European Open, 27.-29- juuli,Kristianstad

Otsus agility koorekihti Rootsi oma silmaga vaatama sõita sündis varem kui otsus seal ka ise võistlejana osaleda. Mingil hetkel hakkas tunduma suisa rumal pealtvaatajana kohale minna ja ise mitte joosta kui selline võimalus olemas, sest väikeses Eestis erinevalt paljudest teistest riikidest ei toimu European Openile pääsemiseks mingit kvalifikatsioonivõistlust ja meiesugustel susserdistel on sinna vaba pääs samu radu jooksma selliste agilitystaaridega nagu näiteks Silvia Trkman. Osalejaid oli üle 600 ja vist 28 erinevast riigist, sealhulgas ka tõeliselt eksootilisi tegelasi nagu näiteks Venezuela esindaja. Selge, et värskelt A1 klassist pääsenud koeraga taolisel üritusel kõrgetele kohtadele ei pretendeeri, aga enda ja Minku võistlusnärvi testimiseks pidi olema tegemist oivalise võimalusega ja nii oligi. Hiljuti kokkulapitud käeluu ei tundunud ka olevat piisavalt kaalukas põhjus ürituselt kõrvale jäämiseks.

Niisiis asus Agility Plussi vapper tiim (ehk Tuhara küla kosmosemutid) kolmapäeval Tallinki abil Stockholmi poole teele, et sealt siis pea 600 km lõuna pool asuvasse Kristianstadi linnakesse vurada. Allolevad pildid pärit Kristina, Terje ja minu fotokatest. 

Minkut ei õnnestunud kuidagi veenda laeval selliseks tegevuseks ettenähtud liivakasti pissima, õnneks imas suurte aukudega roheline kummimatt väljutatud vedeliku imekiirelt ja keegi pissiloiku astuma ei pidanud

Eestlaste ööbimiskoht asus umbes 30 km võistluspaigast

Reede hommikul toimus vet kontroll, kust läbi käimiseks igale riigile oli määratud kindel ajavahemik, seega sujus kõik ummikuteta. Paralleelselt tegutses kolm vet-kontrolli ringi. Peale kiibi kontrollimist katsuti koeri päris hoolega, näiteks näpiti tagajalgu ja kannakõõluseid.

Peale vet kontrolli oligi varsti kord treeningu käes. 11 Eesti koera peale oli ette nähtud 13 minutit treeningu aega, mis tähendas seda, et kõik said minutikese kunstmurule püsti pandud treeningplatsil harjutada. Minul õnnestus treeningu lõpuks veel ka kummuli kukkuda, mis kätt silmas pidades polnud just eriti julgustav algus kogu üritusele :p Treening näitas, et Minku tervitab oma elu esimest suurvõistlust ning ennenägematut koertehulka entusiastlikult ning koiba väristamata.

Peale treeningut ja pisukest linnatuuri suundus meie neljane ekipaaz tagasi ööbimispaika, kust asusime sportliku perekond Piiroja eestvedamisel keskpäevase päikese all mäkke rühkima, seal väidetavalt leiduvat karjääri otsima, mille me ka leidsime ja mis oli kahtlemata külastust väärt.  Teine eestlaste reisiseltskond pidi kahjuks streikiva rendibussi tõttu õhtuni linna jääma.

(Foto R.Piiroja)

Õhtuks oli planeeritud rongkäik linnarahvale agilitysportlaste ja koerte  näitamiseks linna keskelt turuplatsilt 900 m kaugusele jalgpallistaadionile, kus võistlus toimus ja kust esimest korda ajaloos oli selleks puhuks koeri keelavad märgid eemaldatud.

  

Laupäeval joosti individuaalne agilityrada ja hüpperada. Kumbki rada meil Minkuga ei õnnestunud. Pärast treeningul kukkumist oli meeleolu veits kõhklev ja hüpperada õppides kujutlesin ennast  pidevalt pooliku käega pikkushüppe otsas siplemas (oli too sellise nurgaga, et hea sinna otsa koperdada), seega jäin liiga ettevaatlikuks ja dsq oligi käes, Minku lipsas valesse tunneliauku. Edaspidi küll õnneks haaras agilitymeeleolu nii kaasa, et käsi ei tulnud enam meeldegi.
Agilityraja slaalomisse sisenemine osutus meile ka liialt raskeks:
http://www.youtube.com/watch?v=xWEIilwyVKU

EO korraldusliku poole pealt võiks mainida, et võistlusjooksude ajal mingit asjatut ootamist või võistlejate taga otsimist ei toimunud, hoolimata hulgast osalejastest kulges võistlus kiiresti ja sujuvalt. Küll aga ei suutnud rootslased kuidagi tulemusi kokku lüüa ja finaalis osalejate nimekirju väljastada. Tulemusi arvutati kaua ja jäi mulje, et sellega tegeles üks inimene, kes keeleots suust väjas käsitsi numbreid kokku lõi (tegelikult küll väidetavalt oli EO korraldamisse kaasatud 140 inimest ja see toimus kolme klubi ühendatud jõud).

Anne ja Rika aega surnuks löömas

Pühapäevased meeskonnajooksud läksid meil Minkuga paremini. Agilityrajal õnnestus kirja saada puhas rada, kuigi eks ta selline pisut paaniline ja mõnede suurte kaartega oli, siiski meile jõukohasem kui individuaalne agilityrada. Poomilt mahaminek tunnelisse oli jooksukontaktidega paras pähkel, aga sellega saime hakkama tänu Minku plastilisusele, mis võimaldab tal tahtmise korral kiire hoo pealt järsult suunda muuta.
Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=6vzYrxIsabc


Hüpperada tõi kohe alguses disklahvi, aga muidu oli päris kena tants:D
Jooks:
http://www.youtube.com/watch?v=1VhsxJOrZus&list=UURSCQfr7pKvBK29Q1VQnlQw&index=1&feature


Meeskonnavõistluses sai Agility Plus meeskond koosseisus Joker, Pööbik, Lill ja Minku 37. koha nii umbes 90 meeskonna hulgas.


Pühapäevaseks maiuspalaks olid muidugi meeskondlikud finaalid. Mitu tundi tulemuste ootamist ja rajaehituse jälgimist vihmases pühapäevas oli päris tüütu, aga kui kümme parimat meeskonda kord juba jooksma hakkasid, siis oli see vaatemäng absoluutselt kogu ootamist väärt. Kes ei tea, siis finaalides ehitatakse üks tavapärasest suurem agilityrada, mida siis ühe meeskonna liikmed alustavad neljast erinevast platsinurgast (igaüks jookseb erinevat rada), niipea kui üks lõpetab, teine alustab. Omaette vaatemängu pakkus võidukas Vene mini/midi tiim, kus kaks meeskonnaliiget jooksid vaheldumisi nelja koeraga. Svetlana Tumanova jooksis ühe koeraga raja läbi ja samal ajal kui teine meeskonnaliige oma jooksu tegi, sprintis publiku kisa saatel mööda platsi äärt teise ootava koera juurde.

Finaalirada valmimas

Minku auhinnatseremoonial passimas, taamal Horvaatia koondises väga edukalt esinenud eestlane Alar Kivilo bordercollie Tuffyga

 Kokkuvõttes võib öelda, et igati igati vahva kogemus oli. Torkas silma see, et radade ümber polnud mingeid piirdeaedasid, koeri hoiti palju lahtiselt, soojendati ja mängiti platsi kõrval ja valdav enamus koeri oli koerajuhiga nii heas kontaktis, et keegi ei vahtinud ringi, ei tormanud platsilt kedagi ründama, ei üritanud stardijärjekorras kedagi ära süüa, vaid olid ääretult motiveeritud ja keskendunud oma koerajuhile. Radade läbimisel oli  võtmesõnaks kiirus, kiirus ja veelkord kiirus. Ka finaalis ei muututud ettevaatlikuks, ikka täie peale minek ja puhta raja nimel ei tehtud kiiruse osas mingeid järeleandmisi ega juhitud ettevaatlikumalt. Nii tihedas konkurentsis lihtsalt muudmoodi ei olegi võimalik, sest iga kaotatud sajandik tähendab mitmeid kohti allapoole langemist. Ja koerad muidugi nautisid seda rallitamist täiega, sest suuremas osas oli koerte näol ikkagi tegemist tõeliste kogenud agilitymonsteritega :D  

Kontimurdev suvi

Justkui alles see oli kui Minku käpa pooleks kukkus ja nüüd istun ise katkise käeluuga kodus. Rulluisutades koperdamisel läks automaatselt parem käsi kaitseks ette ja kaitsmetest hoolimata pooleks küünarluu ja kodarluu randme lähedalt. Paika tõmbamine (mis oli üks räigelt valus tegevus) ja kipsi panemine ebaõnnestus, seega toimus öösel operatsioon regionaalse anesteesiaga (käsi tuimestati kaenlaaluse närvipõimiku kaudu vms). Päris huvitav on tunda, kuidas su luid toksitake ja tiritakse ja kuulata arste nalja viskamas jõusaalis käimise vajaduse üle (ilmselt pole see luude manipuleerimine kergete killast tegevus). Aga valus polnud see tõesti üldse. Tänaseks on käsi juba üsna käekujuline, ei meenuta enam aplesinivärvi saiapätsi, näpud mingil määral liiguvad ja öösel saab juba magada ka.

