A3 I agilityraja alguses välja kuulutatud ideaalkiirus 4,15 m/s ei jätnud meile Femmuga mingit lootustki ideaalaja lähedalegi mahtuda. Kuigi ühes punktis tekkis meil Femmuga väike valestimõistmine ning seisak, ei näinud kohtunik põhjust selle eest viiekat anda, küll aga läks sinna aega kaduma. Puhta raja ja ajaveaga saime IV koha (11 osalejat).
Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=MVX0iJ1CG5w
A3 II agilityrada , mis oli ka suures osas täitsa mõnus jooksurada, sobis meile vähem kui eelmine, sest juba esimesed tõkked sisaldasid kombinatsiooni, mis eeldas täisringi tegemist ümber tõkketiiva, mis Femmu puhul tapab selle viimasegi kiiruse. Seal tekkis meil ka väike vaidlus, mille eest huvitaval kombel samuti viiekat ei saanud, koht jällegi IV.
Aga tegelikult oli Femmu täitsa tubli ja isegi kiige peal ei kõlkunud seninägematult kaua.
 |
| Femmu ja Minku jooksude vahele jäänud tunnid said Gerdi abil suviselt sisustatud |
A1 radadel pakkus kohtunik mulle vägagi hästi sobiva üllatuse, sest, erinevalt TAKO võistlusest, oli seekord mõlemal agilityrajal poomi pealt järgmisele takistusele täitsa otse minek ja sellisel puhul õnnestuvad kontaktid meil juba üsna hästi.
A1 I agilityrada: tundus õppides täitsa ok ja hakkama sellega saimegi, tulemus puhas rada, kiirus 5,13 m/s.
A1 I agilityrada: tundus õppides täitsa ok ja hakkama sellega saimegi, tulemus puhas rada, kiirus 5,13 m/s.
See oli viimane vajalik tulemus klassivahetuseks ning edaspidi jookseme A2 klassis. A1 disklahvirohke teekond algas meil ka Pärnus, septembris 2011, ja sümboolselt sai ka samal platsil oma otsa.
Kuna A2 oli enne juba ära jooksnud ja viimasena jooksvasse A0 klassi meid ei saadetud, saime võimaluse joosta ka kaks järgmist A1 rada.
A1 II agilityrada: saime DSQ juba esimesel tõkkel, sest Minku varastas stardis, hoolimata sellest, et üritasin teda seal paigal hoida nii zhesti, mõtte, kullipilgu kui ka hääle combo jõul. Lootusetu. Tegelikult nagu ma sain aru, on tegemist lausa geneetilise hälbega:D, sest Minku ema pidi omaniku jutu järgi samasugune pärdik olema, kes hoolimata aastaid A3 klassis jooksmisest püsib stardis endiselt u. 20% kordadel ja pahatihti tuleb harrastada lendstarti. Nii et, kuna Minku tuli täiesti jäärapäiselt üle esimese tõkke, kuigi ma seal käsi püsti seisin ja käskisin tal oodata, siis läksin tagasi ja istutasin ta uuesti. See aitas täitsa hästi ja teisel katsel püsis ta juba kenasti.
Rajal tuli viperus sisse slaalomis, muus osas oli ok...no kiigega pole ka päris rahul, sest ega ma seal mingit korralikku vabastuskäsku Minkule ei anna.
A1 Hüpperada: lõppes tänu pisut kehvale trajektoori valikule jällegi disklahviga. Oleks pidanud ka vastaskäega tõmbama, siis oleks äkki saanud Minku rõngasse selle tunneli asemel, kuhu ta väga uljalt kimas.
Muidu oli päris äge kiire rada, mulle meeldis.
 |
Nagu näostki näha: juba paadunud pärdik ja pärdiku-hakatis (Ema Reila tütar Minkuga)   |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar