisuuri kaari ümber tõkete ja slaalomisse osatakse minna iga nurga alt. Koerajuht usaldab oma koera, ei jää kontrollima, kas koer ikka teeb või ei. Aga mis viga usaldada kui koer oskab eksole...Väga kaugelt juhitavaid koeri eriti silma ei jäänud, koera kiirusele mõjub ikka vist kõige paremini see kui peremees oma võimete piires temaga kaasa kalpsab. Parimate võistluspaaride puhul jäi mulje, et koertel on kogu aeg turbokäik sees ja tundub, et need koerad ei oskagi teha asju aeglaselt ja koerajuht neid selleks ka ei sunni ja kõike tehakse täiega...ehk nagu ütleb Inga ``kas käsi kullas või perse mullas`` :D ja isegi disklahvijookse oli ilus vaadata. Väga vingeid võistluspaare oli palju. Mulle jäi eriti meelde Susan Garret ja tema borderid Encore ning Feature. Ilus on vaadata kuidas ilma rapsimata saab selliseid turbosid juhtida. Kogu Silvia Trkmani järgi joonduv Sloveenia koondis tegi väga head esitused teistsuguse juhtimisstiiliga. Makside maailmameistrist Lisa Frickist bordercollie Hossiga parem ei räägigi. Koer oli 2-aastane kui nad 2009 maailmameistriks tulid ja nüüd kordasid sama saavutust probleemideta. Peavad ikka raudsed närvid olema ja on ikka fantastiline koer :p
Palju õnne kõigile tublidele!
Ei ole see kerge aeg võistlejatele ega ka kodustele kaasaelajatele. Kõik tegemised tuleb planeerida läbi agilityprisma ja minu vaesed koerad olid kolm päeva korralikult jalutamata, kuna mina passisin muudkui MM-i. Mitte üks kord sai linnas ringi sõidetud läpakas kõrvalistmel otseülekannet edastamas, et saaks vähemalt kuulata ja ka foori taga peatudes korraks pilku heita. Pühapäev möödus Riina juures Agility Plussi rahvaga ühis-kiibitsedes ja individuaalseid agilityradasid jälgides ning meie borderi ja sheltinakkusest puutumatule imekoondisele kaasa elades. Menüüs oli isetehtud leib Piretilt, palju nalja ja toredaid elamusi MM-ilt.
Rohkelt närvikõdi pakkusid Inga-Tuutu, kes said individuaalsel agilityrajal disklahvi peaaegu et viimasel tõkkel!!! Aga selline see agility on....ega see MMi kisakoor ning pasunapuhumine ei ole kindlasti esimesel suuremal võistlusel viibivale noorele maa-spanjelile kõige mugavam õhkkond. Käpaproov on aga tehtud ja erinevalt mõnest teisest Tuutu rajalt lahkuda ei otsustanud:)
Elika ning Charlie ilus kindel jooks agilityrajal andis neile miniklassis väga tubli 19. koha rohkem kui 70ne võistluspaari hulgas. Väga uhke oli vaadata kuidas kaamera pikalt oma starti ootavat Elikat näitas, pidulikult puhvis valge rinnaesisega Charlie Elika jala kõrval istumas ja talle pingsalt otsa vahtimas.
Hästi läks ka lätlastel, kelle minide naiskond oli hüpperaja järel kõrgel kolmandal kohal (lätlaste naiskonna alustala on muide 11-aastane!! Fly). Agilityrajal õnnestus Rutal ja Minku emal Reilal siiski viiekas teenida ja sinna see medal neil läks.
