Summertime

Vahepealsesse aega on mahtunud Agility Plussi suvepäevad Saaremaal, mis ei sisaldanud grammigi agilityt, vaid hängimist Margiti imekenas suvekodus, mõnusaid grillimise õhtuid, mõningaid looduskauneid kohti ja üht mereäärset matkarada.

Muidugi teeme ka trenni. Paari viimase trenni põhjal võib järeldada, et Femmu on lõpuks ometi jälle digimuutunud ja jookseb trennis päris lõbusalt. Seega osaleme nii laupäevasel Haapsalu võistlusel kui ka järgmisel nädalavahetusel Tartus nii meistrikatel kui ka tavavõistlusel. Muidugi ei jää vahele ka tunnelite III etapp ja loodame, et trennides näidatud hea vorm ja tuju päris ära ei lagune.  

Minku sai eile 18 kuud vanaks. Põhimõtteliselt võib öelda, et kõik edeneb plaanitult ja mingeid tagasilööke pole senini ilmnenud. Kõige keerulisemaks osaks trennides on minu jaoks valikud kahe tunneliagu vahel kui eelmine tõke on suhteliselt lähedal.

Slaalomile pole suurt midagi ette heita. Sisenemised on head ja enne viimast pulka välja tulemist on ka väga vähe olnud. Sisseminekute suhtes saab Minku hakkama ka A3-e omadega, kui ma vaid suudan ennast kaugele hoida ja lasen tal iseseisvalt tegutseda ning teda valele pulgale ei aja.

Kiike ei karda mitte tema, vaid mina. Kipun kiige lõpus maiusekätt Minkule liiga nina alla toppima ja teda üleliia turvama.

A on peale esimesi lennukaid hüppeid ka üsna sujuvalt edenenud, nüüd teeb Minku seda juba pikema hoovõtumaaga ja ei harrasta mingeid koledaid õhulende.

Poomiga iseenesest pole ka probleeme, aga pika raja sisse seda veel pannund  ei ole, sest ega ma Minkul tegelikult päris kõrval ei julge endiselt joosta, ikka tahan maha jääda. 

Tänase trenni poole sõites teatati raadiost, et sündinud on selle suve kuumarekord. Põhimõtteliselt polnud platsil liigutada vajagi, vesi voolas mööda keha alla ka lihtsalt platsi kõrval varjus seistes. Paljas hingamine ajas higistama:D  Aga ka võistlusi ei jäeta kuumaga ära, nii et sellised ekstreemsete ilmaoludega trennid annavad aimu, kuidas koer võistlustel vastu peaks. Olgu öeldud, et Minkul ei paistnud küll raskusi olevat, tegi kõike suure rõõmuga. Loomulikult, kui ta oleks silmaga nähtavalt palavuse käes kannatanud, poleks teda hakanud trenni tirima. Ilmselt oli Minku palavusetaluvuse põhjuseks kolme teguri koosmõju: 1) motivatsioon, mis on tal alati kõrgem kui väike ebamugavustunne 2)tundub, et tema kasuka all toimub mingi huvitav termoregulatisoon 3) uus popp jahutusvest.

Kuna kaamera oli kaasas, siis sai ka filmitud: http://www.youtube.com/watch?v=bGHe1j28_yY

Võistlustreeningud

Osalesime kahel võistlustreeningul:

2. juuli Tuhala võistlustreeningul Femmuga A2-A3 klassis ja Minkuga A0 hüpperajal ja A1 hüpperajal. Kohtunikuks Inga Järv. Femmu sai mõne osaleja hulgast koondarvestuses esikoha. Kuna ilm oli lämbe ja kõik olid ühtlasi ka rajatöölised, siis viimase jooksu ajaks olin peast juba sõna otseses mõttes soe, aga õnneks Femmu vähemalt täitsa viitsis joosta.

Minkuga tegelesin A0 hüpperajal jälle ülemõtlemisega, ehk siis kujutasin ette, et ma ei jõua pärast kõverat tunnelit kätt vahetada. Sellel rajal tuli disklahv ja nagu A1 hüpperada näitas, jõuan küll kätt vahetada. Aeg oli vist kõige parem, aga pudenes kaks pulka, nii et 10. kp. Rahul olen slaalomiga, mis õnnestus puhtalt teha. Videosid kahjuks ei ole.

Eile osalesime aga TAKO võistlustreeningul, kus kavas kaks hüpperada A0 klassile, kohtunik Tiina Jürjo. 

I rada:

Tulemuseks disklahv. Juba õppides tundus kõige keerulisem koht 7-8-9 takistused. Olin suhteliselt kindel, et tunnelisuust nr 6 välja paiskuv Minku mind 7.nda tõkke juures ootamas ei näe ja teeb seal mingi tühja tiiru. Ja nii läkski. Seal oli ka oht, et koer läheb samasse  tunnelisse tagasi, seda siiski ei juhtunud. Disklahvi saime aga 8.ndalt tõkkelt ehk kotist tunnelisse minekul, kuna kotist välja tuiskavale koerale jäi otse nina alla vale tunneliauk. Valesse tunneliauaku minemisest päästsin ta küll ära, aga siis suundus ta hoopis hüppetõkkele, kuna minu vehklemine talle õiget suunda kätte ei andnud. Aga peale kotti kätt vahetama ei oleks niikuinii jõudnud ja poleks tahtnudki, liiga suur tõenäosus pimedast kotist tulev koer ära talluda.

Järgmine puterdus toimus takistustel 13-14-15, kus ma rada õppides ei osanud üldse tähelegi panna, et koer võiks sattuda ka 17ndale takistusele. Sinna aga Minku tänu hooletule juhtimisele justnimelt sattuski:D

II rada:

Oli lihtsam. Takistused 3 ja 4, mis said nii mõnelegi saatuslikuks ei valmistanud meile muret, Minku trajektoor kaldub nii pikkade vahemaade puhul ikka selles suunas, kus mina olen, seega tunneliauk nr 10 polnud tema jaoks mingi ahvatlus ja kuna ma seda ka karta ei osanud, siis seal mingi liigse taidlusega ei tegelnud ja kõik õnnetuski. Tulemus puhas rada ja parim aeg. 

Mõlema jooksu video siin:

http://www.youtube.com/watch?v=gPpa9BMUwvA

Oleme ka osalenud mitte-koeraüritustel, piltidele siiski millegipärast peaasjalikult koerad jäänud:

Mina ja landseer Teti

Vanaema:)




 

bordercollie All Zet All Jazzed Up

Michellu

Femmu ja Minku

Lennuharjutusteks valmistumas

Tunnelite võistlus II, Pärnu

Tunnelite sarja kõik neli osavõistlust on sellel suvel plaanis kaasa teha, nii et loomulikult olime kohal ka Pärnus.

Reisikaaslasteks Inga, Tuutu ja sinisilmne noorborder. Tallinnapoolsetena saabusime suvepealinna naiivselt paljaste säärtega, kuid enamus päeva tuli veeta vihmakeebis ja kraade vist üle 14C polnud kah.

Kohtunik Kristina Lukashejeva rajad oli suures osas algajatele jõukohased toredad jooksurajad, aga mõlemale algajate rajale oli sisse lisatud üks saatanlik paremate välja ``sõelumise`` koht. Esimesel rajal siis oli selleks väga raske nurga all musta tunnelisse sisenemine, mille sisenemisava oli koerale viimase hetkeni praktiliselt nähtamatu, teisel rajal oli raskeks kohaks pärast pikka sirget tunnelit valik kahe tunneliaugu vahel, millest õige auk ei olnud mitte see, mis koerale sirgest tunnelist välja paiskudes otse vastu vaatas, vaid hoopis teine, kaugem auk. Esimesel rajal põrkasin tunnelist väljuva Minkuga kokku ja hea, et ta päris kukerpalli ei teinud, kaelapidi maas käis ära küll. Pärast seda oli muidugi keskendumine juba null ja kuigi me rada pooleli ei jätnud, siis minul oli kõik peast pühitud ja lihtsalt kulgesime lõpuni.
Minku 1.rada:  http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/2/H2b7E_7K2xc 

Teisel rajal langesime ``lõksu``, ehk siis Minku küll ei läinud valesse tunneliauku, vaid pingsalt püüdes teda õies suunas keerata tõmbasin ta lihtsalt üle ja õige augu poole vaatamise asemel suundus ta seljataha minu poole. Aeglasema koeraga oleksin ilmselt jooksnud teiseltpoolt ja vale tunneliagu ära blokeerinud, aga Minkuga selliseid võtteid ma üritan võimalusel vältida, sest see võib lõppeda järjekordse koera ära tallumisega. Endiselt puudub mul taju selles osas, kui kaua tal kusagil aega võiks minna ja seega jooksen mõnda olukorda liiga sisse ja mõnda olukorda jään täiega hiljaks. Ühesõnaga, lõppkokkuvõttes oli päeva parim osa hoopis see, et peale edasijõudnute rada proovisime slaalomit teha ja kui välja arvata paar korda enne viimast pulka väljumine, mille tingisin oma ettevaatlikkusega, siis tegi Minku seda võõrast slaalomit hindele viis :p 
Minku 2.rada: http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/1/ooNdezi5FnI

Kuna võistlus toimus näitusega üheskoos, siis oli sebimist ja koeri palju, hea variant algaja koera võistlussaginaga harjutamiseks. Minku mängis kenasti minuga hoolimata ümberringi saalivatest võõrastest koertest ja oli väga kontaktne. Ja no tegelikult hetkel ongi see mulle kõige olulisem, et mul oleks koer, kes naudib minuga agility tegemist iga ilmaga, ta ei vahi ega nuusi ringi, ma ei pea taidlema selle nimel, et koeral üldse oleks piisavalt motivatsiooni rajal viibimiseks. Ja nüüd oleme juba mitmel üritusel osalenud ning isegi kui Minku oma parimat kiirust ei näita, on ta alati rohkem huvitatud minust ja rajal toimuvast kui ükskõik millest muust ning sellelt pinnalt on hea edasi minna. Kurb oleks küll kui peaks igakord koera meeleolu pärast pabistama ja teda üles plutitama.



Femmu Pärnu Postimehes



Femmu läbis edasijõudnute kaks rada maailma kõige aeglasemalt, slaalomis lausa tukkus jooksu pealt, aga puhtalt (nii ma vähemalt arvan, tulemusi ei tea, kuna kohapeal ununes vaadata ja üles pole veel pandud..aga minu meelest polnud seal millegi eest karistust saada). Kuna sadas kõvasti vihma oli A libe, aga Femmu siiski vinnas ennast sealt ilma hoota visalt üles. Tasa sõuad, kaugele jõuad ja kui ei jõua, siis vähemalt ei talla koera vigaseks:D

Femmu 1. rada: http://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/8/IRknpRX5jzY

Femmu 2.rada: ttp://www.youtube.com/user/agilitypluss#p/u/7/9ChQSLgcYU4

Minku Tuhalas

Femmu Tuhalas

Meie terrassil pesitsev linnuke

Pärnu võistlus, kohtunik Willem Alexander Kelders (Holland)

Esimest korda osalesime Minkuga  A0 klassis, mis sedakorda oli võistluste osavõtjaterohkeim klass, kokku 26 koera.

Stress seoses sellega, kuidas Minku täiesti võõras kohas käitub, kuidas mõjub kuumus jne ei pääsenudki eriti löögile, sest sõitsime Pärnusse koos trennikaaslase Riinaga (kes maksiklassis saavutas Donnaga koondarvestuses tubli esikoha toreda  sünnipäevakingitusena Riinale) ning maast ja ilmast lobisedes polnudki aega oma isklike kiiksudega tegeleda. Ja poleks vaja olnudki, sest Minku oli üsna omas elemendis ja polnud teda kuidagi putitada tarvis.

