Tunnelite võistlus

Viimasel hetkel sai otsustatud, et panen Minku ja Femmu Tunnelite karikasarja esimesele osavõistlusele kirja. Tunnelite sarja näol on tegemist väga mõnusa võimalusega ´´päris´´ võistlusteks harjutamiseks ja ka meie MM koondise toetamiseks. Nagu ikka, oli rahvast omajagu, algajates (mittevõistelnud ja A1) 53 võistluspaari ja edasijõudnutes (A2-A3) 18 võistluspaari, kohtunik meie oma Inga Järv.

Kui ma varem lootsin, et võistluskogemus Femmuga aitab mind kuidagi kergemalt Minkuga võistlemisse sisse elada, siis selles osas eksisin rängalt. Uue koeraga algab kõik otsast peale. Ehk siis närveldamist enne võistlust ei muutnud fakt, et tegemist mitteametliku lõbusa võistlusega. Samuti, olgem ausad, pole just väga kaua aega mööda Minku opist ning eks ma seda koiba tal ikka kahtlustava pilguga seiran pidevalt.

Esimesel rajal Minkuga tegime kaks viga:

http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/9/sRhwg-bbVM8

Kuna ma ei ole harjunud Minku kiirust õigesti hindama, ega tea, kui kaua tal kusagil aega võiks minna, siis optimeerin omaenda liikumist liialt. Sedasama teen tihitpeale ka oluliselt aeglasema Femmuga. Peaksin mõtlema sellele, mis oleks koera jaoks parim trajektoor, aga selle asemel kalkuleerin pigem turvalisi variante, et  ise kindlasti jõuaks. Jube raske on sellest harjumusest lahti saada.

Teise rajaga saime sellegipoolest puhtalt hakkama, kuna esimesel rajal juhtunu taustal suutsin kuidagi meeles pidada selle, et ma uudses võistlussituatsioonis siiski ei saa Minkut nii kaugelt juhtida kui  trennis. Selle tulemusel oli Minku küll kohati sunnitud kiirust maha võtma, kuna ma jäin olukorda hiljaks. Siiski, 8. aeg 53 koera hulgast on igati korralik (video Agility Plussi juutuubis   :  http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/8/VHoPVqxhalQ  ). Sellega saime päeva positiivselt lõpetada, koondtulemus oli tänu esimese raja pusserdustele vist 29. koht. Olen väga rahul, et loobusin esialgu planeeritud stardiabilise kasutamisest ja proovisin, kuidas Minku starti püsima jääb. Jäi ilusti, ja sellega sai üks minu suur ebakindluse allikas likvideeritud. Samuti olen rahul tema keskendumisvõimega. Kiirus on trennis parem, aga eks see on nii paljudel algajatel.

Iga hetk ``poegima`` valmistuv Femmu oli edasijõudnutes samuti tubli. Agilityrajal tünder siiski vinnas ennast kuidagi üle A takistuse, kuigi korraks mulle juba tundus, et ta sealt üle ei jõuagi, aga siis ilmusid punnsilmad A harja tagant nähtavale :) Koondarvestuses 18 võistluspaari hulgas tänu kahele rajavigadeta jooksule tulemuseks õde Flammy järel IV koht. Kiirus on muidugi üpris olematu.

Femmu jooksud nähtavad  siin:

1. jooks http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/0/EU8VNYhcMyw  

2. jooks http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/1/kRhDfYgp8fI 

Kuna tänasest ühtegi pilti pole, siis vaadake naeratavat Jamesi

Eesti esimene Int Ag CH

Palju õnne Eesti esimesele ja ainsale
rahvusvahelisele agilitytshempionile sheltie Kendzile ja Kristina Lukashejevale!

Meri on, meri jääb...

Maarja pöördvõrdelisuse seadus: mida püüdlikumalt endale eelmisel õhtul sisendad, et järgmisel päeval tuleb kindlasti arvuti taga istuda ja tööd teha, seda väiksem on tõenäosus järgmisel päeval ennast sealt arvuti tagant töötamast leida :D

Talgud Tuhala väliplatsil



see ilus foto by Kaireen Luhtjärv



 Taevakarva Kutsu Keili

Dmitrochenkost ja sentimeetritest

Laupäeval tomunud TAKO võistluse tulemus: 2 disklahvi. Ei saa öelda, et rajad oleks väga rasked olnud, päris mõnusad jooksurajad. Kahjuks pole Femmu peale jooksukat päris tema ise ja on rohkem hajevil. 



2. rada A3 Dmitrochenko

 
Sellest  tuli ilmselt teise raja disklahv, kui Femmu, hoolimata sellest, et ma ennast lausa tunneli augu ette katteks seadsin ikkagi valesse auku lipsas mu käe alt. Ehk siis takistuselt nr 6 lipsas ta nr 7 asemel hoopis nr 13 tunneliauaku. Tavalises olekus ta selliseid asju ei tee. No nii mulle vähemalt seal rajal sel hetkel tundus, oleks videos, saaks näha. Liikuvalt pildilt ju tihtipeale selgub kurb tõde, et kõik saab koerajuhi kaela ajada :D





1. rada A3 Dmitrochenko

  Teise disklahvi võibki puhtalt omaenda jaburuse süüks panna. Rada õppides korrutasin endale kolm korda, et kindlasti valsiksin tõkke ja A vahel (takistsued 17 ja 18), et anda koerale parim trajektoor..kindlasti...kindlasti..aga millegipärast võistlusjooksus tegin hoopis mingi jõhkra eestlõkamise, ajasin koera trajektoori valeks, kaotasin ta selja taha ära ja nii ta sukelduski mu küljelt A all olevasse tunnelisse.