Suurimaid kiirusi nägi seekord midide hüpperajal, kus kiireim koer jooksis 5,88 m/s. See oli border. Kuluaarides teatakse rääkida, et väidetavalt pidavat salamisi juba ristatama bordereid sheltidega, et saada midiklassi bordereid ja MMil nähtud midiborderid peale ühe, kes ilmselgelt oli puhas border, nägid läbi kaamerasilma kusjuures kahtlaselt sedamoodi välja küll....nagu pika kerega suuremat kasvu sheltid, midagi borderi ja sheltie/jänese ristsugutise laadset :) Ei tea kas ühel hetkel ilmub väja ka mõni miniklassi border ja milline see freak of nature küll väja näeks:D
Midiklassis oli palju vahvaid mudisid, usun, et neid näeb tuleviku MMidel veelgi rohkem ja väga meeldisid ka sommid oma kooikeridega. Ühtegi väga kiiret püreneekat peale Trkmani La ei olnud. Midide hüpperajal jooksid 23 esimest koera kõik kiirusega üle 5 m/s. Minide hüpperajal oli näiteks esimesel 43el koeral puhtad rajad. Minide koondtulemustes oli 19el esimesel koeral mõlemad rajad puhtad. Miniklassis tegid sheltide ja russelite kõrval ilma papillonid, kellest ühe nimi oli Gizmo:)))
Mis siis eristas neid kõige-kõige paremaid teistest? Loomulikult on koerad kiired, loomulikult on kontaktpinnad korralikud, ei tehta mingeid ülisuuri kaari ümber tõkete ja slaalomisse osatakse minna iga nurga alt. Koerajuht usaldab oma koera, ei jää kontrollima, kas koer ikka teeb või ei. Aga mis viga usaldada kui koer oskab eksole...Väga kaugelt juhitavaid koeri eriti silma ei jäänud, koera kiirusele mõjub ikka vist kõige paremini see kui peremees oma võimete piires temaga kaasa kalpsab. Parimate võistluspaaride puhul jäi mulje, et koertel on kogu aeg turbokäik sees ja tundub, et need koerad ei oskagi teha asju aeglaselt ja koerajuht neid selleks ka ei sunni ja kõike tehakse täiega...ehk nagu ütleb Inga ``kas käsi kullas või perse mullas`` :D ja isegi disklahvijookse oli ilus vaadata. Väga vingeid võistluspaare oli palju. Mulle jäi eriti meelde Susan Garret ja tema borderid Encore ning Feature. Ilus on vaadata kuidas ilma rapsimata saab selliseid turbosid juhtida. Kogu Silvia Trkmani järgi joonduv Sloveenia koondis tegi väga head esitused teistsuguse juhtimisstiiliga. Makside maailmameistrist Lisa Frickist bordercollie Hossiga parem ei räägigi. Koer oli 2-aastane kui nad 2009 maailmameistriks tulid ja nüüd kordasid sama saavutust probleemideta. Peavad ikka raudsed närvid olema ja on ikka fantastiline koer :p
Palju õnne kõigile tublidele!
 |
| Kõige nunnimate maailmameister |
16. sept 2010
Minge te õige metsa!
Kui graafikud kokku langevad, siis toimetame oma pikkasid jalutuskäike Saku radioaktiivses metsas ikka treener Inga valvsa pilgu all. Seltsis lõbusam ja mula jagub kauaks:)
Nii ka täna. Seenemikkude pildistamise ja korilaste peale haukumise vahele arutlesime ka pikalt-laialt sportiva koera toidulaua teemal.
Kuid tegelikult teab ju iga koer, et õige koera toit on kont!!!
Alati tasub läbi käia ka kaasjalutajate taskud,
ning kui tõesti midagi pole kusagilt pudenemas, siis õnneks on lahked jahimehed(või mingid muud mehed) jätnud nälgivatele metsaskäijatele natukene oksi ja vilja.
 |
| KännuÄss |
Nii ka täna. Seenemikkude pildistamise ja korilaste peale haukumise vahele arutlesime ka pikalt-laialt sportiva koera toidulaua teemal.
 |
| Femmu teeskleb, et ei näe, kuidas MM-ile sõitjale Pagaripoiste võisaia sisse söödetakse:D |
Kuid tegelikult teab ju iga koer, et õige koera toit on kont!!!
 |
| ``Mõnitavad vist....`` |
ning kui tõesti midagi pole kusagilt pudenemas, siis õnneks on lahked jahimehed(või mingid muud mehed) jätnud nälgivatele metsaskäijatele natukene oksi ja vilja.
 |
| njämma...ma ju räägin, et see teraviljavaba kuivtoit on üks möga |
 |
| Eesti metsad on kummalisi loomi täis |
Ok, ok,tõele au andes pole siiski tegemist mingi metselukaga, vaid mu oma vana küülik Juksiga ;D
12. sept 2010
Minku trenni update
Pimedad sügisõhtud on käes ning sellega seoses on meie talvise trenniruumi ehk Tuhala agilityhoolli ümbrus nüüd sisetreeninguteks korda tehtud.
