Pages

18. dets 2011

Agility Plussi jõulukas

Kui eelmisel aastal Agility Plussi jõuluka ajal soe jook minutitega topsis jäätus, siis seekord oli meeleolukate jõulutuledega kaunistatud Tuhala Agilityhoolis lausa soe.

Nagu eelmine kordki, toimusid lõbusad võiduajamised nii kahe- kui neljajalgsetele. Inimvõistkondade arvestuses käis tihe rebimine lõpuni, silmatorkavaimaks esituseks võiks pidada vast meie võistkonna ankrumehe, ja ühtlasi ka Margiti mehe Heiki, imetabast sööstlaskumise stiilis sooritatud võidukat ja omanäolist pulgapõlgurlikku slaalomi läbimist :D

Neljajaglsete tunnelivõistlusel meie saagiks ``vanade kalade`` e. võistlevate koerte arvestuses noorkala Minkuga I koht ja Femmuga IV koht, mis andis lootust, et äkki hakkab Femmu oma liba- kutsikaootuse mõtteid vaikselt selleks korraks maha matma. 

Minku:  http://www.youtube.com/watch?v=ZVLgeu_D_rU

Femmu: http://www.youtube.com/watch?v=2ZXMTYiKfvQ

Esmakordselt sai tunnustatud ka Agility Plussi Aasta Agilitymürsku e. aasta edukaimat võistluspaari. Kuigi arvestuspõhimõtete kohaselt ei olnud kõrgeimal võistlusklassil eelist, olid esimesed siiski igati teenitult A3 võistluspaarid. Algajate arvestuses sai aga näha jooksmas paljusid tulevasi agilitymürske.


Agility Pluss 2011 edukaim võistluspaar e.  kuldse roseti omanikud Elika ja Charlie. II kohal võrdsete punktidega Jana ja Liisu ning Kristina ja Joker


11. dets 2011

Esimene lumi

Tiffany




Femmu ja Tiffany

Kraavi ületamisel abikäed
Gitte


Ludvig

Michellu ja James







Mis see siis tähendab...miks vette ei saa?



4. dets 2011

Pärnu võistlus 3.12., kohtunik Redas Masiulis

Mitme võistlushooaja vältel, kuhu mahub nii umbes 90-100 starti ametlikel võistlustel, pole mul iialgi pärast võistlust olnud mõtet, et oli nüüd sellele võistlusele vaja regada ... aga seekordse Pärnu võistluse järel oli esimest korda kulutatud ajast ja rahast kahju, vähemalt hea, et tore reisikaaslane oli olemas:) 
Kahju polnud mitte sellepärast, et me disklahvid saime, hoopiski mitte, seda juhtub ju tihti:D Koht oli ka mõnus, jooksupinnas hea ja korraldusele pole ka midagi ette heita, kahjuks aga mingit jooksumõnu sellest üritusest küll ei saanud. On nähtud lihtsaid radasid, on nähtud päris keerulisi radasid. Keerulistes kohtades õnnestumisel on hea tunne, ebaõnnestumisel saad aru, et pole sellist olukorda piisavalt treeninud. Aga siiani pole olnud küll tunnet, et nüüd on kohtunik küll vindi üle keeranud. Vot seekord Pärnus kahjuks oli selline tunne. 

Olen sama kohtuniku radasid hiljuti jooksnud nii A3 klassis Femmuga kui A1 klassis Minkuga ja siis oli tegemist täitsa ok radadega, ainsana torkas silma kohtuniku kummaline komme alustada ja lõpetada rada ebaloogilises kohas keset platsi. 