Kuna juba 4-5 päeva pole päikest näinud (kodus passimiseks muidugi väga sobiv ilm), siis tuju tõstmiseks mõned pildid viimasest rannaskäigust.

 

Avamerele!

Shake that ass

 

Free-range russel Minkule kraapsu tegemas

Tuhala võistlus 01.07, kohtunik Svetlana Kreslina

Seekord oli võistluse korraldajaks meie oma klubi Agility Pluss. Ilm oli super ja kõik sujus kenasti, pisut kahju oli vaid, et  kohtunik sättis radu väga platsi ühte äärde, mis jättis poomile üsna kehva koha ja stardiks ka mitte just üleliigselt ruumi, samas kui päris tubli tükk mõnevõrra siledamat platsi tagapool seisis kasutamata.  

A2  klassis meie saagiks Minkuga 2 dsq ja üks III koht. Mõlemad disklahvid puhtalt mu enda hooletuse viga ja tulid seekord tunnelites. Ühel puhul jätsin koera lihtsalt ripakile, kuna korraks ununes rada, sattusin valesse kohta ja kaugemasse tunneliauku ta lipsaski. Teisel puhul juhtisin täiesti valesti, sest kindlasti ei keera koer pikast sirgest tunnelist tagasi koerajuhi poole, kui koerajuht koos koeraga otsesuunas kaasa jookseb. 

Kiigemonsterit taltsutamas (foto Martti Vaidla)

Numbrilistest tulemusest või siis õigemini mitte-tulemustest hoolimata olen Minkuga väga rahul. Stardis püsis, poomiotsad olid ilusad, kontakt minuga super, mingit plähmerdamist pole niikaua kuni ma vähegi adekvaatselt juhtida suudan. Tundub, et kõik elemendid, millele trennis ja muul ajal tähelepanu on pööratud, hakkavad nüüd moodustama mingit tervikut, hakkab saabuma teatav sujuvus ja vastastikune mõistmine.   

Foto Martti Vaidla

I agilityrada: III koht, 15 kp. Kuna video ei alga päris raja algusest, siis pole näha, et tegelikult jookseb Minku  esimese korraga ka kiigest mööda ja samuti sooritab koleda lendkiige teisel katsel. Lisaks veel tõkkest mööda jooksmine enne slaalomit, mis juba videol näha on. Kogu pusserduse peale oli aeg üle 4 m/s :)  

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=C2TgVdBK6Mo

II agilityrada: http://www.youtube.com/watch?v=v-bbPHzJnfo&feature=plcp

Hüpperada: http://www.youtube.com/watch?v=g1cM7QGxu-A&feature=plcp

Femmu osales kahel A3 agilityrajal. Esimesel rajal dsq, jäime seal oma traditsioonilise kitsaskohaga e. tagant võetava tõkkega pusserdama. Ausalt öeldes oli eelnev tõkete jada päris keeruline meelde jätta, eks juhe jooksis pisut kokku.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=ZRYM0AloB9w&feature=plcp

Teisel agilityrajal rajavigadeta jooks, aega ei mahtunud ka teised puhtad rajad teinud minikoerad (kiiruse oli kohtunik ette näinud ka päris rammusa: 4,1m/s), aga kuna Femmu mahtus kõige vähem aega, siis tulemuseks III koht.

Jooks:http://www.youtube.com/watch?v=IRC9bJ3Lds8&feature=plcp

Suvepilte:

16.06 võistlus Jõulumäel, kohtunik Zeljko Gora (Horvaatia)

Oli jällegi üks tore soe suvepäev. Võistlust Jõulumäe tervisespordikeskuses oli kutsustud hindama tuntud agilitysportlane Zeljko Gora Horvaatiast, kes aastaid jooksnud agilityt malinois Gungaga ja viimasel ajal border Mawlch Tipiga, ehk siis selline pikkade jalgadega edukas maksikoerajuht. Kuna ei õnnestunud internetist eriti tema radu leida, ei osanud ka midagi karta. Ja karta polnudki vaja, sest A2 rajad oli ääretult mõnusad, eeldasid küll kohati koerajuhilt päris korralikku lippamist, aga see pole ju ilmtingimata paha asi:D 

I agilityrada: Slaalomisse sisenemine oli päris raske ja sellega me hakkama ei saanud, kui saaks uuesti teha, ei hakkaks enne slaalomit üldse valssima, vaid prooviks kaugelt saata. Poomiotsaga ka ei saanud hakkama.  10kp kiuste saime siiski I koha. 

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=NTkZlP23V40

II agilityrada: Natuke läbematu sundvalss tõi kohe alguses disklahvi ja väga kaugele me enam ei jõudnudki, kuna Minku otsustas jälle kiige peal mitte püsida. Proovisime paar korda edutult ja siis lahkusime rajalt. Nüüd hakkame trennis kiigesooritust palli kaasabil maksimaalse ärevuse pealt tegema, äkki on sellest kasu.  