Esimene rada (18 takistust) oli minu jaoks lihtsam kui järgnev (19  takistust)

ja see õnnestus meil läbida puhtalt ja ka kiiremini kui seda tegi keegi teine 26st võistluspaarist. Kiirus 5,35m/s. Tean,  Minku on võimeline ka kiiremaks, aga olen ka sellega väga rahul. Nii et esimene start Minku elu esimesel agilityvõistlusel tõi esikoha. Minku püsis kenasti stardis ja nägi üldse väga püüdlik ja kahtlaselt nunnu välja.

Teisel rajal saime 10 karistuspunkti, kuigi videolt vaadates oleks võinud saada ka 15kp. Kahes kohas valisin juhtimisvõtteks valsi kohtades, kus hoopis parem lahendus oleks Minkuga olnud järgneval tõkkel ettesaatmine/tagantlõikamine, mitte eelneval tõkkel valssimine ja seda ma ka rada õppides kaalusin, kuid otsustasin siiski  valida turvalisema võtte  ja see maksiski kätte ühel korral pulga maha ajamisega ja teisel korral tõkkel tagant mööda jooksmisega. Kolmas puterdus toimus kui suunasin ta vale trakjektooriga tunnelisse. Nii et parem lõppresultaat jäi minu julguse taha valida meie hetketaseme puhul nö riskantseimaid juhtimisvõtteid. Minku oli mõlemal jooksul väga kontaktne ja juhitav, teise raja pusserduste peale räuskas mis kole, tekkis kohe kodune tunne. Sel korral tulemus siis  alles kaheksas. Mõlemad rajad olid mõnusad jooksurajad, aga A0is nii see vist enamasti ongi.A0 on tore, sinna me jäämegi:D

Aga kõik on nähtav videolt: http://www.youtube.com/user/MaarjaOder#p/a/u/0/p0o09UoB8Yk

Ühe jooksu esikoht ``kotis``

(kujundlikult kotis, sest A0 klassis tehakse koondarvestus ja autasustamine on kahe raja põhjal, mõnel võistlusel lausa mini-midi-maksi klassid ka kokku, seekord siiski 26 algajat autasustasti kahe raja koondarvestuses vähemalt suurusklassides eraldi ja väga kena nendest seda teha, sest võrreldes nii mõnegi ametliku klassi osavõtjate arvuga tõi A0 korraldajatele kena kopika sisse. Lõppude lõpuks tuleb ju just algajaid innustada:) )

ning seega tuju hea, suundusime jõkke solberdama.



Võidukad punapead Riina ja Donna


 

Hüljes Winston

Minku trennid

Natuke Minku agilitytrennidest:

suurim uudis on see, et täna tegi Minku esimest korda A-d. Esialgu ontlikult rihma küljes, aga niipea kui jalutusrihma otsast pääses, otsustas Minku ilmselt imiteerida trennikaaslast hullu springerspanjelit Donnat ja sooritada antud takistus stiilselt ehk siis lennates otse ühelt kontaktpinnalt teisele, mis tal oluliselt lühema kerepikkuse tõttu ei õnnestunud, kuid õhulend oli üsna uljas sellegipoolest:p

Usun, et enam kaua ei lähe, kui Minkul on selge ka kiik, sest selle takistuse puhul pole siiani üheski etapis mingeid tõrkeid ette tulnud ja Minku paistab siiani olevat suht kolksu- ja paugukindel.

Slaalom iseenesest on selge, nüüd harjutame Minkut sellega, et slaalomi ees ja taga tuleb ka takistusi. Tänases trennis oli kombinatsiooni slaalom+järgnev tõke õnnestumisprotsent üsna hea, aga sellega tuleb veel omajagu tööd teha. Kõige raskem osa on enda liikumise jälgimine, et mitte hakata seal viimaste pulkade juures kontrollimatult taidlema ja sellega koera mitte välja tõmmata.

Poom läheb iga korraga paremaks. Kontaktid on oivikule kohaselt

enamasti korralikud, aga kiiruse osas on arenguruumi.

Trennide kõige vahvam osa on muidugi radade jooksmine. Minku ja trennikaaslase Donna esimene võistlus A0 klassis ongi juba vähem kui nädala pärast;)

Juutuubis ka väike trennivideo:
http://www.youtube.com/watch?v=Xferkcxez1k

.

Kõige ilusam pilt viimaseks:)