(Videos kaasa tegev nunnucavalier on Minku trennikaaslane Jefferson e. Royal Fantasy Oriental Prince, kes vaatamata perenaise Terje näitusehullusele on ka agilitys oluliselt hakkajam poiss kui samale perenaisele kuuluv Femmu trennikaaslane cavalier Mortimer...sorry Morti, aga me kõik näeme, et sa teed agilityt peamiselt Terje meeleheaks;)
Minku trennid on minu jaoks juba seetõttu väga huvitavad, et paljud meetodid on hoopis teised kui need, mida Femmuga kasutasime paar aastat tagasi. Näiteks on Femmu õpetatud sõnalise märguande peale koos minupoolse kontrollimisega kontaktpinnal aeglustama. Miinuseks on see, et mina pean olema Femmuga üheagselt kontaktpinna juures ja teda pidurdama.
Slaalom sai talle selgeks tehtud ``vea koer vorstiga pulkade vahelt läbi`` meetodil:) Kuna Femmu teeb slaalomit üsna kenasti, siis ma eriti ei usu, et kiiruslikult oleks lõpptulemus parem kui oleksime mingit teist õpetamismeetodit kasutanud. Mis puutub slaalomisse iseseisvat sisenemist, siis vahe Minku ja Femmu puhul on märgata juba praegu. Femmut pean ma õigesse vahesse juhtima ja mõtlema hoolega enda paiknemisele, samas kui channel meetodil õpetatava Minku puhul on juba praeguses algfaasis märgata, et tema juba oskab ise slaalomi sisenemiskohta leida ning minu eesmärgiks on see, et ühel hetkel pole Minku jaoks mingit tähtsust sellel kus viibin mina siis kui ta slaalomit sooritab. Femmu puhul ma siiki reeglina jõuan ennast paigutada sinna kuhu vaja, aga kiirema Minku puhul saaks sellest lihtsalt mõttetu koera pidurdamine kui ma peaks teda slaalomisse näpu otsas juhtima ja lõpuni kontrollima.
Minkule õpetame slaalomit channel meetodil ning kontaktpindasid Silvia Trkmani poolt kuulsaks tehtud jooksukontaktide meetodil. Muidugi on meie klubi trennilistel võimalik valida ka 2on2off meetodit või miskit muud põnevat ja vähem töömahukat, kuna treener Inga Järv üritab ikka leida igaühele sobivaima kontaktpindade sooritamise viisi olenevalt koera eripäradest ja ka sellest kui palju aega on keegi kodusesse harjutamisse valmis investeerima. Mina otsustasin, et spetsiaalselt agilityks võetud koera puhul ei jäta ma ühtegi meetodit kõrvale sellepärast, et ma ei leia niipalju aega harjutamiseks kui vaja oleks. Seega valisime jooksukontaktid. Maksiklassi koeraga kaaluksin ilmselt teisi variante põhjalikumalt. Jooksukontaktidega meil hetkel suuremaid probleeme ei ole (kuid oleme ka päris algfaasis alles), Minku jookseb üsna ilusti planku, mis ei ole enam päris maadligi, vaid pisut tõstetud.
Slaalomis on channel juba niipalju kitsas, et Minku ei saa enam puhtalt läbi joosta ja pulgad puutuvad talle vastu külgesid. Viimases trennis proovisime ka natukene kaugemalt slaalomisse sisenemist ja paistab,et koera jaoks on üsna selge, et slaalom on üks terviklik takistus, kuhu tuleb sisse minna kindlast kohast ja kust ei väljuta enne viimast pulka. Eks mida raskemaks läheb sisenemisnurk, seda rohkem möödajooksmisi on oodata.
Olen enda jaoks seadnud tagasihoidlikuks eesmärgiks selle, et 15-kuuselt on Minku valmis A0 klassis võistlemist alustama. Hetkel paistab, et kui nüüd mingi takistuse keerukamaks muutumisel mõnda ootamatut kiiksu välja ei löö, siis nii see ka läheb, s.t. ma ei tahaks minna võistlema koeraga, kes on poolvalmis, vaid ma tahaks, et Minku oleks selleks ajaks võistlusvalmis ja praegu teda vaadates ma usun, et kevadel on ta A0 klassiks täitsa valmis.
Millega Femmu trennipausi ajal tegeleb?
 |
| Agilityhullud agilityhoolli ümbruse koristustalgutel |
Kuna Femmul on jooksukas, siis trennis käib praegu ainult Minku.