Hüpperada: oli jällegi väga tore jooksurada, kuid saime kohe päris alguses oma disklahvi kätte. Videolt on näha, et ma saadangi Minku ise valesse tunneliauku, koha peal tundus küll endale, et olin hoopis paremal positsioonil.. ei tea, kuidas seda fenomeni seletada:p

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=4XOxq_K7Vo8&feature=plcp

Möödunud nädalavahetused

Pole mahti olnud jooksvalt blogi täiendada, seega peab nüüd kahe möödunud nädalavahetuse sündmused ühte postitusse mahutama.

Kõik algas  laupäeval 26.05. Pärnu agility võistlusega, kohtunikuks Anne Tammiksalu. Võistluse toimumiskoht oli suurepärane ning samuti oli ilm lausa südasuvine.

Võistlusradadel, mis iseenesest olid toredad jooksurajad, me tulemuste mõttes midagi korda ei saatnud Minkuga. Hüpperajal tundus mulle, et ta komistas slaalomis, aga kohtunik nägi, et tegelikult jättis hoopis pulga vahele. Kuna ma ise midagi ei märganud, ei olnud ka midagi parandada, seega dsq.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=CB6MpEMhknQ

A2 agilityrajalt lahkusime poole raja pealt, kuna Minku tegi mitu korda järjest lendkiike ja ei näidanud üles mingit soovi seda parandada.

Mitteametlikult said madalamad klassid proovida ka A3 hüpperada, kus saime muidugi DSQ, aga raja lõpuosaga olen rahul, sest Minku ei lahkunudki peibutavasse valesse tunneliauku, vaid jälgis ilusti juhtimist. Väga tubli temast.

Jooks: http://www.youtube.com/watch?v=SF2xspYFaac

Kuna järgmisel päeval oli plaanis Jaani talus karjatamispäeval osaleda, siis jäime ka Pärnu kanti ööbima. Peatuskohaks valisime mitme kaasvõi(s)tleja soovitusel Jõulumäe Tervisespordikeskuse, mis oligi väga lahe koht ja sel hetkel ka mõnusalt inimtühi, kui välja arvata aeg-ajalt hämarduvast metsast välja kargavad disc-golfi harrastajad (jah, tõesti on olemas selline mäng, mis seisneb mingite taldrikute metallkettidest meisterdatud korvitaolistesse anumatesse loopimises).

Harrastasime ka ise sportlikke tegevusi

Vaatasime ka eurovisiooni

Järgmisel päeval karjatamiskoolitusel selgus, et Minkul erilisi lambakarjatamise instinkte pole,  huvi jätkus tal põhiliselt minu karjatamiseks ja aia taga röökimiseks. Aga milleks neid lambaid veel kuhugi ajama peaks, elagu oma elu:D 

Lambad Minku üle naermas

Jazzie stiilinäide

Femmu stiilinäide ( e. Femmu läppdoogimas)

Mhäääglin instinkti näitamas

Vaevalt olime sellest tegusast nädalavahetusest toibunud, kui juba seisis ees A-koera poolt korraldatud kahepäevane rahvusvaheline agilityvõistlus, kohtunikuks 2012 maailmameistrivõistluste kohtunik (kohe lähen copypeistin tema nime A-koera lehelt:D) - Jiřina Máčková.

Ilm oli kahjuks väga tuuline ja päris külm, seega mingit mõnusat passimist ette ei võtnud, napilt enne oma jookse kohale ja kohe peale oma jookse kott selga ja punuma.

Esimesel päeval kaks DSQ ja üks I koht. Minku jäi endale kindlaks ja kuna ta esimesel rajal otsustas, et tema A-koera A-d (mis tundus Tuhala omast kitsam ja järsem, aga see viimane võis olla ka illusioon) üritab võimaluse korral vältida, siis jätkas ta selle plaaniga ka järgnevatel radadel. Seega võis teda näha igal agilityrajal ümber A ringi kihutamas umbes sedamoodi nagu allolevast videost paistab:

http://www.youtube.com/watch?v=M0fQ-YoJiJE&feature=related 

Teise päeva teisel rajal rajal tulin ka poolelt rajalt ära, kuna jällegi ei olnud Minkul mingit plaani kiige otsa pidama jääda, kuigi ma seal kõrval seisin ja ´´oota´´ ütlesin kõva ja selge häälega. 

Rahul olen poomi pealt keeramisega, mis küll iga kord ei tähenda ka kontakti  tabamist, aga vähemalt keerab ilusti, ei torma otse edasi. Samuti ei olnud ühelgi rajal slaalomiga ühtegi viperust.

Jätkame treeninguid:)