Seega tulid eilsed rajad suure ootamatusena, mille peale ei osanud tõesti nutta ega naerda. Kui A1 agilityrada saab teatud reservatsioonidega isegi huvitavaks nimetada, hoolimata sellest, et rada oli A1 jaoks liiga raske, siis hüpperada oli küll lausa jabur. A1 tasemele polnud seal küll suurt midagi. Põhimõtteliselt oligi rada läbitav ainult seda tüüpi koeraga nagu Femmu, kelle saab tugevalt näpu otsa kinni võtta. Aga ka sellisel juhul poleks mingist jooksurõõmust haisugi olnud, üks pidurdamine ja pusserdamine ja päästmine ja koeraga koos tõkete otsa ronimine, mingit sujuvat mõnusat jooksu ei kusagil ja miks ometi peaks ühe kohtuniku eesmärk olema sedasorti rajaläbimist promoda? Võite siis isegi arvata, et algaja Minku sugusega  polnud seal midagi teha ja lõingi poole raja pealt käega. Teise raja stardis jäi mulle aga mulje, et kohtunik üritab võistlejat lausa sihilikult haneks tõmmata, sest kui meie juba tõkke ees stardiasendit olime võtmas, ei paigutanud kohtunik ennast mitte rajale võimalikult hea ülevaate saamiseks, vaid märkasin et kohtunikku rajatööliste hulgas polegi, vaatasin ringi...ei mingit kohtunikku...siis käänasin juba nagu öökull pead ja voila..kohtunik seisis täpselt meie selja taga stardis. Kas tõesti üritas kohtunik meelega disklahvi välja meelitada ilma loata stardi eest või olen ma liiga paranoiline?

Mainiks siis, et näiteks A3 klassis said 23st koerast kirja mingisuguse tulemuse ühel rajal 5 võistluspaari ja  teisel rajal 4 (nende hulgas uhkelt ka meie klubi Elika/cavalier Charlie ja Kristina/sheltie Joker), ülejäänud kõik dsq.

Lugesin veel enne igaks juhuks oma varasemad võistlustega seotud postitused läbi..no et äkki mul ongi kombeks kohtunike üle vinguda. Aga silma torkas vaid meistrikate liiga lihtsate radade üle halisemine, seega nüüd siis vingun mõnuga.

26. nov 2011

TAKO mitteametlik võistlus 26.11.

Kohtunik Anne Tammiksalu.
Tegemist oli Open võistlusega, mis tähendab, et kõik jooksevad hoolimata võistlusklassist ühe raskusastmega radasid.



Eks seda võis karta, et A2 taseme rajad meile ilmselt päris jõukohased pole ja kaks disklahvi me saimegi. Aga tegelikult olen hüpperajaga täitsa rahul, kuni viimaste tõketeni oli täitsa adekvaatne tunne, hoolimata sellest, et ma jooksu pealt mitu kohta teistmoodi lahendasin, sest Minku jõudis mõnda olukorda varem kui olin arvestanud/või siis mina jõudsin hiljem kui olin oletanud. Disklahvi saime tegelikult  slaalomis, kus Minku komistas ja jättis ühe pulga vahele ja mida ma ära ei parandanud.  Minku tegi ka väikese valestardi.

Agilityrada algas sellega, et Minku hiilis mulle vaikselt stardist järgi ja arvas, et otse üle tõkke hüppamine oleks liiga jõhker käsu eiramine ning seega imbus lihtsalt tõkketiiva pulkade vahelt läbi:D Keegi ei märganudki eksole...
Poomi kontaktpinnalt hüppas Minku viltu maha, aga kuna poomi alt oli läbi tunnel, siis jooksin ise üsna järsult poomist eemale, et mitte joosta tunneli otsa ja ilmselt see teda mõjutas, sest harjunud on ta senini ainult minupoolse sujuva poomist eemaldumisega. Tagantjärgi mõtlen, et oleks pidanud proovima teiselt poolt poomi joosta ja järgnevale müürile ette saatma, aga rada õppides ei tundunud see väga suurepärase ideena. Sealt edasi oli mitu pusserdust ja arvestusviga.

Jooks siin:

Üldiselt oli väga hea kogemus midagi keerulisemat proovida, mulle meeldib, et Minku ka keerulisemate kombinatsioonide juures kiirust ei kaota ja jälgib mind väga hästi.

Järgmisel nädalavahetusel ootab ees selle aasta viimane võistlus Pärnus. Ei ole kunagi liiva peal jooksnud Minkuga, saab huvitav olema.

7. nov 2011

Kas Soomes on rohi rohelisem?


Nagu näha, siis Soomes on rohi päris roheline

Olin juba ammu plaani pidanud Soome võistlema minna ja kuna talve lähenedes Eestis võistlustega kitsas käes, siis nüüd me Soomes käisimegi, proovile panemas nii ennast kui ka Minku võistlusnärvi ja  tahet võõraste keskel võõral platsil joosta. Välja sai valitud sel nädalavahetusel Helsingile kõige lähemal toimuv võistlus, ehk siis Hyvinkääl.

Esimene proovikivi pidi olema laevasõit autotekil. Kaks tundi mürisevas autos jättis Femmu täiesti külmaks, Minku pisut värises ja mölises kui puurist pääses, aga pigem erutusest kui hirmust.

Pärast paaritunnist Helsingi kesklinnas sotsialiseerumist ja tuvide ahistamist asusime  Hyvinkää poole teele. Hotell Rantasipi Sveitsi oli koerasõbralik, seda ümbritsesid lahedad valgustatud jalutusrajad ja koerte suureks rõõmuks kalpsasid ringi ka jänesed. Miinuspoolele võib kanda selle, et kohale jõudes teatas naeratav administraator meile, et õhtul/öösel esineb hotelli restorani osas Soome kõige popim heavy metal bänd. whuppiii....nii et kell 5:45 pühapäeva hommikul ärgates ei olnud olemine just eriti värske. Avastasin ka oma meelehärmiks, et kodus otse kuivamast kotti pistetud dressipüksid  olid pesumasinas põlvpüksteks kahanenud, ehk siis ilmselt olin pesnud neid liiga kõrgel temperatuuril ja mingid sisemised kummiribad olid ära sulanud/kokku tõmmanud. Igatahes opereeris Gert pükse nüri võinoaga päris kaua, enne kui püksid lõpuks siiski tagasi normaalpikkusesse said, küll aga enam mitte eriti vormi hoidvateks. 

Kell 6:30 olime agilityhalli juures kohal. Tegemist mõnusa sooja ja suure halliga, korralik vaipkate ja korralikud takistused, ei midagi kerget, kipakat ega logisevat. Ruumi nii pealtvaatajate kui koerte jaoks kenasti, Eestis võistlustel sellist luksust siseruumides pole kohanud. Ühesõnaga ideaalsed tingimused.

Eesmärke kõrgeid polnud seadnud, lootsin vaid, et Minku jookseb tavapäraselt, et ma ise ei unusta rada ja et vähemalt üks poomikontakt õnnestuks positiivselt sooritada. Selles osas said eesmärgid täidetud.   

Kaks disklahvi õnnestus meil kätte võita, mõlemal korral tunnelisse saatmisega ja mõlemad puhta mu enda arvestusvead. Ühel agilityrajal saatsin liiga kaugelt koledasse süsimusta tunnelisse Minku, ta keeras minu poole tagasi ja lipsas valesse auku. Teisel rajal andsin talle juba stardis vale trajektoori ja nii ta jällegi valesse tunneliauaku lipsas. Esimesel rajal sai näha ka väga koledat poomiotsa, teisel rajal see õnnestus oluliselt paremini. Kiige otsas jäi Minku püüdlikult ootama,nagu viimasel ajal trennis harjutatud, ei kimanudki kohe edasi. Kahjuks vist ei andnudki talle vabastuskäsku enne kui ise edasi liikuma hakkasin, ehk siis jälle vedas aju alt ja mida ma sellega jälle koerale õpetan eksole..grr...

Tegelikult olid kohtunik Anne Savioja rajad väga lihtsad, kindlasti Minkuga seni joostud A1 radadest kõige lihtsamad. No aga ega siis lihtne rada ei tähenda, et me sealt diklahvi väja ei suudaks pigistada. Ikka suudame:D

Aga ega me siis kolme disklahvi ka ei saanud, sest esimesel rajal, ehk siis hüpperajal, jättis Minku konkurendid selja taha ja tuiskas esikohale. Tundub, et temasuguse napaka närvisüsteemile mõjus öine heavy metal ainult virgutavalt. Jooks siin :

http://www.youtube.com/watch?v=Kyn6SRR6UwU








Lahedad pinnavormid Helsingi äärelinnas


Nii et väga lahe oli, olen Minkuga super-rahul, et ta ennast üldse heidutada millestki ei lasknud, seega esimesest Soome võistlusest väga head kogemused. Tahaks kohe jälle minna, õnneks pilk rahakotti toob mõistusele:D
Selle ühe võistluse põhjal jäi mulle küll mulje, et Soomes vähemalt ``algklassides`` suudaks konkureerida küll ja treeningutes oleme Inga juhtimisel õigel teel.