Olen plaani võtnud keskmiselt korra kuus teha trennidest ka videojäädvustuse juhul kui selleks mõni abikäsi leida õnnestub.
Tänu kaameramees Gerdile on seekordne muuvi peagi 8-kuuseks saava Minkuga peaosas leitav minu juutuubis aadressil:
Minku trennid on minu jaoks juba seetõttu väga huvitavad, et paljud meetodid on hoopis teised kui need, mida Femmuga kasutasime paar aastat tagasi. Näiteks on Femmu õpetatud sõnalise märguande peale koos minupoolse kontrollimisega kontaktpinnal aeglustama. Miinuseks on see, et mina pean olema Femmuga üheagselt kontaktpinna juures ja teda pidurdama.
Slaalom sai talle selgeks tehtud ``vea koer vorstiga pulkade vahelt läbi`` meetodil:) Kuna Femmu teeb slaalomit üsna kenasti, siis ma eriti ei usu, et kiiruslikult oleks lõpptulemus parem kui oleksime mingit teist õpetamismeetodit kasutanud. Mis puutub slaalomisse iseseisvat sisenemist, siis vahe Minku ja Femmu puhul on märgata juba praegu. Femmut pean ma õigesse vahesse juhtima ja mõtlema hoolega enda paiknemisele, samas kui channel meetodil õpetatava Minku puhul on juba praeguses algfaasis märgata, et tema juba oskab ise slaalomi sisenemiskohta leida ning minu eesmärgiks on see, et ühel hetkel pole Minku jaoks mingit tähtsust sellel kus viibin mina siis kui ta slaalomit sooritab. Femmu puhul ma siiki reeglina jõuan ennast paigutada sinna kuhu vaja, aga kiirema Minku puhul saaks sellest lihtsalt mõttetu koera pidurdamine kui ma peaks teda slaalomisse näpu otsas juhtima ja lõpuni kontrollima.
Minkule õpetame slaalomit channel meetodil ning kontaktpindasid Silvia Trkmani poolt kuulsaks tehtud jooksukontaktide meetodil. Muidugi on meie klubi trennilistel võimalik valida ka 2on2off meetodit või miskit muud põnevat ja vähem töömahukat, kuna treener Inga Järv üritab ikka leida igaühele sobivaima kontaktpindade sooritamise viisi olenevalt koera eripäradest ja ka sellest kui palju aega on keegi kodusesse harjutamisse valmis investeerima. Mina otsustasin, et spetsiaalselt agilityks võetud koera puhul ei jäta ma ühtegi meetodit kõrvale sellepärast, et ma ei leia niipalju aega harjutamiseks kui vaja oleks. Seega valisime jooksukontaktid. Maksiklassi koeraga kaaluksin ilmselt teisi variante põhjalikumalt. Jooksukontaktidega meil hetkel suuremaid probleeme ei ole (kuid oleme ka päris algfaasis alles), Minku jookseb üsna ilusti planku, mis ei ole enam päris maadligi, vaid pisut tõstetud.
Slaalomis on channel juba niipalju kitsas, et Minku ei saa enam puhtalt läbi joosta ja pulgad puutuvad talle vastu külgesid. Viimases trennis proovisime ka natukene kaugemalt slaalomisse sisenemist ja paistab,et koera jaoks on üsna selge, et slaalom on üks terviklik takistus, kuhu tuleb sisse minna kindlast kohast ja kust ei väljuta enne viimast pulka. Eks mida raskemaks läheb sisenemisnurk, seda rohkem möödajooksmisi on oodata.
Olen enda jaoks seadnud tagasihoidlikuks eesmärgiks selle, et 15-kuuselt on Minku valmis A0 klassis võistlemist alustama. Hetkel paistab, et kui nüüd mingi takistuse keerukamaks muutumisel mõnda ootamatut kiiksu välja ei löö, siis nii see ka läheb, s.t. ma ei tahaks minna võistlema koeraga, kes on poolvalmis, vaid ma tahaks, et Minku oleks selleks ajaks võistlusvalmis ja praegu teda vaadates ma usun, et kevadel on ta A0 klassiks täitsa valmis.
Millega Femmu trennipausi ajal tegeleb?
Tellimine:
Postitused (Atom)