Rahul olen sellega, et esimesel rajal tegi Femmu kiike päris korralikult, mäletatavasti ta eelmisel TAKO võistlusel ju keeldus esimesel katsel kiigele minemisest. Samuti valis ta teisel rajal  ilma mingi probleemita valikust tunneliava-poom-tunneliava vajaliku poomi (takistus nr 12). Ma ei läinud talle näpuga näitama, otsustasin teda usaldada, juhatasin kaugelt  ja ta tundiski õige takistuse ilusti ära. Kahjuks muidugi oli näha, et hüppamine ei tulnud Femmul väga kergelt ja A otsa vinnas ennast ähkides. Pühapäevases trennis slaalomis ta lõpupoole lausa KÕNDIS:(

Üldiselt täielik jama kui koer sisuliselt pool aastat on jooksuka ja võltstiinuse tõttu korralikust agilitykonditsioonist väljas. Siiski, kuna Femmuga, kes ka parimatel päevadel A3 rajal 4 m/s välja ei pigista:), puuduvad kaugeleulatuvad sihid agility vallas ja kergekäelist noa alla saatmist  omaenese mugavuse huvides ma ei poolda ning mädaemaka/piimanäärmete kasvatajate profülaktikana pole steriliseerimisel minu silmis nii piisavat ja otsest tõestust, mis kaaluks üle võimalikud operatsiooniga kaasnevad riskid ja tüsistused, siis seda ma pole Femmu puhul kunagi tõsimeelselt kaalunud. Sest siiski olen näinud koeri, kes jäävadki peale steriliseerimist teistsuguseks ja no miks ma peaks sellega riskima, et äkki on  pärast veel flegmam, kergemini tüsenevam ja Portugali veekoera karvastikuga Femmu.  

Kuulsin, et Minku emal olevat esimene jooksukas olnud pooleteise aastaselt, mis väikese koera puhul on üsna erandlik ja jooksukas on Reilal iga kümne kuu tagant. Ning Minkul pole esimest jooksukat olnud, kuigi homme kukub tal vanuseks 15 kuud. Loodan väga, et Minku on emasse, tundub, et sellised omapärad siiski päranduvad üsna tihti.

Aga kõikse toredam Minkut puudutav uudis on see, et kui mina olin Minku juba mõttes midisse kandud, sest teised mini sheltied tundusid silmaga vaadates nii väiksed (Minku on muidugi enamusest hetkel karvasem), siis kui hakkasime Kristinaga Minku turjakõrgust mõõtma hüppas ligi kohtunik ja näitas kuidas tema mõõdab. Kommenteeris ka, et koer on paks. Dmitrochenko sai tulemuseks 34,8cm. Kui rasvavolt ka turjalt kaob, siis on lootus säilinud, et ta ka ametlikult minisse mõõdetakse. Ega see nüüd maailma lõpp pole, kui ei mõõdeta minisse, aga no ikka parem kui ei pea pingutama samu tõkkeid, mis 8 cm kõrgemad koerad. Selles mõttes on see agility kõrgusklasside süsteem muidugi ebaõiglane väga madalate koerte suhtes ja väga napilt midisse ja väga napilt maksisse kuuluvate koerte suhtes. On ju ikka vahe küll, kas koer peab järjest ületama oma turjakõrgusest 1 cm, 10 cm või madala maksikoera puhul koguni 20 cm kõrgemaid tõkkeid. Ilmselgelt on 10cm ja 20 cm kõrgemate takistuste puhul koeral pingutus ka suurem ja pulga maha ajamise oht samuti oluliselt suurem. Ühelt poolt ei peagi ju kõik spordialad sobima kõigile, aga kuna agilityt sellise rahvakoeraspordialana propageeritakse, siis selles mõttes mina pooldaks täitsa veel ühe võistlusklassi juurde lisamist, mis oleks toyklass, kuhu kuuluksid kõge pisemad ja millega siis kõikide teiste klasside kasvuvahemikke vähendatakse. Või siis teine variant - tõkete  maksimumkõrgused lastaks kõigil klassidel madalamaks,sest ikkagi kipuvad enamus kohtunikke just  maksimumkõrgusi kasutama.

Minku rasvavoldi kaotamisega tegeleme aktiivselt. Saue suusarada on sulanud üheks toredaks madalaks järveks, mis väiksematele koertele ujumiseks täitsa paras nagu Femmu, kelles vanemaks saades on avaldunud teatavad saarmalikud jooned, rõõmsalt avastas. Seal siis täna kenal päikesepaistelisel metsavälul sillerdava selgeveelise ``järve`` kaldal avasime ametlikult rannahooaja!!!